Aastaid tagasi Ameerikas elades otsustasin ühel hetkel end kätte võtta ning käisin iga jumala päev ujumas - tempo polnud oluline, kuid tund tuli täis ujuda. Stiiliks ikka konn ja nii, et pead vee alla ei pannud. Üleüldse pole ma kunagi pead vee alla pannud. Mingi foobia vist. Sama lugu on looduslikes veekogudes ujumisega - kunagi uskusin, et kõik, kes ära upuvad, jäävad laipadena põhja. Niisiis otsustasin, et kui põhja ei näe, siis mina vette ei lähe. Nüüd tuli aga ümber õppida.
Ain-Alari järgi pidin triatloniks selgeks saama krooliujumise ning seda nii, et pea ka ikka märjaks saab. Ilmvõimatuna tundunud ülesandega sain hakkama juba esimese trenni lõpuks. Tehniliselt olen kroolis küll veel nõrk, kuid konn (pea vee all) tuleb ideaalselt välja.
Üks päev otsustasin eesmärgiks võtta triatloni distantsi 1,9 km läbi ujumise ja sain sellega hakkama! Aeg: 1 h ja 20 min. Stiil: enamasti konn, natuke krool. Enesetunne ajal ja pärast: fantastiline.
Ain arvab, et olen kaduma läinud talent. Küsisin vastu, millal järgmine olümpia on, äkki lähen ka.
No comments:
Post a Comment