KOLMEKORDNE ULTRATRIATLON TEHTUD!

Tosin aastat tagasi spordikaugena esimest korda karismaatilise sporditohtri Muza Lepiku juurde jõudes teatas ta pikema sissejuhatuseta: "Preili Jukkum, triatlonile pole teil asja. Järsku tantsite või midagi?". Nüüd, pärast kõiki neid matku, jookse, suusatamisi; taas vastuvõtul, teatab lemmiktohter: "Preili Jukkum, teie võite minna kuhu iganes! Tugev süda, hea vastupidavus. Kasvõi ultrale!"

Ratasepp kutsub. Saan isegi võimaluse valida mitmekordne ultratriatlon teha. Kahekordne tundub liiga lihtne, kolmekordne piisavalt raske, et tekitada ärevust. Niisiis 3,8 km ujumist, 180 km ratast ning 42 km jooksu x3! Treenerit pole lihtne leida, ent mitmed soovitavad Marti Alti ja etteruttavalt: ta ongi reaalselt parim valik. 

Mul ei ole aimugi, mis Vinnis ees ootab. Õnneks on kolonelleitnant Loigo, mulle lihtsalt Sipsik, lubanud olla ultrapäevad mu kõrval. Treener Marti samuti ja viimasena liitub Kristi, kelle kätte usaldan oma telefoni ehk peaaegu elu, et teekond saaks jäädvustatud ning jagatud. Omavahel nad ei tunne, ent olgu öeldud: dream team on sündinud. Viimasena liitub sportlane Indrek, kes otsustab kolm päeva enne ultrat, et tuleb samuti kolmekordsele. Kes arvas, et mina olen hull, näeb isegi: kahvatun piinlikult.

Vinni jõuame alles õhtul ja lootuses, et kohalikus sööklas pakutakse süüa. Selgub, et kes ette ei tellinud, jääb täna söömata. Õnneks on kaasas kaks ämbritäit sefiiri. Elu parimad päevad on käes, kui on sund süüa sefiiri. Hommikusöök on alles kella kaheksast ja ujumise start juba kell 7:00. Hirmus, et nälg võtab ujumisel silmanägemise, hiilime Indrekuga sööklasse, kus armas tädi koristamas. Alustuseks püüame eesti-vene segakeeles seletada, et tarvis potti. Siis märkame toidujääkide seas tatart, ega pea paljuks sealt üks ports endale kaubelda. Tädi lahke meel annab võimaluse paluda varahommikul pudru kuumakski keeta. Koristajatädi juhatab meid järgmise tädini, kes avaldab, et öösel saabuv tädi Raissa on tegelik võtmeisik. Näib, et kokkulepe olemas. Igal juhul on iseseisvusel spordilaagris oluline roll. Olgugi, et mure söögipoolise pärast jääb. Saadan empsile sõnumi, et toogu meile süüa. 

Kogu see armas Vinni annab võimaluse kenaks ajarännakuks. Tuba kohalikus spordikompleksis on lihtne ja pööraselt palav. Õige triatleet magab muidugi ratas kaisus, aga meie toas pole ruumi pedaalilegi mitte. Kaupleme Indreku tuppa rattale nurga. Olen küll juba nädal jutti magamata, ent ka ultra eel on uni lühike ja hektline. 

 
ESIMENE PÄEV: jaapanlase juhtumid Vinnis ja uus isiklik 

Ma ei ole kindel, et kas üldse magasin või oli see magamislaadne seisund. Kristi sätib mu juuksed tihedasse patsi. Ilus tuleb olla! Sipsikul on kaasas kuldne glitter ja ta nõuab, et see tingimata saaks mäkerdatud mu põsesarnadele. Viimase aja võistustrendid, kes veel ei tea. 

 

Start läheb. Minuga samal rajal on pisike jaapanlane, kes ujub viisil, mida ma veel näinud pole. Meenutab natuke nagu saarmast või kobrast: sukeldub peaaegu põhja, siis vee all otse edasi ning vahel harva tõuseb veepinnale hingama. Saan rahulikult omal rakursil liuelda, kui poiss põhjakoristajana sulistab. 3,8 km ujumist Vinni Spordikompleksi 25-meetrises basseinis on kena hommikune suplus. Kes on öelnud, et ma ujuda ei oska, on eksinud rängalt. Liuglen kui kala ja kõrval seisev treener Marti Alt ka kiidab. Indrek, kes ringilugeja vea tõttu lisaotsa tegi, sai basseinist välja siiski kõige esimesena. Ise ta veel ütles, et ujumine pole tema ala.

 

Basseinist välja ronides on teenindus viimase peal: tädide valmistatud puder, ritta laotud rattariided ja viimseni valmis sätitud ratas. Komandandi rollis Sipsik kisub mu paljaks ja määrib varbavahed sudokreemiga kokku. Samal ajal libistavad nad Kristiga mulle riideid selga ja minul on vaid üks ülesanne: olla ilus! Ning süüa-juua muidugi ka. Sipsik pistab söetabletid salaja pudru sisse nagu koerale, et too ära petta.  

 

Rattasõit läheb ja kes ütles, et see kant on lame maa, eksis taas. Sissesõit Vinni meenutab Otepääd.
Vastutuul annab oma osa. 31 ringi tähendab, et tõuse tuleb sama palju võtta. Sipsik, Marti ja Kristi hoolitsevad maailmatasemel. Igal ringil on üks ees, et soovidest kuulda ja järgmine valmis ulatama, vajadusel kaasa jooksma. Marti on mitmekordne Eesti meister ja jookseb kiiremini kui Fosti. 

 

Lõunaks pakutakse kartulit lihakastmega, mis ultraga mu meelest ei haaku. Jaapanlasel on oma nuudlisupp ja prantslane näib olevat samuti koduse toidu peal - ilmselt konnad. Panustan geelidele, mida juba esimese päevaga olen tarbinud enam kui kogu elu jooksul kokku. Pärast spordilaagrit tuleb otse paastulaagrisse kolida. Marti on tippsportlane ja kogused on tema määranud. Ta väidab, et ultraga kaotab inimene 8000-10 000 kalorit päevas. Kõlab kui imeline kaalualandusmeetod ja paastujad peaksid hoopiski ultralaagrisse kolima. 

Ainus rattur, kellest mööda sõidan, on taas jaapanlane. Värvikaim tegelane Vinni päikese all. Loomakaitsja silme all ajab ta napilt rebase alla. Järgmiseks kaotab ära moodsa valge nutitelefoni. Minuga ringi kaasa sõitev kohalik poiss Mehis märkab telefoni teel lebamas ja olgugi et manitsen teda kohe tagasi pöörduma, ei võta mees kuulda. Jaapanlase uhke telefoni maine tee lõpeb autorataste all. 

 

Vinni lapsed on valmistanud elusuuruses sildid, millel seisab mu nimi ja "pane edasi". Nad karjuvad igal ringil täiest kõrist. Pisike tüdruk lehvitab nukuga ja hõikab: "Kertu, sa suudad!" Mingil hetkel hakkab samal ringil tiirutamine ära tüütama ja siis keskendun lastega kohtumisele. Nad on vastupidavad nagu ultratriatleedid püsides positsioonidel kõik need tunnid. 

 

Jooks on muidugi raske, aga kujuneb siiski jooksuks. 29 ringi kohaliku kooli ümber. Marti nõuab endiselt, et jooksin ja sööksin igal ringil, sekka peoga soolakapsleid. Sipsik pakub kummikommi, millest keeldun kategoorililselt. Nii kui komandant näeb võimalust, topib need mulle sunniviisiliselt hammaste vahele. Päris hea kraam avastan alles siis. Emps on õnneks ka süüa toonud ja soolane maitsebki pärast kõiki neid sisse söödud geele ja maiustusi paremini. 

 

Ühisringidest ei pääse siin keegi. Vaheldumisi jookseb kaasa kogu tiim. Spordivõistluse toetustiim peab ometi ka sportlik olema. Viimases osas saab vihm mu viimaks kätte, ent leitsaku järel mõjubki värskendavalt. Keegi ütleb, et isiklik rekord tuli, aga tegelikult on see alles mu teine täispikk triatlon. Ultra on igatahes teistmoodi katsumus, sest homme on uus start ja jõuvarusid tuleb oskuslikult jagada. Seepärast manitseb Marti mind pidevalt end tagasi hoidma. 

Toetustiimil on valmis jäävann. See on mu viimaste aegade efektiivseim meetod väsinud lihaste taastamiseks. Õhtusse mahub liitrite viisi mineraalvett. Näljasurmast päästavad empsi toodud toidud, kui õhtusöögist ilma jääme. Marti kaasa toodud maassaažipüksid jalas möödub õhtu kuratlikult kiiresti. Õnneks ei tule kaua oodata ja juba kell 7:00 on järgmine start. Enne uinumist mässib Sipsik mu mädaneva varba küpsetatud sibulasse. See pidi olema efektiivne meede ja korrakaitsjat usaldan ma pimesi. 

 

TEINE PÄEV: singapurlase kokkupõrge ratastooliga 

"Kui keegi saab sellega hakkama, siis see oled Sina," kirjutab kaksikõde. Tema on sportlane. Samal ajal kui mina võistlesin luule-ja kunstivõistlustel, tõi Kata karikaid koju. Nüüd olen mina võistlustules ja mitte kunagi varem pole ma suutnud tulla nii kaugele. Võtan endiselt päev ning ala korraga. 

 

Hommik Vinnis algab nagu iga teine: nalja ja lusti saatel. Sporti ei tohiks liiga tõsiselt võtta. Sipsikul on siiski mure. Kastitäis geele on sisse söödetud ja viimased, mis alles, ei kõlba kuhugi. Marti on geeli vajaduse täpipealt välja arvutanud. Samal ajal kahtlustan, et just geelidest on mul kõht korrast ära ja ainuüksi mõte neist ajab iiveldama. Kirjutan Hawaii-Priidule teadmisega, et selle mehe peale võib kindel olla ja tema korraldab saadetise ära. Sipsiku abikaasa saab riikliku tähtsusega ülesande: transportida geelid esimesel võimalusel sportlasteni. 

 

Oleme küll ajahädas, ent starti ei lähe ma enne, kui glitter on kantud põsesarnadele. Ultratriatleedil on prioriteedid paigas. Basseini äärde jõudes on tunda rahvusvahelist hõngu. Täna stardivad ka kahekordse tegijad. Teiste seas ameeriklanna, kes püüab maailmarekordit. Tema on ainus naine selles maskuliinses seltskonnas peale minu.  

 

Uskumatu, aga ujumist naudin nii, et iga meeter on ilus. Ultral on olnud aega harjutada ja pöörded - need on filigraansed. Marti filmib mõne neist oma uhke kaameraga üles, et saaksin hiljem eputada ja ma igatahes kasutan võimalust. Teise päeva aeg on vaid kaks minutit aeglasem, mis näitab, et olen stabiiline. Juba ootan kolmanda päeva sulistamist. 

 

Hommikusöögiks on mu lemmik kaerahelbepuder. Tellin teise portsu veel, et ratta ajal teinegi hommikusöök süüa. Marti on tänase päeva ülesandeks andnud süüa enam päristoitu. Sportlane ei pea mõtlema, vaid teeb, mida talle öeldakse. Tunnen rõõmu lihtsa elu-Kertuna, kes oma pead ei vaeva. 

 

Ilm on täna keeruline ja muutlik: torm, päike, vihm, äike. Jahedam ilm tähendab, et energiakadu on suurem kui muidu. Riiete vahetusele kulub muutlike ilmaolude tõttu ootamatult palju aega ja vihmajaki tõmban selga ning võtan ära umbes 18 korda. Tuul on tõusul jätkuvalt vastu. Marti kardab, et olen energiapuuduses. Olgugi, et söön endiselt rohkem kui iial varem. 

 

Meelt rõõmustab nüüdseks juba tuttav lastekamp, kes vastu võtmas igal ringil. Suurema saju ajal on nad akendel ja head soovid kajavad üle küla.

 

Halb päev on kahekordse tegijana võistlustulle sisenenud Singapuri sportlasel, kes põrkab kokku elektrilise ratastooliga. Piibe maantee lõik on eriti tiheda liiklusega ja näib, et kiiruspiirangust ei pea siin keegi lugu. Pealtnägija on kiirabi välja kutsunud, kui sportlane kägaras maas. Rangluumurd. Võistleja Indrek jääb sündmuspaigale, et teavitada korraldajat. Mu telefonile saabunud kõne muudab toetustiimi ärevaks - nad kõik arvavad hetkeks, et minuga on midagi juhtunud. 

 Viperusi jagub endiselt ka ringilugejate areenil. Maailmarekordit püüdev ameeriklanna on sunnitud lisaringi tegema. Hiljem selgub, et poleks pidanud. Minu, tegelikult nüüdseks ka Indreku toetustiim, on ammu kõik rekordid välja teeninud. Absoluutne maailma paremik! Abi saavad kõik võistlejad teel. Sipsiku kretinism lööb välja kui ta muuhulgas korraldab (liiklus)elu, pakub meditsiinilist abi võistlejatele ning rõõmustab armsa kohaliku lastekodulapse meelt. Marti hooldab ja parandab samal ajal nii mõnegi võistleja ratta. 

 

Maraton, mis on juubelimaraton ehk 20nes mulle, on raske. Treener nõuab igal ringil, et jooksin piisavalt ja sööksin vähemalt midagi. Tegelikult kõlab see nii: "Palun joo, Kertu, palun söö." Marti on hea kasvatusega poiss. Inimese tõeline loomus selgub ikka rasketes oludes. Siin olemegi treeneriga päriselt tuttavaks saanud ja jagatud lood loomadest, spordist ja elust, jäävad veel kauaks saatma. 

 

Finiš on emotsionaalne nagu ikka, aga ei mingeid pisaraid. Aega pole. Jäävann, massaažipüksid, ülesöömine. Samal ajal kui toetustiimil on käed-jalad tööd täis. Keegi peseb mu sokke ja trussikuid; teine hooldab ratast ning kolmas kribab postitusi. See on hoomamatu toimetamine, mis taustal toimub. Samal ajal kui lihtsa elu-sportlane naudib värskes õhus liikumist, sefiiri ülesöömist ja kerget põõnamist. 

Unetunde ei jagu siin kellegile, aga keegi ei vingu. Sipsiku ja Kristiga lõkerdamine venib öösse. Seda raskem ärkamine, ent viimane päev on pidupäev!

 

KOLMAS PÄEV: tõehetk

Äike sähvib läbi pimeda öö ja pimestab silmi. Samal ajal peksab vihm kiledalt vastu me toa akent. Ärkan pool neli ja mõtlen, et kas need katkematu poisid on veel elus? Normaalne inimene katkestaks katkematu ja roniks tormi eest peitu, aga ultravõistlusele normaalsed vaevalt ei lähevad. Kõht on hirmus tühi ja olgugi, et Marti soovitas tingimata ka öösel süüa, ei hakka ma toas krabistama. Ootan pikisilmi hommikut ja see saabub nagu ikka liiga vara. 

Komandant on alarmi esimese sekundi peale püsti. Me ei lase end Kristiga häirida ja see ei jää tal märkamata. Südamerahustuseks tõmban kalipso selga ja glitri põsesarnadele - veel rohkem kui eelmistel päevadel. Kuldne, sest Sipsik ütles: "Ikkagi kuldne naine". Ta kamandab mind alla ja läheb ise Indrekut kontrollima. 

Lihased on väsinud, ent magamatus annab rohkem tunda. Seisan ihuüksi basseini ääres ja mõtlen, et see on esimene kord mu elus jõuda aegsasti starti. Tavaliselt saabun, kui stardipauk on kõlanud. Varsti on Marti ja Kristi ka kohal, kellel palun komandandi saabudes rivistuda. Nalja on rohkem kui spordivõistlustel lubada tohiks. Õnneks selle eest disklahvi ei saa.

 

Rada jagan nüüdseks juba omal moel armsaks saanud jaapanlastega. Naudin ujumise iga meetrit. Aeg erineb eelmise päeva omast vaid minutiga. Ameeriklanna otsustab ujumise järel katkestada - ohtlike liiklusolude tõttu. Pettunud on ta ka vigases ringiloenduses. 

Täna on keha energiast tühi ja ilm jahe. Esimeseks tõmban selga Marti termosärgi ja peale kõige soojemad rattariided, mis leidumas. Vihma sajab lakkamatult. Pagana külm on, kui rattakingad nirisevad vett täis.  Püüan keskenduda vaadetele, mille juures on iga detail nüüdseks juba iiveldama ajavalt tuttav. Järsku avastan Pajusti bussipeatusest huvitava inimkehi kujutava plakati ja imestan, et seda varem pole märganud. Siis meenub, et reedel oli mul sama mõte. Aju trikitab vähese une seisundis. Tugev vihmahoog viib õnneks mõtted mujale ja saan end veidi haletseda. See pole aga kõik. Varsti on kohal rahe. Indrek on mu taas kinni püüdnud ja me varjume rahe eest. Märjemaks enam ei saa, aga rahega vastu pead saada võib olla päris valus.  

Armsad Vinni lapsed ei lase kehvadest ilmaoludest end heidutada ja on ikka endiselt positsioonidel. Plakatid suuremad kui varem. Toetustiim on katnud laua kõige paremaga, aga sisse ei lähe enam midagi. Geele ma kindlasti enam manustada ei suuda. Meelelahutusel on nüüd olulisem roll kui kunagi varem. Kusagilt välja võlutud kõlarist kostub Chupacabra "Tere Kertu" lugu. See on elavdav hetk. Kuuldavasti ärkavad ellu teisedki võistlejad, kelle vahetusalasse saabudes mängitakse ette just tema lemmik. Pidu on igal juhul käima läinud.

Rattaringid tehtud, saabub tõehetk. Vihmane ilm on soosinud villide teket ja neid on mul umbes kümmekond. Mõni neist varba suurune ja väga kole. Eestimaa kõrgeim austatud naispolitseiametnik põlvitab mu ees ja määrib hellalt sudokreemi kuhu võimalik. Tiitlid ja saavutused pole olulised - siin taeva all oleme me kõik lihtsalt inimesed. 

Paremini üks ultra lõppeda ei saakski kui heas seltskonnas ja otsustan Indrekuga koos joosta. Paneme paika millise lõigu võime kõndida. Pisike valge peaga tüdruk Iti jookseb nüüd kaasa. "Hakkasin nutma, kui nägin, et vihma sajab ja sina ikka sõidad," teatab Iti kaastundlikult. Pakun, et pärast jooksu võib ta me telgist šokolaadi küsida. Iti avaldab, et ta peaks palju šokolaadi saama, sest eile oli tal sünnipäev. Äsja kuueseks saanud Iti jookseb päris mitu tiiru ja teisedki külalapsed ühinevad. Sammud saavad täna täis kõigil. 

Armas väike poiss, kes saatnud meid jooksutiirudel teistelgi päevadel ning lahutanud inimeste meelt vahetusalas, selgub, et on kohalik lastekodu laps. Lubame oma võistlussärgid talle ja tänulikumaid silmi pole ma ammu näinud.  

Pööraselt ilus taevane vaatemäng kestab tunde. Äike sähvib lähemal ja kaugemal. Vikerkaar kerkib üle taeva. Varsti on kohal äikesevihm ja see annab võimaluse varjuda hetkeks. Üllatuseks on vahepeal saabunud mu kaksikõde - enda valmistatud makroonidega ja need on ainsad, mis viimaste tundide jooksul suhu suudan pista. Katal ei jää üle muud, kui isegi meiega joosta - teksad jalas. Mul on tunne nagu ma ei tahaks, et see lõpeb. Ilus on. 

Palun, et viimased kaks tiiru jookseksime toetustiimiga koos, sest see on olnud meie kõigi ultratriatlon. Olen jooksud Kuubal ja New Yorgis, ent viimased ringid pähekulunud Vinni kooli ümber on mu 21 läbitud maratoni ägedaimad kilomeetrid. Marti tassib kaasas prügikotti pistetud rasket kõlarit. Üle Vinni kõlav lemmikmuusika hoiab meeleolu. Sipsik hoiatab, et hakkab varsti nutma, aga seda ei märkaks keegi - vihm on kohal. Mitte enam tugev vihmasadu, vaid raju tormine vihmahoog. Enam meeldejäävam kolmekordse ultratriatloni lõpp olla ei saakski. Teeksin seda tuhat korda veel, kui need inimesed oleksid minuga. 11,4 km ujumist; 540 km ratast ning 126,6 km jooksu on tehtud!

Loodan nahhaalselt, et elukvaliteet ei lange nüüd kohe ning vähemasti antakse aega aklimatiseerumiseks, sest ma ei kujuta enam ette, et keegi ei rivista, korralda, pese mu pesu ega hoolda ratast. See võib olla elu rängim kukkumine. 

Teie jätke aga need nimed hästi meelde:

Treener Marti Alt: maailma parim! Vastava hariduse ja tippspordi kogemusega rahuliku ent innustava loomuga. Kel kava tarvis, siis rabage ta endale. 
Kolonelleitnant Sirle Loigo: lisaks sellele, et tegemist on Eesti parima politseiametnikuna, on ta ka parim organisaator, korraldaja ja inimene. Võiks kuuluda iga võistluse korralduse juurde ja need oleksid maailmatasemel üritused.
Sotsiaalmeedia sisu-ja ilulooja Kristi Petolai: presidendikantsei töökogemusega, oludega kiiresti kohanev ja täpne inimene. Soe ning armas pealegi. Usaldusväärne mistahes olukorras. 

Kolmekordne ultratriatlon tehtud ja ükski lihas ei valuta. Ilmselt ei pingutanud piisavalt. Mis nüüd siis edasi? Sport jätkub, lust igatahes. Tartu linnamaratoni jooksen kindlasti, sest seal polegi ma veel maratoni jooksnud. Maailma parim toetustiim osaleb samuti - sel korral jooksjatena. Lihtsalt üks maraton tundub nüüd pigem kerge hommikune sörk, seega küllap leidub veel väljakutseid, mis rõõmustaks meelt. 

Inimene suudab. Kui tahab, siis suudab. 

Olen pööraselt tänulik kõigile, kes ultra teel abistasid. Teid on liiga palju, et eraldi välja tuua, kuid küllap te teate isegi. Kummardan maani.  

 

Tänulikult
Kertu