Ülevaade 7-augustil Pühajärvel toimunust

Inimeste soovil kirjutan pisut pikemalt triatloni aladest ja võistluse kohapealsest emotsioonist.

Umbes 3 päeva enne võistlust hakkasin tundma ärevust. Kardsin eeldatavat kuumust, äikesevihma, ujumises limiidile alla vandumist jne. Päev enne otsustasin kohal olla, sest nagu ikka, und pean ülitähtsaks. Majutuskohaga sai aga alt mindud ja magamistunde tuli kokku kuue kanti. Hommikul olid silmad paistes, kuid ärevus vähemasti kadunud. Teadsin, et teen selle triatloni ära ja alla ma ei vannu. Minu võistlusnumbriks oli 111! Ausõna olin uhke selle üle :)

Hommikul andsin kiirkorras Õhtulehele intervjuu, poseerisin fotograafile ning asusin starti. Rannaliival viskasin nalja ja tundsin end ülihästi. Stardipauk käis, mina viivitasin - nagu Ain-Alar soovitas, et selle ajaga on hullud tegijad läinud ja mina omas tempos ujuda. Otsustasin, et pead vette ikkagi ei pane. Kartsin nagu ikka põhja ja läbipaistmatut vett, kui ka tou kirja saamist. Rahvast oli ju vees palju. Esialgu ujusin konna, kuni rahvas hõrenes pisut ja ma sain selili ujumise peale üle minna. Paar kutti ujusid lähestikku, ka konna. Mõtlesin, et see rohkem selline naistekas, aga seal vees olid kõik võrdsed. Esimese poini ujutud, panin metsa. Selili ujumise risk, ei näe kus ujud. Joonele tagasi, otsustasin, et teen järgmise poini kiiremini, sest meeskonnad olid juba vette lastud ja esimesed individuaalid vahetuspunkti jõudnud. Kartsin, et ei uju 40 minuti limiiti täis, sest kõik ju rääkisid, et kui basseinis 30 minutiga ujuda, tuleb järves ujumisele 10 minutit lisada. Siiski, aeg 28 minutit! Ain-Alar rannaliival ergutamas, mina tõstsin käed nagu oleks juba võitnud. Ujumises võitsingi - see oli mu uus rekord.

Vahetuspunktis möödus kõik libetatult. Korraldusmeeskond andis selleks oma panuse.
Kiirelt ratta selga ja rajale. Temperatuur 34-35 C, kuum asfalt, päike. Korrutasin endale pidevalt: joo! Võtsin ringile kaasa kaks pudelit ja mõlemad olid poole ringi peal otsas. Paar geeli sai ka selle ajaga keele alla pandud. Ring täis, Otepää mäkke tõus oli esimene emotsionaalse panga laadimine. Kõik need inimesed, hüüdmas, ergutamas, kaasa elamas. Olen valmis järgmiseks hulluseks, et seda taaskord kogeda - see oli vaimustav! Mina sain jõudu aina juurde ja mäe peal ootas joogipunkt. Süüa ei tahtnud, ainult juua. Kohapeal jõin pudeli, kaasa võtsin veel kaks.
Teine ring oli raske, füüsiliselt ja psühholoogiliselt, sest üks oli juba seljataga ja kolmas, raskeim, alles ees. Kuumus pani pea valutama, rinnakorvis pistis, väsimus hakkas peale tulema. Katkestamismõtteid aga siiski pähe ei tulnud, mitte kordagi! Teadsin, et olen tulnud sinna, et võita iseend ja tõestada iseendale, Kertu suudab tõepoolest.
Kolmas ring nagu võis arvata võttis hingetuks. Minuga samas tempos oli 5-6 inimest, kelledega järjestus pidevalt muutus, kuid üldiselt olime üheskoos. Ergutasime teineteistki, kui tunne oli, et raskeks hakkab minema. Eriti lahe oli minu jaoks rajal näha nii palju naisterahvaid - igas vanuses, igas kaalus, sama eesmärgiga. Respect!
Rattatehnik hoidis mul ka kiivalt silma peal ja sõitis ikka mitu korda kõrvale, et enesetunde järgi uurida. Korraldusmeeskonna käest sain mitmetel kordadel lisavett, sest see kippus ikka enne joogipunkti otsa saama. Lõpp polnud enam kaugel, kui tundsin, et energia hakkab tagasi tulema. Vahetuspunkti jõudsin naerusui. Tunnistan nüüd üles, et kui treeninglaagris sai 100 km sõidetud, nutsin viimase ringi. Nii raske oli! Füüsiliselt ja emotsionaalselt! Võistlusel sõitsin kõik ringid 1 h ja 20 minutit ehk siis ootuspäraselt ja sama ajaga, mis treeninglaagriski.

Jooksurada oli mul küll läbimata, kuid teadsin, et mägesid on mitmeid. Keskendusin naeratamisele ja võtsin asja päris rahulikult. Söögi-joogipunktis valasid tüdrukud vett korralikult peale ja jooks võis alata. Tempo loomulikult rahulik, mäest üles jalutades. Energiapuudus oli meeletu, kuid tuju ülev. Poolel teel, teises joogipunktis oli ees ootamas Ain-Alari fantastiline isa Taadu. Puhtalt sellest piisas, et tempokamalt edasi minna. Ees ootas raskeim tõus - S-kurv mäkke. Jalutades polnud muidugi midagi hullu. Pealegi olid ergutajad mäe peal ootamas. Tagasitee oli suuresti allamäge - jooksin palju jõudsin ja ülejäänud kõndisin. Finish polnud enam kaugel. Finisheerumine oli see, millele nii tihti rasketel treeningutel ja mis seal salata, võistluse keeriseski, mõtlesin. Inimesed ühel ja teisel pool kaasa elamas ja mina teen viimase spurdi. Ain-Alar laval medaliga ootamas, et see mulle kaela riputada. Taustaks minu soovitud "We Are The Chempion" lugu. Emotsioonid on laes ja tunnen end kangelasena. Kohe seal samas andsin intervjuugi, sest ühtäkki oli tunne, et jõudu on veel ja veel. Lähedaste, sõprade, kolleegide, tuttavate õnnitlused...
Jooksule kulus 1 h ja 20 minutit. Võrdluseks võin tuua, et kahel eelneval aastal olen Sügisjooksust osa saanud ja jooksnud selle tunniga. Kehalise kasvatuse tundides ei jooksnud ma aga kunagi, ikka leidsin põhjuse seda mitte teha. Olen kindel, et mu kehalise kasvatuse õpetaja ei uskunud lõpuni välja, et triatloni läbin. Pigem võis see talle palju nalja pakkuda.

Alates sellest hetkest, kui mulle tehti pakkumine olla selleaastane triatloni patroon, kuni lõpuni välja, ei kahetsenud ma ette võetut hetkeksi. See oli suur au ja olen kindel, et järgmised eesmärgid ootavad püstitamist ning täitmist. Kui Kertu suudab, suudab igaüks!

Tervitustega Bulgaaria päikese alt
Triatleet-Kertu