PIDU VINNIS EHK VEEL ÜKS ULTRA

Eestimaal pole just palju ultratriatleete. Ka maailmas ei pruugi leiduda neid, kes vaid mõni päev enne osalemise otsuse vastu võtavad. Siin on üks neist ja tema kirjeldus väärib kajastamist. Võtke palun vastu kolmekordse ultratriatleedi Indreku lugu. 

- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - 

Kui Henek mu eelmisel sügisel enda treenitavate punti võttis, jäi jutt, et teen kaasa triatloni karikasarja etappidel ja mingit pikka võistlust ei tule. Äkki pooliku Ironmani Tallinnas, kui jooksuvorm hea. Juuli lõpuks lubasin ära otsustada. Kuna lennuki tunnet jooksus kätte ei saanudki ja enesetunne ja tulemused olid ka pigem “meh”, siis läks Henekule pärast Otepää etappi juulis sõnum, et augusti keskel Maardu olümpiadistantsiga tõmban triatlonihooajale joone alla. Karikasarjas osalemine oli kõik tore, aga midagi oli mu enda sees puudu. Tihti oli trennis ja võistluseelsetel hommikutel tunne, et miks ma seda teen. Ei olnud särtsu ega head mandrossi, mis hoiaks sisemist leeki kõrgel.

“Devils roll the dice, angels roll their eyes,” on preili Taylor Swift tabaval seisukohal. Maardusse ma igatahes ei jõudnud. Samaks nädalavahetuseks veeretasid inglid ja kuradikesed ühiselt minu teele midagi muud.

“Hulluks läksid või?” kostub telefonist mu suurima eeskuju murelik küsimus.

“Lollakas,” lõi parim sõber lootusetult käega.

“Oot, mul on kuskil video, kus lubad, et sa kunagi seda enam ei tee,” naeris parim rattasõber. 

Mu sõnumist Henekule on möödunud vaevu nädal ja käes on augusti esimese laupäeva õhtu. Olen hetk tagasi saanud Rait Ratasepalt rohelise tule osalemaks kolmekordsel ultratriatlonil. Kolm päeva järjest teha üks täispikk triatlon. Iga päev läbida 3,8 km ujumist, 180 km ratast ja 42,2 km jooksu. Stardini jäänud alla nädala. Kauplen sõpru endale toetustiimi, aga neil on järgmiseks nädalavahetuseks juba muud plaanid. Või ei taha nad end hulluks läinud sõbraga koos avalikkuse ees näidata. Minna ultrale mõnepäevase etteteadmisega ja ilma spets ettevalmistuseta - see vajab lähemat selgitamist. Muidu võib juhtuda, et tänaval vastu tulles terekäe pihku pistmise asemel kõnnite ärevalt teisele poole teed: “Ettevaatust, sealt see segane tuleb!”

Nagu tavaliselt ikka, on meeste hulluste taga naised. Kes vastu vaidleb, lugegu Piiblist õuna söömise lugu. 

Esiteks Kertu. Tema instast tuli ultrat söögi alla ja söögi peale. Üks ühine rattatrenn hiljem oli ultra mu peas pesa teinud. See oleks juba challenge. Käisin võistluse kodukaga tutvumas, kus tuvastasin, et registreerimine on lõppenud. Ohkasin teatava kergendustundega, kuid mõte siiski jäi pähe keerlema ja nii arenes meie vahel järgmine dialoog:

I: “Tead! Ilge jama. Sinu pärast tekkis mul ultra mõte. Ja see ei lähe ära millegipärast.”

K: “😂 kas küsin Ratasepalt? Ametlik regamine on vist lõppenud.”

I: “Hea, et regamine on lõppenud. Välistab emotsioonidest kantud hullud.” 

K: “Mis jutt see on. Sõnum juba teele pandud. Kui ütleb "ei", siis nii on.

Kui jah, tuleb osaleda.”

Muidugi tuli peakorraldajalt “jah”. Asi läks hoobilt tõsiseks, ärevus tõstis puhkepulssi ning enda tarkusest jäi väheks, et vastata igavikulisele küsimusele: “Minna või mitte minna?”. Muidugi olin aasta algusest järjepidevalt treeninud. Koguni elus esmakordselt Tripassioni ujumise ühistrennides osalenud. Kuid mitte ultra ja isegi mitte täispika triatloni, vaid karikasarja sprintide ja olümpiadistantside jaoks. Isekeskis arutlesin umbes sedasi, et kolm päeva järjest ujuda ca 1,5h ei ole probleem. Ujumise otsa ratast sõita 3x180km - suudan kuidagi ette kujutada. Kolm päeva järjest selle kõige tipuks maratoni joosta, olles elus jooksnud ühe maratoni Ironman Tallinna sees ning jalgades selle aasta pikim jooksutrenn 15km… siin jooksis juhe kokku.

Nüüd astus teise kaalukeelena lavale Annu, kellega jagan mõtet. Teismeline tütar kuulab ja pikemalt mõtlemata lajatab: “You’ve got balls, go for it!” Hollu, tütre peiks ja üldse üks tark poiss, arvab mõtlikult, et see kõlab ikka väga raskena. Hetkeks tänan taevast, et kellelgi on siiski tervet mõistust siin majas säilinud. Aga kohe tulistab Annu: “Raske? Ainult siis, kui sa nii mõtled!” Tänks tütreke! Sellega oli viimane nael kirstu löödud ja minek otsustatud. Kahetseme ju alati tegemata asju. 

Otsus olemas, tahtsin kindlasti veel üht arvamust kuulda. “Ei mina treenerist jagu saa, treener teab pool rohkem nippe,” kummitavad Genialistid mu kõrvus, kui valin Heneku numbri. “Mida sa ise sellest arvad?” võtab Henek viisaka muigega vastu küsimuse, et mida ta arvab ideest teha kolmekordne ultratriatlon vähema kui 7 päeva pärast. Õnn soosib julgeid ja kuulen end julgelt vastamas, et see ei ole tark mõte, aga ma tahan seda teha. 

“Baas on sul olemas, oled kogenud treenija, mitte algaja. Eks kõige raskem saab olema vaimselt, kui kõik kohad valutavad,” arutles Henek ning tõi seejärel välja veel ridamisi toetavaid argumente ja mitte ühtegi vastuväidet. Ma tänan ja asun Ratasepa saadetud registreerimisankeeti täitma. 

“Õige treener ei takista ühtki hullust. Aamen.” ütleb Kertu elutargalt. Ja lisab: “Hullumeelsus. Next level pöörasus.” Viimane ei kõla usutavalt inimese suust, kes traditsiooniliselt käib Taliharja Vanakurjal ilma GPSita ja paneb ujudes pea esimest korda vette Ironmani läbimise sees. 

Ultra toimub Vinnis. Start on reede hommikul kl 7 kohaliku spordikeskuse basseinis, mis tähendab, et kohale on vaja minna päev varem. Toetustiimi, kes juua annaks ja söögiga varustaks, mul ei ole. Loodan korraldajate orgunnile. Ka Kertu lubab, et tema tiimiliikmed on lahkus ise. Etteruttavalt tuleb öelda, et midagi sellist, nagu neil päevadel pakkusid Sipsik, Kristi ja Marti, ei ole võimalik kuskilt saada. Teel Vinni varustan end Nutrend batoonide, Etixx spordijoogiga ning uute Nike jooksutossudega. Ma polegi varem Nikega jooksnud. Tundub hea mõte ultral proovida. (Hoiatus! Ärge seda kodus järele tehke.) Bike Fanatics paneb tagajooksule alla tutika Pirelli. Sten, Sigvard ja Fredy saavad kõhutäie naerda, kui kuulevad, kuhu lähen. Spordipartneris Jüri küsib, kas lähen Ironmanile. “Ei, ultrale. Saab sama raha eest kolm korda rohkem,” annan endast leti ees parima, et enesekindlalt kõlada.

Kui täispakitud autoga Vinni jõuan, on infotund juba läbi. Peakorraldaja parem käsi Kaur võtab allkirja paberile, millega vabastan nad vastutusest, luban kasutada oma isikuandmeid ning saan selle kõige eest vastutasuks suure koti kiirputrusid, mineraalvett ja limonaadi. Hea diil. Kertu tutvustab mind oma tiimiliikmetega. Sirle ehk Sipsik ja Kristi, väga meeldiv. Mõlemad teevad karjääri vastutusrikastel ametikohtadel ja tunnen end juba heades kätes. Teeme väikese tiiru ujulas, võistluse telklinnakus ja ühispildi konkurentidega Soomest ja Jaapanist. Rahvusvahelise suurvõistluse hõngu tunda ei ole, aga eks see tuleb. Head asjad vajavad küpsemiseks aega.

Tähtsaks teemaks kujuneb toitumine. Kertu on hankinud ämbritäie sefiiri ja seda võib vohmida lõputult.
Õhtusöögiks leiame külmi pannkooke ja mõned tunnid värskes õhus tuuldunud pasta. Söönd hobune jookseb ikka enam, veenan end kokkukleepunud tomatimaitseliste farfallede allaneelamise hädavajalikkuses. Hetk hiljem annan alla ja siirdume kohalikku Grossi. Vaja on leida midagi hommikusöögiks, sest Vinni kokk Raissa tuleb tööle alles 6 paiku. Järelikult saab tema valmistatut nautida pärast ujumise lõppu. Kilo tatart Grossist kaasa haaratud, siirdume Kertuga retkele Raissa valdustesse, eesmärgiga leida kastrul, millega tatar ööseks likku panna. Valitsejat ennast pole kohal, aga tema asemik on väga vastutulelik. Pott käes valdab mind seletamatu õnnetunne, kui silmanurgast märkame eemal kapi peal seisvat keedetud tatra hunnikut, mis lõunasöögist üle jäänud. Hommikusöögi mure murtud, kaupleme endale varahommikuks ka nõukaaegse pliidi kasutusõiguse ja elu tundub ilus. Lahked inimesed on ühiskonna tugitalad ja Vinnis te juba hätta ei jää.

1/3 Panemise päev

Kella viieks pandud äratuskell heliseb liiga vara, aga kõrvaltoast kostev tüdrukute naer sunnib sooja voodi maha jätma. Eilsed kokkulepped tädidega peavad ja nostalgiahetked Raissa pliidi taga toovad sooja kõhutäie. Kohe ongi kolonelleitnant Sipsik minu toas inspekteerimas ja üles märkimas, mida, millal ja kuidas tahan süüa, juua ja selga. Tunnen end profisportlasena, kui detailideni põhjalik Sipsik küsib, kas putru soovin võiga või moosiga. Samal korrusel elavad kaasvõistlejad ja nende tiimiliikmed liiguvad mu avatud uksest riburada pidi mööda, kui ma alles ujumisprille otsin ja kalipsot selga tõmban. Aega on, rahustan end ja astun ujulasse hetkel, kui teadustaja hõikab: “Üks minut stardini!” Jõuan selle aja sees lüüa Kertuga patsu ja tuttavaks saada tema treeneri Martiga, kes täiendab toetustiimi ridu.

Jah, basseinis kalipsoga pole ma kunagi varem ujunud. Üllatavalt mõnus, on minusugune külmavares rahul, sest harrastustriatleedi maailma kaks kõige külmemat tunnet on teatavasti pulsirihma pealepanek ja esimesed hetked basseinis. Eriti just hommikuti. 

Rajal oleme kahekesi koos 10x tegeva prantslasega. Kõrvalrajal on Rait soomlase Pekkaga ja teisel pool ujub Kertu jaapanlasega. Alustan aeglaselt, tunne on mega, kalipso hoiab tagumikku vee peal, palav ei ole ja ringid muudkui mööduvad. Mõtlen tänuga Eleri ja Kalle peale ning tunnen, et minust võib siiski asja saada. Paar korda loputan joogipudelist kuivavat kurku ja piilun ujula kella. Olen arvestanud, et 1h20 võiks olla esimesel päeval tehtav. Samuti olen kindel oma ujumisoskuse ebapiisavuses, et enne ei maksa lõpuringi ootama hakata, kui teised veest välja hakkavad liikuma. Kellal on mu arvestuste järgi veel mitu minutit minna, kui Marti haarab vastasseinas käest ja teatab, et kõik, läbi, sa ujud juba rohkem. Ebareaalne. Kulgen stardiseina poole tagasi ja ronin kerge piinlikkustundega esimesena välja. 3,8km pluss 50m tehtud ja alavõit käes. 

Ajan duši all kiirustamata kalipso seljast ja astun alasti riietusruumi, kus võtavad mind vastu Pekka blond abikaasa ja Sipsiku väikeste aga tugevate kätega hoolikalt valmis pandud hommikusöök. Kohe liituvad kaasvõistlejad ja riietusruumis on palav nagu Soome saunas. Ühe käega ajan suhu putru ja teisega selga rattariideid. Rait avastab, et sõidusärki pole kotis ning üritab jaapanlase abistajale käte ja jalgadega selgeks teha, et too Kaurile sõna viiks. Saan suure pusimisega enda niiskele kerele särgi peale tõmmatud ja liigun võileiba mugides ratta poole. 

Ilm on soe ja rattasõiduks loodud. Sõita tuleb 5,8km ringil, ringide arv on meeldejätmiseks liiga suur number. Olen omas elemendis ja naudin täiega, kuklas tiksumas: “Hoia end tagasi, hoia end tagasi, kaks päeva on veel.” Pulss on tagsihoidmisest hoolimata omajagu kõrgemal Heneku soovitatud 120-140 vahemikust. Pealegi ei ole Vinni mingi lauskmaa, vaid tõus asulasse on täiesti arvestatav. Jõuan tõusu võttes selgusele, et siin ongi Rellu tugevate rattajalgade allikas. Prantslane saab varsti ringiga, kohe ka jaapanlane, kelle edev kollane Ceepo Shadow teeb kahtlaselt tiksuvat häält. Õige varsti tuleb vastu ka tuttav Hawaii kirjades Kertu selg. Võtan hoo alla ja laulu üles: “Taas me kohtume juba kui tuttavad….”, mille peale tuleb konkreetne: “No laulda sa küll ei oska.” Tänan aususe eest ja vajutan punastades pedaalidele. Tempo on üks suur Tripassioni pudel tunnis ning söön palju ja katkematult batoone. Kertu toetustiim on mu täielikult enda tiiva alla võtnud, mis tähendab õnnelikku ja lihtsat elu nagu muinasjutus. Komandant Sipsik, kes läbis eelmisel õhtul põhjaliku hoo pealt joogipudeli andmise koolituse, on delegeerinud ülesande Martile. Koostöö Martiga on eeskujulik. Kõigi kolme päeva jooksul saan kätte kõik ulatatu alates joogipudelist ja lõpetades apelsiniviiludega. Maha ei pudene miskit. Tunnen end taas profina, kui ütlen oma soovidest ringi ette ja järgmisel ringil on soovitu käes.

Kaasaelajaid raja kõrval on vähe, kuid see eest kõrgel tasemel. Päeva peale ilmuvad õue kohalikud lapsed, kes võtavad ergutamist väga tõsiselt. Silma jääb ka cheerleaderi energiaga häälekalt kaasa elav naisterahvas. Selgub, et tegu on kangelasemaga, kes on rattamaratoni finišis särgi püksi pannud Eesti meister Purrele ja kes õigusega seisab kuulsate emade reas koos Thesise, Akvitaania Eleanori, Stifler’s mom’i ja Marge Simpsoniga. Legendaarse Rellu emaga kohtumine on ultra üks tipphetkedest.

Et päev on pikk ja ees ootamas veel kaks samasugust, siis ainult batoonide ja spordijoogiga kaugele ei purjeta. Vinni kokk Raissa on valmistanud kartulit ja lihakastet, mis kõik ootab raja ääres parimal “lauake, kata end” viisil. Pudelid täituvad iseenesest, soolakapslid lükatakse suhu, isetehtud soolakurgid Kertu emalt. Oh ilus hetk, oh viibi veel. Kõrvallauas lõunatab Pekka, kelle blond abikaasa hoolitseb tema eest samasuguse hoole ja armastusega. 

Pärast lõunat on jäänud ainult 40km sõita ja 42km joosta. “Lumme kusta!” lõbustan tiimi ja asun teele. Samal ajal on tõeliselt paha päev jaapanlasel. Märkan tee peal tükke, mille kaasasõitnud kohalik mees Mehis tuvastab jaapanlase uhke telefoni jäänustena. Mehis jääb tükke korjama ja sim-kaart õnnestub päästa. Veidi hiljem on jaapanlane võistluskeskuses raja ääres, ninast veri jooksmas ja Sipsik tema eest hoolitsemas. See naine jõudis ikka kõikjale. Jõuan Kertule ringiga järgi ja jagan jaapanlase seiklusi. Kertu lisab enda poolt pealtnägija loo, kuidas kohalik rebane napilt jaapanlase ratta eest läbi jooksis. Tuled Eestisse ultrale ning sind tõmmatakse rebase poolt pikali - see kirssi jaapanlase juhtumiste tordile jäi õnneks panemata. 

Maratoni alguseks olen koos ujumisega rajal olnud 7 tundi ja 15 minutit. Jooksuring on ca 1-1,5km pikk (täpne ringi pikkus jääbki saladuseks) Vinni koolimaja ümbruses. Jooksma asun 3x ultra liidrina, aga Pekka jooksusamm on teisest puust ja 15 km peal läheb ta oma teed. Minul saab samal ajal täis selle aasta pikim jooksudistants ja isegi tutikad tossud ei päästa. Jalad on tavalisest paksemad ja tossud tunduvad väikesed. Minna on veel palju. Päike kõrvetab ja vahemik 23-30km on sigaraske. Üritan hoida jooksurajale jõudnud Kertu ja teda saatva Kristi tempot, mis mõned ringid õnnestub. Kuid siis ei aita enam ka hea seltskond ja lähen üle 5+5 matkale (mis oligi mu algne maratoni läbimise idee). Pean plaani õhtul Heikile kirjutada, et ta orgunniks klubiga jooks-matka asukohaga Vinnis, kus ma oleks rajameister. Kaasajooksmine on lubatud ja see teeb elu kergemaks. Kohalikud lapsed saadavad jooksjaid mitme ringi vältel. Kultustiim Vinni Valla Vägevad ei pea järelkasvu pärast muretsema. Näen tuttavaks saanud lahket poissi jooksmas koos jaapanlasega ja uurin hiljem uudishimulikult, et kas jutustasite ka. Selgub, et ei. Dream team on endiselt ülesannete kõrgusel. Iga ring antakse midagi põske. Saadan Sipsiku Grossi poodi sukki ostma, et kuklale jääkotte teha ja jälle läheb natuke lihtsamaks. Finiš läheneb aeglaselt aga kindlalt ning 5 tunni ja 11 minuti möödudes annavad kohtunikud-ringilugejad loa tõsta finišilint pea kohale. Minu elu teine täispikk tehtud. Kaks veel ootamas.

Sipsik ja Kristi kamandavad mu jäätünni. Ronin jalgupidi sisse, aga üleni sisse minemast keeldun. Jalgadele mõjub külm hästi ja hosteli trepist toa poole ülesminek kulgeb viperusteta. Toit ei taha aga kuidagi alla minna ja see ei tõota homset silmas pidades head. Marti toob massažipüksid ja Sipsik huvitavalt lõhnava potsiku, millel kiri Horse Power. Kui kõlbab hobuste jalgadele, siis kõlbab ka ultratriatleetidele. Siin tuleb kasutada kõiki legaalseid taastusvahendeid ja tagasihoidlikkus ei ole voorus. Öine uni on rahutu ent see-eest lühike. Korra ajan end näljasena üles, krõbistan pimedas rosina-pähklisegu kallal ja tänan õnne, et olen üksi toas. 

2/3 Taastumise ja toitumise päev

Hommik algab tavalisest kangemate lihastega. 4 tundi und on ilmselgelt vähe, aga komandant Sipsiku

inspektsiooni hirmus ajan end kohe voodist välja, et minna kõrvaltuppa hambapastat laenama. Seal käib juba hoolikas gliterdamine, sest kiire võid olla, aga ilus pead olema. Tatra asemel ahmin kiirputru, kuid muus osas on rutiin sama, mis eile. Panen kogemused maksma ja olen all basseini serval tervelt 5 minutit enne starti. Kohale on jõudnud kahekordsete tegijad ja rahvusvahelise külavõistluse mastaabid on hoobilt duubeldatud. Lisandunud on teisigi maailmarekordi üritajaid. Neist ameeriklannaga olen samal rajal. Kohal on ka tuttav 10x prantslane. Kolmekesi rajal tähendab tihedamat liiklust. Lasen viisakalt ameeriklannal esimesena minna ja liuglen aeglaselt esimesed 5-6 otsa tema jalgades. Siis saab keha soojaks ja lükkan sisse kiirema käigu, kuna nii aeglaselt ujuda on raskevõitu. Tempotunnetus puudub, ütleks selle peale Eleri. Olen omas rütmis tiksunud vaevalt 700 m, kui tunnen kohutavat nälga. Mingi geel siin ei päästa. Olen terve ja tugev mees ning vajan tahket ja kohe. Õnneks on Sipsik basseini äärel valmis ja palun tal tuua batooni. Mõne ringi pärast on ta tagasi, saan vaevalt hülge moodi pea basseini servale tõsta, kui batoon konkreetselt suhu lükatakse. Suu batooni täis jätkan ujumist ja hakkan käigult välja töötama meetodit, kuidas kroolimise ajal närida ja hingata. Meetod töötab nii hästi, et mõne aja pärast ampsan suu uuesti täis. Ujumise jooksul on terve suur batoon söödud. 

Riietusruumis tangin kõhu rahulikult täis ja siis rattale. Kiiret pole kuhugi. Ajal pole tähtsust, oluline on lõpuni tulla ja pole aimugi, mis homne toob. Eilne päike on asendunud pilvedega ning taevaluugid avanevad, kui kaks ringi sõidetud. Ilm on heitlik, enamasti märg ja tuuline. Kui kuskil hakkabki sinist taevast paistma, siis Vinni kohale see ei jõua. Ultra ei peagi lihtne jalutuskäik pargis olema. Minust möödub jaapanlane. Eilse Hello Kitty asemel on Ninja Warrior ja mees on missioonil. Leian oma jalad üles kuskil 25km paiku ja jaapanlane jääb selja taha. Laupäevane liiklus on kõvasti tihedam. Seda nii autode kui kahekordsete tegijate poolest. Õnneks on kõige vastikumal Rakvere mnt lõigul allatuul ja helgemal hetkel õnnestub kerida kompule kiirus 50km/h. Keskmine kiirus on arusaadavalt madalam kui eile, kuid peamiselt kulub aega paduvihmahoogude tõttu kileka selgapanemisele ja mahavõtmisele. Teine erisus eilsega on pidev nälg. Batoonid ei aita ja nii teen 70km peal korraliku lõunaoote. Lauake, kata end (loe Sipsik) on välja võlunud hunniku riisiputru ja mehised võikud. Nii juba saab rallit sõita. 

Aasia sportlaste ebaõnn on täna liikunud Jaapanist Singapuri. Boksipeatuse ajal möödub minust Singapuri külalisvõistleja Harn. Paar km hiljem Pajustis märkan meest tee keskel ohutussaarel istumas. Rattasporti lähedalt jälginule ei jäta ta isteasend teist võimalust. Küsimusele “Collarbone?” vastab mees hapu grimassi ja peanoogutusega. Selgub ka eriskummaline põhjus - kokkupõrge elektrilise ratastooliga. Vuntsidega kohalik pealtnägija on juba kutsunud kiirabi. Helistan toetustiimile, et nad korraldajaid teavitaks. Edasi liikudes möödun teisel pool teed oma teekonda jätkavast ratastoolist ja mõtisklen elu ootamatute keerdkäikude üle. 

Kui rattal hakkab lõpupoole üksluiseks minema, kannab meelelahutuse eest hoolt Marti. Eelmisel ringil olen palunud geeli ning uuelt tulles jälgin, kuidas Marti istub boksi ees toolil ja telefoni skrollib. Mängu ilu huvides hoian suu kinni. Olen juba liiga lähedal, kui Marti tõstab pea ja mind märkavad silmad lähevad suureks kui tõllarattad. Hüppega, mis teeks au Javier Sotomayorile, on ta toolilt püsti, usainboltilikult spurtimas mu kõrvale ja üks käsi taskus meeleheitlikult midagi kobamas. Geeli seal muidugi pole, vaid see oli hoolikalt tooli topsihoidjasse valmis pandud. Aitäh, see moment andis rohkem energiat, kui üks Maurten oleks eales suutnud. 

Sadulas veedan 40 min kauem kui eile, aga jooksujalg on selle eest kergem. Peabki olema, sest aasta pikim jooksudistants ei ole eilsest alates enam 15 vaid 42. Klubikaaslane Allar on tulnud kaasa elama ja jookseb minuga kaasa esimesed 10. Jutustades aeg lendab. Suur tänu, Allar! Järgmised 10 lähevad ka mõnusalt ning ees ootab taas klassikaline maratoni raske koht. Päike küpsetab, jääd kulub palju ja otsin abi geelidest ja soolakapslitest. Need imet ei tee ning lähen üle tuttavale 5+5 matkale. Esimest korda hakkan tundma tüdimust. Raja iga kurv, sirge ja kaks kanalisatsiooniluuki on pähe kulunud. Kaasa jooksev Marti rada nii hästi ei tunne ja paneb teest väljaulatuva kaevuluugi tõttu peaaegu pikali. Toetustiim on endiselt värske ja iga ring pean välja mõtlema, mida ma soovin. Valik on lai: vesi, spordijook, coca, värska, kummikommid, batoon, geel, rosinad ja palju muud. Saabub hetk, kus soovin rahu ja vaikust, aga seda ei võimaldata. Marti surub hoopis soolakapsleid. Iga kord kui lonksu võtan, tunnen ühe ringi pärast looduse kutset. Lõppude lõpuks saab ka see maraton läbi ja kõigest pool tundi läks kauem kui eilne. 

Finišis saan äreva teate. Mu kallis Memme on haiglas ja olukord on keeruline. Aga mitte lootusetu. Uudis on ootamatu, sest alles esmaspäeval käisin ta juures ning arutasime mitu purki mett talveks tellida. Teen õhtused taastusprotseduurid ja hoian Memmele pöialt. Und ei tule. Akna taga möllab raju, vihm peksab vastu akent ja äike lööb kõik valgeks. Katkematu kahekordse tegijad on kuskil selle möllu keskel. Silm hakkab looja vajuma, aga tühi kõht ajab jälle üles. Rahutu uni saabub alles 2-3 vahel.

3/3 “Kas pidu tuleb?” päev

Löön silmad lahti enne äratuskella. Tunne on nagu oleks rongi alla jäänud, aga ajan end püsti. Liikumine on elu. Ja täna käib liikumine rohkem vaimu kui füüsise abil. Henek teadis. Siiski pole midagi kurta. Parem põlv annab hästi kergelt tunda, kuid kui üldine väsimus kõrvale jätta, siis olen väga heas vormis. Ei ühtegi villi ega hõõrdunud kohta. Ees ootab taas imeline päev värskes õhus. Loivan kõrvaltuppa hambapasta ja kuuma tee järele, ise ümisedes: “Kes hommikuti ultrat teeb, see asjata ei longi.” Daamidel on muidugi pooleli iluprotseduurid ning El comandante kamandab mu sirgjooneliselt tagurpidi välja. Mõni hetk hiljem on ta minu toas traditsioonilisel inspekteerimisringil. On me tutvuse kolmas päev ja mõistame juba üksteist sõnadeta.

Olulisim on teade, et Memme elas öö üle. Lähen rahulikult ujulasse. Täna teen ultra lõpuni. 

Rajal on tuttavad ameeriklanna, kelle

maailmarekordiüritus läks eile luhta segaduse tõttu rattaringide lugemises, ja igiliikur prantslane. Stardisignaal kõlab ja laseme viisakalt daami ette. Uskumatu, aga need hommikused ujumised on mõnusad. Hea äratus ja lõdvestus. Kui minust peaks kunagi saama varahommikune ujuja, siis saab põhjuseks olla Vinni basseinis aset leidnud geenimutatsioon.  

Kolmandal päeval ujun 10 min kauem, kui esimesel. Kell näitab 3,8 km asemel 3,95, aga kes neid ringe

ikka nii täpselt kokku jõuab lugeda. Riietusruumis ootavad hommikusöök ja Marti “Horse Power” potsikuga. Mäkerdan parema põlve profülaktikaks sisse, sest Sipsik käskis ja teda usaldan pimesi. Ultra viimane ratas algab. 

Tänane ilm on sügisene, vihma kallab ja külma tuult on rohkem kui vaja. Õnneks on mul kaasas ustav Castelli Gabba, mis on just selliste ilmade jaoks loodud. Kahjuks ei ole kaasas sügisesi termopükse, sest suvi ju. Sääred on kahe ringi järel läbimärjad ja jalad külmetavad. Jahutav hobusekreem ei tee neis oludes põlve paremaks. Sipsiku ainus libastumine - ikkagi inimene. Olen rattal kui üks suur õnnetusehunnik. Veeren niisama, käed pidurilinkidel, eraldistardiasendisse minna ei taha ja igatsen oma termopükse ja talve kingakatteid. Tunniga möödub vaevalt 25km. Isegi prantslane sõidab mööda ja saan aru, kui sitt ma olen. Nüüd saab mõõt enesehaletsusest täis. Midagi peab muutuma ja kohe! Palun Martil autost välja tuua igaks juhuks kaasa veetud maanteeratta. Sipsik saab ülesandeks otsida soojenduskreemi vaenlaste ja sõprade seast, maa alt ja maa pealt. Pole asja, millega tema hakkama ei saaks! Ringi pärast istun juba boksis, kisun vettinud sääred jalast ja politseikolonelleitnant on ülesannete kõrgusel - antud juhul madalal,  põlvitab maas ja kummikindad käes kreemitab mu jalgu tulitava vedelaga. Uued jalad all, võtan Martilt maanteka ja nagu istuks kõvast vormelist ümber Rolls-Royce’i. Aitäh, Ridley Dean! Olid väärt kaaslane, aga kolm päeva järjest istuda 180 km viimase peal aeroks timmitud UCI legal possas oleks ilmne loomapiinamine. 

Uuestisündinuna rajal, jäävad selja taha prantslane, jaapanlane ja veel mõned. Hoian tempot peal, et soojem oleks. Vihm jääb aeg-ajalt järele, aga kilekat maha koorida ei soovi. Viimaste energiajäänuste säilitamine on kehale oluline. Piisab korra boksis mainida, et külm on, kui Marti ulatab järgmisel ringil pudeli kuuma teega. Samal ajal orgunnib Sipsik kõlarisse möirgama A-Rühma Palmisaare: “Kuradi külm on! Kuradi,kuradi külm on!” Nende tüüpidega võib iga kell luurele minna.

Olen telefoni kaasa võtnud, et Memme käekäiguga kursis olla. Pärast lõunasööki tuleb ema sõnum, et helista, kui oled lõpetanud. Ilusal teelõigul Vinni maisipõldude vahel, päike on välja tulnud, helistan kohe. Memme on lahkunud…

Edasi liigun kui udus. Lükkan käigu eest väiksele, kiivrivisiir varjab pisaraid ja lihtsalt tiksun. Nii mööduvad paar järgmist ringi. Siis jään boksis seisma ja jagan kurbust Sipsiku ja Martiga. Et nad ei muretseks, miks ma enam endise tempoga ei liigu. Sõiduisu on nullis, aga katkestamise mõtet ei ole. Memme oli alati selline, kes kunagi ei tahtnud, et tema pärast keegi midagi tegemata jätaks. 93 aastat hästi elatud elu, lõpuni iseseisev, terav pliiats ja endaga hakkama saav tugev naine. Oskas elada ning oskas surra. 

The show must go on ja sätin ringid nii, et ei peaks üksi jooksma minema. Pärast ameeriklanna katkestamist (liiklus maanteel osutus tema jaoks liiga tihedaks) ainsa naisena rajal olev Kertu teeb head sõitu ja saamegi koos jooksma. Hea seltskond viib ajutiselt kurvad mõtted. Külalapsed on jälle kaasa jooksmas. Rajal liigub veel ka paar katkematu kahekordse tegijat. Nemad alustasid laupäeva hommikul ja on siiani järjest rajal olnud (võitja aeg oli 29 tundi). Vot see on tase ja tahe! Täiesti segased. Lugege mu huultelt: “Maksud ei tõuse. Ptüi! Kahekordset katkematut ma kunagi ei tee.”

Lepime Kertuga kokku kaks lõiku, kus võib kõndida - üks kõvas vastutuules ja teine kergel tõusul. Taevas pakub imeilusaid vaatemänge eemal sähviva äikese ja mustade pilvede vahele loojuva päikese näol. Jooksmiseks saan enda edasiliikumist nimetada veel vaid tinglikult. Jalad on nagu puukepid ja nende sirgete tokkide abiga jääb ringe järjest vähemaks. 

Viimased kaks ringi jookseb terve toetustiim kaasa. On jälle sadama hakanud ja vihm järjest tugevneb. Marti on kaasa haaranud suure kõlari, kust tulevad ainult soovilood. Kõik pidutsevad! Finiš on raju. Need on hetked, mis jäävad elu lõpuni meelde ja mille nimel tasus seda kõike teha. Legendaarne Memme küsimus: “Kas pidu tuleb?” saab vastuse. Pidu tuli! Sinu auks, mu kallis Memme!

Suurim tänu läheb toetustiimile, kelle hea süda, lahked käed ja ennastsalgav hoolitsus oli lihtsalt imeline. Ja loomulikult Kertu - ilma sinuta seda elamust poleks olnud.

Fotod: Jakob Meier/erakogu

KOLMEKORDNE ULTRATRIATLON TEHTUD!

Tosin aastat tagasi spordikaugena esimest korda karismaatilise sporditohtri Muza Lepiku juurde jõudes teatas ta pikema sissejuhatuseta: "Preili Jukkum, triatlonile pole teil asja. Järsku tantsite või midagi?". Nüüd, pärast kõiki neid matku, jookse, suusatamisi; taas vastuvõtul, teatab lemmiktohter: "Preili Jukkum, teie võite minna kuhu iganes! Tugev süda, hea vastupidavus. Kasvõi ultrale!"

Ratasepp kutsub. Saan isegi võimaluse valida mitmekordne ultratriatlon teha. Kahekordne tundub liiga lihtne, kolmekordne piisavalt raske, et tekitada ärevust. Niisiis 3,8 km ujumist, 180 km ratast ning 42 km jooksu x3! Treenerit pole lihtne leida, ent mitmed soovitavad Marti Alti ja etteruttavalt: ta ongi reaalselt parim valik. 

Mul ei ole aimugi, mis Vinnis ees ootab. Õnneks on kolonelleitnant Loigo, mulle lihtsalt Sipsik, lubanud olla ultrapäevad mu kõrval. Treener Marti samuti ja viimasena liitub Kristi, kelle kätte usaldan oma telefoni ehk peaaegu elu, et teekond saaks jäädvustatud ning jagatud. Omavahel nad ei tunne, ent olgu öeldud: dream team on sündinud. Viimasena liitub sportlane Indrek, kes otsustab kolm päeva enne ultrat, et tuleb samuti kolmekordsele. Kes arvas, et mina olen hull, näeb isegi: kahvatun piinlikult.

Vinni jõuame alles õhtul ja lootuses, et kohalikus sööklas pakutakse süüa. Selgub, et kes ette ei tellinud, jääb täna söömata. Õnneks on kaasas kaks ämbritäit sefiiri. Elu parimad päevad on käes, kui on sund süüa sefiiri. Hommikusöök on alles kella kaheksast ja ujumise start juba kell 7:00. Hirmus, et nälg võtab ujumisel silmanägemise, hiilime Indrekuga sööklasse, kus armas tädi koristamas. Alustuseks püüame eesti-vene segakeeles seletada, et tarvis potti. Siis märkame toidujääkide seas tatart, ega pea paljuks sealt üks ports endale kaubelda. Tädi lahke meel annab võimaluse paluda varahommikul pudru kuumakski keeta. Koristajatädi juhatab meid järgmise tädini, kes avaldab, et öösel saabuv tädi Raissa on tegelik võtmeisik. Näib, et kokkulepe olemas. Igal juhul on iseseisvusel spordilaagris oluline roll. Olgugi, et mure söögipoolise pärast jääb. Saadan empsile sõnumi, et toogu meile süüa. 

Kogu see armas Vinni annab võimaluse kenaks ajarännakuks. Tuba kohalikus spordikompleksis on lihtne ja pööraselt palav. Õige triatleet magab muidugi ratas kaisus, aga meie toas pole ruumi pedaalilegi mitte. Kaupleme Indreku tuppa rattale nurga. Olen küll juba nädal jutti magamata, ent ka ultra eel on uni lühike ja hektline. 

 
ESIMENE PÄEV: jaapanlase juhtumid Vinnis ja uus isiklik 

Ma ei ole kindel, et kas üldse magasin või oli see magamislaadne seisund. Kristi sätib mu juuksed tihedasse patsi. Ilus tuleb olla! Sipsikul on kaasas kuldne glitter ja ta nõuab, et see tingimata saaks mäkerdatud mu põsesarnadele. Viimase aja võistustrendid, kes veel ei tea. 

 

Start läheb. Minuga samal rajal on pisike jaapanlane, kes ujub viisil, mida ma veel näinud pole. Meenutab natuke nagu saarmast või kobrast: sukeldub peaaegu põhja, siis vee all otse edasi ning vahel harva tõuseb veepinnale hingama. Saan rahulikult omal rakursil liuelda, kui poiss põhjakoristajana sulistab. 3,8 km ujumist Vinni Spordikompleksi 25-meetrises basseinis on kena hommikune suplus. Kes on öelnud, et ma ujuda ei oska, on eksinud rängalt. Liuglen kui kala ja kõrval seisev treener Marti Alt ka kiidab. Indrek, kes ringilugeja vea tõttu lisaotsa tegi, sai basseinist välja siiski kõige esimesena. Ise ta veel ütles, et ujumine pole tema ala.

 

Basseinist välja ronides on teenindus viimase peal: tädide valmistatud puder, ritta laotud rattariided ja viimseni valmis sätitud ratas. Komandandi rollis Sipsik kisub mu paljaks ja määrib varbavahed sudokreemiga kokku. Samal ajal libistavad nad Kristiga mulle riideid selga ja minul on vaid üks ülesanne: olla ilus! Ning süüa-juua muidugi ka. Sipsik pistab söetabletid salaja pudru sisse nagu koerale, et too ära petta.  

 

Rattasõit läheb ja kes ütles, et see kant on lame maa, eksis taas. Sissesõit Vinni meenutab Otepääd.
Vastutuul annab oma osa. 31 ringi tähendab, et tõuse tuleb sama palju võtta. Sipsik, Marti ja Kristi hoolitsevad maailmatasemel. Igal ringil on üks ees, et soovidest kuulda ja järgmine valmis ulatama, vajadusel kaasa jooksma. Marti on mitmekordne Eesti meister ja jookseb kiiremini kui Fosti. 

 

Lõunaks pakutakse kartulit lihakastmega, mis ultraga mu meelest ei haaku. Jaapanlasel on oma nuudlisupp ja prantslane näib olevat samuti koduse toidu peal - ilmselt konnad. Panustan geelidele, mida juba esimese päevaga olen tarbinud enam kui kogu elu jooksul kokku. Pärast spordilaagrit tuleb otse paastulaagrisse kolida. Marti on tippsportlane ja kogused on tema määranud. Ta väidab, et ultraga kaotab inimene 8000-10 000 kalorit päevas. Kõlab kui imeline kaalualandusmeetod ja paastujad peaksid hoopiski ultralaagrisse kolima. 

Ainus rattur, kellest mööda sõidan, on taas jaapanlane. Värvikaim tegelane Vinni päikese all. Loomakaitsja silme all ajab ta napilt rebase alla. Järgmiseks kaotab ära moodsa valge nutitelefoni. Minuga ringi kaasa sõitev kohalik poiss Mehis märkab telefoni teel lebamas ja olgugi et manitsen teda kohe tagasi pöörduma, ei võta mees kuulda. Jaapanlase uhke telefoni maine tee lõpeb autorataste all. 

 

Vinni lapsed on valmistanud elusuuruses sildid, millel seisab mu nimi ja "pane edasi". Nad karjuvad igal ringil täiest kõrist. Pisike tüdruk lehvitab nukuga ja hõikab: "Kertu, sa suudad!" Mingil hetkel hakkab samal ringil tiirutamine ära tüütama ja siis keskendun lastega kohtumisele. Nad on vastupidavad nagu ultratriatleedid püsides positsioonidel kõik need tunnid. 

 

Jooks on muidugi raske, aga kujuneb siiski jooksuks. 29 ringi kohaliku kooli ümber. Marti nõuab endiselt, et jooksin ja sööksin igal ringil, sekka peoga soolakapsleid. Sipsik pakub kummikommi, millest keeldun kategoorililselt. Nii kui komandant näeb võimalust, topib need mulle sunniviisiliselt hammaste vahele. Päris hea kraam avastan alles siis. Emps on õnneks ka süüa toonud ja soolane maitsebki pärast kõiki neid sisse söödud geele ja maiustusi paremini. 

 

Ühisringidest ei pääse siin keegi. Vaheldumisi jookseb kaasa kogu tiim. Spordivõistluse toetustiim peab ometi ka sportlik olema. Viimases osas saab vihm mu viimaks kätte, ent leitsaku järel mõjubki värskendavalt. Keegi ütleb, et isiklik rekord tuli, aga tegelikult on see alles mu teine täispikk triatlon. Ultra on igatahes teistmoodi katsumus, sest homme on uus start ja jõuvarusid tuleb oskuslikult jagada. Seepärast manitseb Marti mind pidevalt end tagasi hoidma. 

Toetustiimil on valmis jäävann. See on mu viimaste aegade efektiivseim meetod väsinud lihaste taastamiseks. Õhtusse mahub liitrite viisi mineraalvett. Näljasurmast päästavad empsi toodud toidud, kui õhtusöögist ilma jääme. Marti kaasa toodud maassaažipüksid jalas möödub õhtu kuratlikult kiiresti. Õnneks ei tule kaua oodata ja juba kell 7:00 on järgmine start. Enne uinumist mässib Sipsik mu mädaneva varba küpsetatud sibulasse. See pidi olema efektiivne meede ja korrakaitsjat usaldan ma pimesi. 

 

TEINE PÄEV: singapurlase kokkupõrge ratastooliga 

"Kui keegi saab sellega hakkama, siis see oled Sina," kirjutab kaksikõde. Tema on sportlane. Samal ajal kui mina võistlesin luule-ja kunstivõistlustel, tõi Kata karikaid koju. Nüüd olen mina võistlustules ja mitte kunagi varem pole ma suutnud tulla nii kaugele. Võtan endiselt päev ning ala korraga. 

 

Hommik Vinnis algab nagu iga teine: nalja ja lusti saatel. Sporti ei tohiks liiga tõsiselt võtta. Sipsikul on siiski mure. Kastitäis geele on sisse söödetud ja viimased, mis alles, ei kõlba kuhugi. Marti on geeli vajaduse täpipealt välja arvutanud. Samal ajal kahtlustan, et just geelidest on mul kõht korrast ära ja ainuüksi mõte neist ajab iiveldama. Kirjutan Hawaii-Priidule teadmisega, et selle mehe peale võib kindel olla ja tema korraldab saadetise ära. Sipsiku abikaasa saab riikliku tähtsusega ülesande: transportida geelid esimesel võimalusel sportlasteni. 

 

Oleme küll ajahädas, ent starti ei lähe ma enne, kui glitter on kantud põsesarnadele. Ultratriatleedil on prioriteedid paigas. Basseini äärde jõudes on tunda rahvusvahelist hõngu. Täna stardivad ka kahekordse tegijad. Teiste seas ameeriklanna, kes püüab maailmarekordit. Tema on ainus naine selles maskuliinses seltskonnas peale minu.  

 

Uskumatu, aga ujumist naudin nii, et iga meeter on ilus. Ultral on olnud aega harjutada ja pöörded - need on filigraansed. Marti filmib mõne neist oma uhke kaameraga üles, et saaksin hiljem eputada ja ma igatahes kasutan võimalust. Teise päeva aeg on vaid kaks minutit aeglasem, mis näitab, et olen stabiiline. Juba ootan kolmanda päeva sulistamist. 

 

Hommikusöögiks on mu lemmik kaerahelbepuder. Tellin teise portsu veel, et ratta ajal teinegi hommikusöök süüa. Marti on tänase päeva ülesandeks andnud süüa enam päristoitu. Sportlane ei pea mõtlema, vaid teeb, mida talle öeldakse. Tunnen rõõmu lihtsa elu-Kertuna, kes oma pead ei vaeva. 

 

Ilm on täna keeruline ja muutlik: torm, päike, vihm, äike. Jahedam ilm tähendab, et energiakadu on suurem kui muidu. Riiete vahetusele kulub muutlike ilmaolude tõttu ootamatult palju aega ja vihmajaki tõmban selga ning võtan ära umbes 18 korda. Tuul on tõusul jätkuvalt vastu. Marti kardab, et olen energiapuuduses. Olgugi, et söön endiselt rohkem kui iial varem. 

 

Meelt rõõmustab nüüdseks juba tuttav lastekamp, kes vastu võtmas igal ringil. Suurema saju ajal on nad akendel ja head soovid kajavad üle küla.

 

Halb päev on kahekordse tegijana võistlustulle sisenenud Singapuri sportlasel, kes põrkab kokku elektrilise ratastooliga. Piibe maantee lõik on eriti tiheda liiklusega ja näib, et kiiruspiirangust ei pea siin keegi lugu. Pealtnägija on kiirabi välja kutsunud, kui sportlane kägaras maas. Rangluumurd. Võistleja Indrek jääb sündmuspaigale, et teavitada korraldajat. Mu telefonile saabunud kõne muudab toetustiimi ärevaks - nad kõik arvavad hetkeks, et minuga on midagi juhtunud. 

 Viperusi jagub endiselt ka ringilugejate areenil. Maailmarekordit püüdev ameeriklanna on sunnitud lisaringi tegema. Hiljem selgub, et poleks pidanud. Minu, tegelikult nüüdseks ka Indreku toetustiim, on ammu kõik rekordid välja teeninud. Absoluutne maailma paremik! Abi saavad kõik võistlejad teel. Sipsiku kretinism lööb välja kui ta muuhulgas korraldab (liiklus)elu, pakub meditsiinilist abi võistlejatele ning rõõmustab armsa kohaliku lastekodulapse meelt. Marti hooldab ja parandab samal ajal nii mõnegi võistleja ratta. 

 

Maraton, mis on juubelimaraton ehk 20nes mulle, on raske. Treener nõuab igal ringil, et jooksin piisavalt ja sööksin vähemalt midagi. Tegelikult kõlab see nii: "Palun joo, Kertu, palun söö." Marti on hea kasvatusega poiss. Inimese tõeline loomus selgub ikka rasketes oludes. Siin olemegi treeneriga päriselt tuttavaks saanud ja jagatud lood loomadest, spordist ja elust, jäävad veel kauaks saatma. 

 

Finiš on emotsionaalne nagu ikka, aga ei mingeid pisaraid. Aega pole. Jäävann, massaažipüksid, ülesöömine. Samal ajal kui toetustiimil on käed-jalad tööd täis. Keegi peseb mu sokke ja trussikuid; teine hooldab ratast ning kolmas kribab postitusi. See on hoomamatu toimetamine, mis taustal toimub. Samal ajal kui lihtsa elu-sportlane naudib värskes õhus liikumist, sefiiri ülesöömist ja kerget põõnamist. 

Unetunde ei jagu siin kellegile, aga keegi ei vingu. Sipsiku ja Kristiga lõkerdamine venib öösse. Seda raskem ärkamine, ent viimane päev on pidupäev!

 

KOLMAS PÄEV: tõehetk

Äike sähvib läbi pimeda öö ja pimestab silmi. Samal ajal peksab vihm kiledalt vastu me toa akent. Ärkan pool neli ja mõtlen, et kas need katkematu poisid on veel elus? Normaalne inimene katkestaks katkematu ja roniks tormi eest peitu, aga ultravõistlusele normaalsed vaevalt ei lähevad. Kõht on hirmus tühi ja olgugi, et Marti soovitas tingimata ka öösel süüa, ei hakka ma toas krabistama. Ootan pikisilmi hommikut ja see saabub nagu ikka liiga vara. 

Komandant on alarmi esimese sekundi peale püsti. Me ei lase end Kristiga häirida ja see ei jää tal märkamata. Südamerahustuseks tõmban kalipso selga ja glitri põsesarnadele - veel rohkem kui eelmistel päevadel. Kuldne, sest Sipsik ütles: "Ikkagi kuldne naine". Ta kamandab mind alla ja läheb ise Indrekut kontrollima. 

Lihased on väsinud, ent magamatus annab rohkem tunda. Seisan ihuüksi basseini ääres ja mõtlen, et see on esimene kord mu elus jõuda aegsasti starti. Tavaliselt saabun, kui stardipauk on kõlanud. Varsti on Marti ja Kristi ka kohal, kellel palun komandandi saabudes rivistuda. Nalja on rohkem kui spordivõistlustel lubada tohiks. Õnneks selle eest disklahvi ei saa.

 

Rada jagan nüüdseks juba omal moel armsaks saanud jaapanlastega. Naudin ujumise iga meetrit. Aeg erineb eelmise päeva omast vaid minutiga. Ameeriklanna otsustab ujumise järel katkestada - ohtlike liiklusolude tõttu. Pettunud on ta ka vigases ringiloenduses. 

Täna on keha energiast tühi ja ilm jahe. Esimeseks tõmban selga Marti termosärgi ja peale kõige soojemad rattariided, mis leidumas. Vihma sajab lakkamatult. Pagana külm on, kui rattakingad nirisevad vett täis.  Püüan keskenduda vaadetele, mille juures on iga detail nüüdseks juba iiveldama ajavalt tuttav. Järsku avastan Pajusti bussipeatusest huvitava inimkehi kujutava plakati ja imestan, et seda varem pole märganud. Siis meenub, et reedel oli mul sama mõte. Aju trikitab vähese une seisundis. Tugev vihmahoog viib õnneks mõtted mujale ja saan end veidi haletseda. See pole aga kõik. Varsti on kohal rahe. Indrek on mu taas kinni püüdnud ja me varjume rahe eest. Märjemaks enam ei saa, aga rahega vastu pead saada võib olla päris valus.  

Armsad Vinni lapsed ei lase kehvadest ilmaoludest end heidutada ja on ikka endiselt positsioonidel. Plakatid suuremad kui varem. Toetustiim on katnud laua kõige paremaga, aga sisse ei lähe enam midagi. Geele ma kindlasti enam manustada ei suuda. Meelelahutusel on nüüd olulisem roll kui kunagi varem. Kusagilt välja võlutud kõlarist kostub Chupacabra "Tere Kertu" lugu. See on elavdav hetk. Kuuldavasti ärkavad ellu teisedki võistlejad, kelle vahetusalasse saabudes mängitakse ette just tema lemmik. Pidu on igal juhul käima läinud.

Rattaringid tehtud, saabub tõehetk. Vihmane ilm on soosinud villide teket ja neid on mul umbes kümmekond. Mõni neist varba suurune ja väga kole. Eestimaa kõrgeim austatud naispolitseiametnik põlvitab mu ees ja määrib hellalt sudokreemi kuhu võimalik. Tiitlid ja saavutused pole olulised - siin taeva all oleme me kõik lihtsalt inimesed. 

Paremini üks ultra lõppeda ei saakski kui heas seltskonnas ja otsustan Indrekuga koos joosta. Paneme paika millise lõigu võime kõndida. Pisike valge peaga tüdruk Iti jookseb nüüd kaasa. "Hakkasin nutma, kui nägin, et vihma sajab ja sina ikka sõidad," teatab Iti kaastundlikult. Pakun, et pärast jooksu võib ta me telgist šokolaadi küsida. Iti avaldab, et ta peaks palju šokolaadi saama, sest eile oli tal sünnipäev. Äsja kuueseks saanud Iti jookseb päris mitu tiiru ja teisedki külalapsed ühinevad. Sammud saavad täna täis kõigil. 

Armas väike poiss, kes saatnud meid jooksutiirudel teistelgi päevadel ning lahutanud inimeste meelt vahetusalas, selgub, et on kohalik lastekodu laps. Lubame oma võistlussärgid talle ja tänulikumaid silmi pole ma ammu näinud.  

Pööraselt ilus taevane vaatemäng kestab tunde. Äike sähvib lähemal ja kaugemal. Vikerkaar kerkib üle taeva. Varsti on kohal äikesevihm ja see annab võimaluse varjuda hetkeks. Üllatuseks on vahepeal saabunud mu kaksikõde - enda valmistatud makroonidega ja need on ainsad, mis viimaste tundide jooksul suhu suudan pista. Katal ei jää üle muud, kui isegi meiega joosta - teksad jalas. Mul on tunne nagu ma ei tahaks, et see lõpeb. Ilus on. 

Palun, et viimased kaks tiiru jookseksime toetustiimiga koos, sest see on olnud meie kõigi ultratriatlon. Olen jooksud Kuubal ja New Yorgis, ent viimased ringid pähekulunud Vinni kooli ümber on mu 21 läbitud maratoni ägedaimad kilomeetrid. Marti tassib kaasas prügikotti pistetud rasket kõlarit. Üle Vinni kõlav lemmikmuusika hoiab meeleolu. Sipsik hoiatab, et hakkab varsti nutma, aga seda ei märkaks keegi - vihm on kohal. Mitte enam tugev vihmasadu, vaid raju tormine vihmahoog. Enam meeldejäävam kolmekordse ultratriatloni lõpp olla ei saakski. Teeksin seda tuhat korda veel, kui need inimesed oleksid minuga. 11,4 km ujumist; 540 km ratast ning 126,6 km jooksu on tehtud!

Loodan nahhaalselt, et elukvaliteet ei lange nüüd kohe ning vähemasti antakse aega aklimatiseerumiseks, sest ma ei kujuta enam ette, et keegi ei rivista, korralda, pese mu pesu ega hoolda ratast. See võib olla elu rängim kukkumine. 

Teie jätke aga need nimed hästi meelde:

Treener Marti Alt: maailma parim! Vastava hariduse ja tippspordi kogemusega rahuliku ent innustava loomuga. Kel kava tarvis, siis rabage ta endale. 
Kolonelleitnant Sirle Loigo: lisaks sellele, et tegemist on Eesti parima politseiametnikuna, on ta ka parim organisaator, korraldaja ja inimene. Võiks kuuluda iga võistluse korralduse juurde ja need oleksid maailmatasemel üritused.
Sotsiaalmeedia sisu-ja ilulooja Kristi Petolai: presidendikantsei töökogemusega, oludega kiiresti kohanev ja täpne inimene. Soe ning armas pealegi. Usaldusväärne mistahes olukorras. 

Kolmekordne ultratriatlon tehtud ja ükski lihas ei valuta. Ilmselt ei pingutanud piisavalt. Mis nüüd siis edasi? Sport jätkub, lust igatahes. Tartu linnamaratoni jooksen kindlasti, sest seal polegi ma veel maratoni jooksnud. Maailma parim toetustiim osaleb samuti - sel korral jooksjatena. Lihtsalt üks maraton tundub nüüd pigem kerge hommikune sörk, seega küllap leidub veel väljakutseid, mis rõõmustaks meelt. 

Inimene suudab. Kui tahab, siis suudab. 

Olen pööraselt tänulik kõigile, kes ultra teel abistasid. Teid on liiga palju, et eraldi välja tuua, kuid küllap te teate isegi. Kummardan maani.  

 

Tänulikult
Kertu