Tagasi. Tagasi ka suusarajal

Afganistan on jäänud seljataha. Ees ootab Tartu maraton ja 63 km. Ma ei saa oma seisuga kiidelda ja pean tunnistama, et aega on samuti liiga vähe. Aga see, et aega on vähe, on tavaline seis, pealegi minu puhul teadlik valik. Hea uudis on, et pea kahenädalasest magamatusest ning ööpäevi kestnud lendamisest hakkan vaikselt taastuma, seda tänu paika loksunud graafikule.

Suusagraafiku paika loksumine on aga enam aega võtnud. Kodumaale jõudes ootas mind ees hoopiski maratontreening spordiklubis, kus tundide jooksul sain osa Bodybalance`ist, Boxmix`ist ja jõusaali treeningust. Vahelduseks oli hea seegi. Kuid hing valutas suusatamise pärast. Nädala alguses jõudsin metsa - rahulikult, kuid sihikindlalt püüdsin meelde tuletada õpitut. Nii mõnigi väikelaps tuhises minust mööda ja siis hakkas küll piinlik. Rääkimata suusahulludes, kes lennuga üle panevad. Aga ma andsin endast parima ja lõpus Konti kohates ütles ta, et see, mida ma seal teen, on peaaegu suusatamise moodi. Motivatsiooniks seegi.

Eile läksin Harku metsa, et vähe stabiilsemat rada katsetada. Sel korral kohaliku sõbrannaga, et järjekordset eksimist vältida ning treeningule keskenduda. Komberdasin, mis ma komberdasin, kuid lõpuks tundus mulle endale ka, et hakkab looma. Kui paar kukkumist välja jätta, siis aeg oli hea - 10 km tunniga. Lõppude lõpuks usun ma, et maratonini jäänud 3 nädalat aitavad veel päästa, mis päästa on.

PS! Kodumaale jõudes leidsin eest kingituse - Hotsnow kindad pakaselise ilma tarvis või lihtsalt neile, kel käed eriti külmetavad, nagu mul. Aitäh Karu! :)