Poolmaraton Narvas TEHTUD!

Nagu sellest oleks veel vähe, et oma treeningkavast maas olen, kukkusin üleeile jalgapidi auku. Käis raks ja jalg läks valepidi. Andis muidugi tänaseni tunda ja kuigi sain soovituse side ümber panna, ma seda ikka ei teinud. Pole eriti ravimite-plaastrite inimene.  Lisaks jalavigastusele külmetasin end mingi päev kusagil. Kurk oli valus ja nina tatine tänagi ärgates. Mõtlesin, et kui enesetunne muidu on okei, siis ega ma mingi nannipunn ei ole ja jooksma tuleb ikka minna. Ilmselt tänu kõigele muule toimuvale polnud korralikku jooksueelset ärevustki.
Pärast korralikku portsu tatraputru ja pakki viinamarjamahla olin valmis kohale sõitma. Narva on jätkuvalt üks mu lemmikjooksupaikasid. Tõsi, rada oli eelmise aastaga võrreldes muutunud ja ilusat kindluse-jõeäärset ala peaaegu, et polnudki, kuid muus osas oli rada vaheldusrikkamgi.

Start läks ja mul energiat jagus. Paljud tormasid mööda, lasin nad südamerahuga. Oluline oli, et enesetunne oleks hea ning naeratus püsiks. Pealegi olen ma rahvasportlane. Ma ei suuda omaette vaikselt joosta, mulle meeldib kaasa elada ja toetada, seda enam, et mind on palju toetatud ja jätkuvalt toetatakse. Tagasihoidlik naeratus kaasvõitlejalt, lehvitus võõralt või heatahtlik hüüd pealtvaatajalt annavad jõudu veel vähemalt kilomeetri läbimiseks. Jooks peabki olema pidu, meeliülendav ning positiivseid emotsioone pakkuv.

Umbes 3ndal kilomeetril tabasin ühe tütarlapse jalutamas ja soovitasin tal tingimata seda mitte teha, et jooksusamm sassi ei läheks. Tüdruk, kelle nimeks ostus Sveta, ühines minuga ja algas tõeline loeng teemal, kuidas läbida poolmaraton, kui võhm on väljas juba alguses. Rääkisin hingamise taastamisest, vajadusest keskenduda mitte alles jäänud kilomeetritele, vaid nautida jooksu. Selgus, et Sveta on ennegi poolmaratone jooksnud ja üsna hea ajaga, kuid nüüd polnud võistluse eel trenni teinud. Võhm kaob teatavasti sama kiiresti, kui tuleb - seega võib poolmaraton päris katsumus ikka olla, kui trenni pole teinud. Igal juhul püsisime Svetaga koos kuni 15nda kilomeetrini ja siis ta jõud rauges ja ma tundsin, et jõuan enam, kui senine tempo oli. Nii läksin eest ja panin mitmetest mööda, kes ennist minust olid mööda saanud. Jõudu oli, enesetunne püsis väga hea. Viimased kaks kilomeetrit jooksin üheskoos teise tüdrukuga. Siis oli kõrvalrajal jooksmas juba ka 7 km läbijate mass. Meil jäänud viimane tõus ning viimane 100 m finišhini. Rahvas elas kaasa ja tehtud see oligi. Palju rõõmsaid võistlejaid ees ootamas. Aitäh, kes tulid, aitäh korraldajatele hea töö eest! Nüüd olen võistlusradadel tihedamini, sest neid emotsioone ei kohta kusagil mujal, kui vaid finišhis. Ja nii palju rõõmsaid nägusid, positiivseid inimesi ei näe mujal. See tekitab heas mõttes sõltuvust.
Pärast jooksu sõitsin kohe Narva-Jõesuu spaasse lõõgastuma, sest kuigi ma puhata ei oska, piisab
aeg-ajalt lihtsalt keskkonna vahetusest, et restart vaimule ja kehale teha.
KOKKUVÕTE:
Aeg kokku: 2.21.56
Esimene 10 km : 1 h 16 min
Teine osa, 11 km : 1 h 4 min
Keskmine pulss : laes!