Nagu kirjutasin juba varem, ei tea me kunagi, millal põrutus või mõni teine tüsistus välja võib lüüa. Pärast kahte päeva valude käes piinlemist pöördusin täna arsti juurde. Magnetuuring, neuroloogi külastus ja kiire ortopeedi ülevaatus. Täpsustamata rohkem, selgus, et maratonid on suur risk. Mis nüüd siis saab? Parimad spetsialistid, kelle kogemustele ja teadmistele ma tuginen, hoiavad pilgu peal igal mu sammul, et ette plaan õnnestuks täismahus. Tõsi, see challenge on hoopis teine, kui esialgu plaani võtsin aga alati ei lähegi kõik nii, kuis plaanitud või loodetud.
Täna püüan ma teha rulluisutrenni, et vormi säilitada ja homne seisund on eelduseks järgmise päeva plaanidele. Üks päev korraga. Vähem oluline pole ka positiivne mõtlemine, mis õnneks pole mul kuhugi kadunud. Vahel peab olema teel raskusi, et anda võimalus arenguks.
Katsu nüüd mitte perutama hakata;). Võta asja rahulikult, kõige tähtsam ju tervis:)
ReplyDeletejou! jäta ära! ravi terveks! ja tee talvel midagi ägedat siis mõni suusamaraton või õpi suusahypped ära! :)
ReplyDeleteKui ikka keha lubab, siis ära anna alla!
ReplyDeleteKuigi vaatamata oma talvisele põlvevigastusele sain enne Kopenhaageni Ironman'i vaid 30km jooksutrenni teha, läksin ikka starti ja tegin selle IM ära. Maratoni 27km möödusid küll kõndides, aga tehtud ta sai.
Niiet, kui ikka surmahäda ei ole, tasub proovida...