Püüdsin küll vara magama minna, aga läks nagu alati. Kui viimaks telgis olin, magasin sügavalt, kuid mitte kaua. Täna langes öine temperatuur siin kõrbes miinuspoolele ja nii ärkasin värisedes kell 3 öösel juba. Poolunes ei viitsinud teist tekki otsima minna ja nii kannatasin viieni välja, mil äratus helises. Kiirelt riidesse, hommikusöök ja poole seitsmest olime juba stardis. Ilm minu jaoks karge, kuid lootsin veel kuulivestile, mis rännakul kohustuslik oli ning mis sooja juurde pidanuks andma. Start läks ja rännakule oli kogunenud pea 200 sõjaväelast. Mina lubasin, et kuna kaelas on 10 lisakilo kuulivesti näol, jalas suvalised saapad, võtan retke rahulikult. Nii lubasid mitmed teisedki eestlased.
Esimesed kilomeetrid läksid kiirelt ja valutult, kuigi tee oli täis teravat killustikku ja vahel vaid lõiguti ilusat asfalti. Umbes kümnendal kilomeetril toimus seltskonna lõhestumine - osad otsustasid edasi joosta, teised kõndida. Mina jäin endale kindlaks ja kõndisin. Sellest hoolimata hakkasid tallad peagi aina tundlikumaks muutuma. Teise ringi keskpaigas olin kindel, et tallad on villidega kaetud. Enam polnud kasu ka arstist, kes plaastritega kostitas. Kividel kõnd oli eriti valulik, aga põgeneda polnud enam kuhugi ja nagu tänaseks motoks kujunes: "Peab meeldima!".
Härra Kuus oli minuga lõpuni, sest üksi ma siin piirkonnas liikuda ei või - isegi mitte taolisel rännakul, sest relva mul pole. Lõpus ühines meiega veel üks sõjaväelastest, kes omad ringid lõpuni oli jooksnud ning tundis, et siiski väheks jäi.
Ligi 4 tundi täis, finišheerusime meiega. Maksimumajaks sel distantsil oli 6 tundi, seega oleks vabalt võinud veel jalgu lohistada. Medalid saime kaela ja diplomid kätte. Dušš ja kiire elu siin Camp Bastionis jätkus. Vaid tagasihoidlik lonkamine annab märku tänasest pingutusest.
No comments:
Post a Comment