Jooksen iga päev

Mitmed on mulle vastukajana kirjutanud, et pole see asi siin Ameerikas nii hull midagi ja nemad hoopiski paremas vormis kui Eestis olles. Lepime kokku, et on suur vahe, kas elad siin iseseisvalt, eestlaste kommuunis või traditsioonilises ameerika peres. Viimase puhul on viisakas osa saada nende kodustest traditsioonidest ja tavadest, mis tihti pole maailma tervislikumad. Tihti tuleb ette hilisõhtuseid sööminguid ja üleüldse on meie peres siin tavaks pea üle päeva väljas süüa. Siis ei tea ju üldse, millest söök tehtud ja kui palju kaloreid see sisaldab. Aga aitab söögist, püüan ikkagi spordile keskenduda - ka siin pool maakera.

Üleeile käisin küll jooksmas, kuid ehk vaid 20 minutit, kuni põlv taas tunda andis. Ma ei tea, millest see sõltub, et üks päev võin joosta tunde ja ei midagi ning teisel päeval jälle ei saa poolt tundigi joosta. Ei midagi hullu, tegin koju tagasi kiirkõndi ja mõtlesin, et ju pole siis see päev.

Eile aga, mil siras taevas päike ja kraadiklaas näitas 25 soojakraadi, võtsin ette pikema jooksu - tunne oli, et vajan seda. Jooksin sedapuhku maantee ääres ja see on siin mail turvaline. Väga mägine ala ja kuigi ma ei oska siia kraade lisada, oli nii mõnigi mägi raskem võtta, kui Pirita metsas. Avastasin kõiksuguseid lahedaid kohti kodukandi lähistelt, millest ilmselt kohalikel ameeriklastelgi aimu pole. Nad lihtsalt liiguvad vaid autoga. Muuhulgas leidsin suuremat sorti veekogu asetsemast vähe eemal majast. Tagasi koju jõudsin üleni higisena ja tundus siiski, et energiat veel oleks.

Hetkel on küll eesmärk teha mingisugustki sporti iga päev, sest igapäevane energiakulu on minimaalne. Hetkelgi plaan jooksma minna, kuid mõni teine päev võtan kindlasti ette ka ujumise ning külastan kohalikku spordiklubi.