100 km ratast TEHTUD! Neljas päev

Päev algas rahulikult. Ain-Alar andis valida, kas puhkama jääda või lastega seiklusparki külastada. Mõtlesin, et kui see on ikka lastele mõeldud, siis rohkem selline rahulik matk. Eksisin põrgulikult! Kaks tundi täis seiklusi, adrenaliini ja füüsilist aktiivsust. Viimastel radadel higi tilkus ikka korralikult, jalad värisesid ja adrenaliin oli laes. Peaaegu kõik sai ikka kaasa ka tehtud. Võib-olla oli isegi parem, et mõtted sai õhtuselt treeningult mujale viidud, kuid aeg oli siiski armutu.

Lõunasöök ja vähem kui tund vahet, kuni tuli rajale asuda. Alles siis selgus, et Ain-Alar on otsustanud mind pea ees vette visata, teda kõrval pole ja mul tuleb täna 100 km iseseisvalt läbida, katkestamine on välistatud. Ma pole ammu nii närvis olnud! Pulss oli ilma treenimatagi 110-120! Ja siis hakkas vihma-rahet sadama, äikest lööma ning müristama. Meile armu ei antud, start läks käima. Eesmärgiks seadis Ain, et läbin 100 km ajaga 4 h 30 minutit.
Hullumeelsemad ees, mina ja Ain-Alari 82-aastane isa Taadu järel. Taadu on kunagine tippsportlane ja siiani aktiivne harrastussportlane. Temaga oli meeleolukas sõita - me rääkisime vähe, aga väga vajalikke asju. Täpselt nii kaua, kui temaga sõitsime ehk 2 ringi ja 60 km oli mul naeratus näol. Ei morjendanud ei vihm, ei äike. Kui ta otsustas, et talle aitab ja hõikas veel kaasa: "Sa oled ikka üks vinge tegelane!", oli laeng sees, kuid mitte kaua. Nii pea kui jõudsin kolmandale ringile, kadus energia, jõud ja mis peamine, ka naeratus. Aeg oli sinnamaani kulunud 2 h 39 minutit ja 44 km oli veel minna. Aina raskemaks läks... nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Paar kutti meie grupist möödusid ja püüdsid mind kõnetada. Vältisin igasugust kontakti, iga gramm energiat oli arvel. Siis ilmus välja Ain-Alar joogipoolisega. Isegi talle ei suutnud naeratada enam. Viimaks hirmutasin ta ikka päris ära ja ta oli korraks isegi mõelnud, et päästab mu. Õnneks ei teinud ta seda, sest vähem kui 10 km oli veel jäänud. Oleksin alla andes end ilmselt vihkama hakanud. Viimastel suurematel tõusudel võtsin viimase jõu kokku ja lisajõudu andis Ain, kes sõna otseses mõttes seisis keerulisemad hetked kõrval. Lõpp oli emotsionaalne ja kuigi mõistan, et see oli alles esimene võit minu rägastikulisel teel, oli tunne ehe.

Distants: 100 km
Ilmaolud: vihm / rahe / äike
Aeg kokku: 3 h 59 minutit
Kulutatud kaolorid: 1989