Ujumis-ja jooksupäev

Ärkasin vara. Mitte, et mul tegemisi veel vähe oleks, võtsin mõneks päevaks õelapse hoida. See tähendab, et kogu aeg pean mõtlema, kuidas ja millal trenni teha saan. Ühesõnaga varahommikul käisin ujumas. Kilt ja kroolistiilis. Vahelduva eduga konna ka ikka.

Õhtul traditsiooniline Stamina jooks Ülemiste järve kandis. Meeletus kuumuses jooksin 4 kilti ja pulss oli laes. Lapsehoidmisest ilmselt.
Homme annan lapse ära ja hakkan jälle triatleediks :)

Ratas, mu sõber

Ain-Alar meelitas mind täna ratast sõitma, sest talle ei julge ma "ei" öelda.

Ligi kahe ja poole tunni jooksul oli tubli progress. Kui alustasime lihtsalt rattal istumisest ning jalgade kinnitustest avamisest, siis viimaks sai juba jutustada ja meeleolukalt mööda Rocc al Mare teid kulgeda. Mis peamine, suurem hirm kadus ja hakkasin sõitu tõepoolest taas nautima. Üks põhjus seisnes kindlasti selleski, et viimaks sai ratta õige asend paika pandud.

Viimastel päeval olen lisaks iga päev ujunud või jooksnud. Distansid on traditsioonilised - 1 km ujumises ja 7-10 km jooksus. Tänagi plaanin korraliku metsajooksu ette võtta. Täna käisin välja ka järgmise lubaduse - läbin maratoni. Tõsi, tähtaja panen paika pärast triatloni. Kui ellu jään.

Pühapäevast aga olen Pühajärvel treeninglaagris nagu paljud sportlased ja teised minusugused.

Kõikeoskajad ja muud loomad

Alustan sissekannet proffidest, tegijatest ja teistest loomades, kes pidevalt kirjutavad, kui vääralt ma treenin, kui vähe ma ratast sõidan ja kui ebareaalne on ette võetud eesmärgi täitmine. Mul on siiralt hea meel, et meie väike Eesti endas nii palju tegijaid peidab. Rõõmuga annan ma teile nüüd võimaluse oma piirituid oskusi, teadmisi ja kogemusi näidata. Kirjutage palun kertu.jukkum@gmail.com ja lepime aja kokku.
Teine võimalus, olge Pühajärvel 7. augustil rajal. Kertu suudab! Aga Sina?

Kui ei, siis mul on olemas treener Ain-Alari, mentor Gaspari ja toetajad sõprade näol, kellest mulle piisab. Lihtlabase ilkumise asemel soovitan trenni teha. Olete rõõmsamad ja sõbralikumad :)
Tark naine on rääkinud. Aamen.

Jaanid maal

Nagu lubasin, võtsin end nüüd töölainelt pisut vabamaks. Maganud olen vahepeal ja lihtsalt lõõgastunud. Ning isegi trenni teinud :) jooksnud enamasti, või õigemini sörkinud.

Jaanipäev möödus maal ja kuigi ametlikult ma trenni ei teinud, tegin palju tööd. Koristasin, muru niitsin, rohisin ja see küll pole töö, aga hommikuti ja õhtuti käisin koeraga pikkadel jalutuskäikudel ka. Nagu päris maanaine ikka!

Homme luban aga spordipäeva korraldada. Ma tean, et suudan :)

Ulmeline graafik

Olen süüdi! Ehk et olen võtnud endale liiga palju kohustusi ja mitte et mul lihtsalt pole selle kõrvalt aega korralikult trenni teha, mul pole aega magadagi. Üleväsimuskoormus on meeletu. Õnneks ei anna Gaspar sealjuures armu. Ma PEAN ujuma minema, PEAN jooksma minema ja uskuge või mitte, homme ehk isegi juba korraks ratta selga. Ma PEAN.

Üldiselt on nii, et olen otsustanud ühest kohustusest loobuda, et vähemalt nädalas korra end välja magada ja mis põhiline, vajaliku koormusega trennid ära teha. Pidin ju ikkagi sportlane olema, eksole :)

Eile jooksin Kerliga pool tundi ja siis kõndisin tunnijagu metsa all. Pulss oli kogu aeg laes.
Täna aga käisin Gaspariga ujumas ja vähemalt basseinis on kõik juba päris okei. Natuke tehnikat veel ja olengi proff :)
Õhtul Stamina jooks, kuhu lähen taas koos Gaspariga. See tähendab hullu rassimist.

Toidumürgitusest ja muust

Esimest korda elus sain korraliku toidumürgituse! Kahtlus on, et põhjustajaks oli vanaema supp, mis iseenesest maitses ülihästi. Olin poolteist päeva kõikvõimalikud hetked pikali, sest jõudu lihtsalt polnud. Vedasin end kodust välja vaid oluliseks.

Tänase seisuga on enesetunne aga parem ja nii meelitas Gaspar mind taas ujuma. Tehnika eest punkte veel ei saa, kuid täna hakkas vähemasti ujumine taas meeldima. Ain-Alar tegi ka paar märkust, mida muuta. Iga kord on tunne, et teooria on ammu selge, kuid praktikasse rakendamisega endiselt raskuseid. Õnneks teeb harjutamine isegi minu meistriks :)

Rajale tagasi püüdlemas

Üks tuttav ütles mind spaa-s nähes, et olen ikka tõeline naine oma lõhkiste küünarnukkide, sinikate ja marrastustega. Õnneks on see peaaegu möödanik ja vaid ranne teeb veel liiga.
Palju hullem olukord on aga motivatsiooniga. Olin peaaegu juba valmis triatlonile minema käega lööma, et kuidagi ju ikka ära teen. Mõtlesin isegi, et tervise hoiu nimel ratta selga enne ei roni, kui alles võistlusel. Gaspar aga muutis kõik :)
Eile vedas ta mu jooksma, mitte sörkima, vaid jooksma. Tund ja mul oli kogu selle aja pulss laes. Tahtis vist kohe proovile panna, kuid nägi ise ka, mis nigelas seisus ma olen.

Täna hommikul ei andnud ta valida, vaid olimegi juba ujumas. Igasugu liuglemisharjutusi pidin tegema, et mõnus ujumistunne taas kätte saada. Ma pole veel teist nii suurepärase motiveerimisvõimega inimest näinud. Gaspar peaks treeneriks hakkama!

Õhtul plaanin koeraga jooksma minna, ikka traditsiooniks saanud tunnijagu. Ja homme taas ujuma.
Veel pole lubanud, kuid äkki isegi sõidan kunagi veel rattaga.

Gaspar, aitäh Sulle!

Jooks, jooks, jooks!

Pikka juttu pole. Eile joosin 1, 5 tundi Pirita metsas.

Täna 1 h samas kohas, teisel ajal. Aitäh Kerlile seltskonna eest!
Ja Vaidole meeleoluka inteka eest :)