Kõrvemaa 16 km TEHTUD!

Alustan neljapäevast, mil tunniajane jooks kulges üle kivide ja kändude. Kohati oli nii nõrk veel olla, et tahtsin lühema jooksuga piirduda, kuid piinlesin lõpuni. Pärast jooksul oli sarnaselt sant tunne, justkui ei suudaks püsti olla ja tahaks vaid pikutada. Usun, et see tunne oli kõhugripi tagajärg ja ehk mõjutas ka tõsiasi, et pärast grippi pole korralikku isu olnud. Siiski panin panused reedele, et siis toidu ja joogiga energiavarusid täita ja laupäeval kasvõi pool jooksu ära teha, sest kui tervet ei jõua, tuleb püüda poolgi teha.

Täna, laupäeval, ärkasin tundega, et minna tuleb kindlasti ja anda endast parim! Nagu mulle omaseks on saamas, jõudsin Kõrvemaale siis, kuid suur osa jooksjatest juba stardipositsiooni oli võtmas. Mul polnud veel numbritki ja WC-sse pidin ka tingimata jõudma. Kaks minutit enne avapauku olin siiski rajal ja ikka veel mõeldes, kas valitud riietus on ilmale vastav. Jooksu alustasin tempokalt ja püsisin arvestatavas grupis, jõudu oli uskumatult palju ning enesetunne ideaalne. Juba esimese kilomeetri jooksul olin ka jalad nii märjaks saanud, et vähemasti üks lirtsus, kuid see käis täna asja juurde, hoolimata sellest, et päike siras kõrgel ning kraadiklaas näitas 15 soojakraadi. See tähendas ka, et joogipunktides tuli juua, palju jõudsin. Tempo püsis ja ma otsustasin, et kui esimese ringi ehk 8 kilomeetrit tempokalt jooksen, saan vastavalt enesetundele, teise sörkida. Hasart aga aina kasvas, sest minust mööda naljalt keegi ei jooksnud. Pulss püsis 187 peal, eriti suuremaid-väiksemaid künkaid, mägesid vallutades. Ainus, mis ikka ja jälle imestama paneb, on korraldajameeskond - te mehepojad ja maarjatütrekesed, kes olete suunajaks postidena raja äärde seisma pandud, elage jooksjatele kaasa! Mis te passite niisama? Ehk te ei aima, kuid väikenegi kaasa elamine annab igale rajal koha eest võitlevale jooksjale meeletult palju. Soovitan Pühajärvel toimuval TriStar111 võistlusel ära käia, sealne meeskond on kaasa elamas igale võistlejale, justkui oleks omad sõbrad rajal. Südamelt ära öeldud! Õnneks on see ka ainus suur miinus enamike Eestis toimuvate võistluste juures.
Esimene ring tehtud, polnud alla andmine mõtteski. Tempo püsis, sportlased - teiste seas Priit Ailt, olid jooksu lõpetamas. Viimane 3 kilomeetrit minna ja rajal olid ka 6-kilomeetri läbijad. Päris uhke tunne oli nii mõnestki neist mööda joosta. Pulss aga ka hea enesetunne püsisid. Viimased kilomeetrid minna ja otsustasin katsetada ühe jooksusõbra soovitust, lugeda selgasid, millest mööda panen. Üks, kaks, kolm... veel enne, kui algas lõpuspurt, olin möödunud 13-nest seljast. Mööda ei lasknud enam ühtki. Lõpp oli raske, kuid võidukas. Vähemasti minu jaoks. Aeg: 1h 37minutit minu plaanitud 2h asemel. Ilmselgelt ei olnud see harjutusjooks maratoniks, vaid motivatsioonisüst, mida vajasin nii treeninguteks, kuid ees ootavaks suureks katsumuseks.

Õhtul on tunne veel vähe räbal, kuid söögiisu viimaste aegade parim. Kohapeal ära söödud seljanka järel haarasin koorejäätise ja kuivatatud puuviljad. Õhtuks kanapasta ja jälle koorejäätis, eriti rammus sedapuhku. Ilma igasuguste süümepiinadeta! Ahjaa, shokolaadikommid ka. Ja Borjom, nagu treener soovitas!