Maratoni eel tegin kõike seda, mida suurvõistluse eel teha ei tohiks ning jätsin tegemata selle, mis oleks pidanud võistlemisele eelnema. Alustades korralikust magamisest, lõpetades vedeliku tarbimisega. Ennekõike juhtus see tiheda graafiku tõttu, aga mis tehtud, see tehtud ja mis tegemata, see järgmine kord teisiti.
Maratoni hommikul mõtlesin vaid sellele, et sõidaks kiirelt ära ja saaks tagasi magama. Ärevus oli minimaalne. Juua kaasa otsustasin, et ei võta ning pistsin taskusse vaid paar geeli. Kohale jõudes ei läinud kaua, kui olime stardijoonel - Kont, Kata ja mina. Kõige viimased reas. Kõlas hümn ja sõit algas, tunne oli hea, kuigi olemine väsinud. Püüdsin Katat endal kõrval hoida, Kont virvendas samuti läheduses. Sõitmine oli mõistagi raskendatud tulenevalt suurest suusatajate massist. Palju oli teineteise suuskadele sõitmist, kukkumisi. Ilm ja rada aga ideaalsed. Siis, kui veerand tundi oli möödas, sai päriselt liikuma. Kata kadus silmist, Kont oli veel läheduses. Esimesed 10 km tehtud mõistsin, et olen ikka väga väsinud, janu oli meeletu ja hirm tekkis ka, et mis edasi saab, kui juba alguses on olemine kehv. Esimeses toitlustuspunktis jõin kui kaevul ja sõin ka - eriti leiba soolaga ja soolakurki. Väsimus taandus ja ma võtsin hoogu, et lõpuks sõitma hakata. Suusk libises hästi ning pidaminegi oli ideaalne - suur aitäh Raunole, kes mind taaskord määrimisega aitas.
Inimesed rajal olid super toetavad ja nõuga aitavad. Kõigi teiste seas kohtasin ma seal samas ka meest, kes 3 aastat tagasi mu esimese jooksumaratoni eel Stockholmis ütles kuldsed sõnad: "Esimene maraton on alati parim, jookse sa neid palju tahad, kuid ikka jääb esimene parimaks." Nüüd ma juba tean, et see on tõsi. Küsisin temalt, kui kogenud jooksjalt, et kas suusamaratoniga on samamoodi, kuid sellele ta vastust ei teadnud - oli isegi esimest korda suusamaratonil.
Teises toitlustuspunktis võtsin alustuseks mustikasuppi ja mõtlesin, et on ikka äge - 25 aastat tagasi mu isa sellel samal rajal suusatamas jõi seda sama legendaarset jooki. Emotsioonid olid ülevad, kilomeetrid jalge all aina möödusid. Arvestuseks kasutasin taktikat, kus lugesin vaid kümnendeid ning olulised olid kilomeetripostid, mis tähistasid minu oma kogemusi. Näiteks 42, mis on jooksumaratoni distants ja ma teadsin, et kui olen suutnud selle joostes korduvalt läbida, läbin ka suuskadel. 30-ndani jõudes oli tekkinud taas meeletu janu ja nii kulus toitlustuspunktis aega, et end laadida. Lisaks sõin suure koguse soolakurki. Murdepunkt oli toimunud ja peas keerlesid mõtted: "Ma ei viitsi enam, kuigi jõuan", "miks ma seda üldse teen?", jne. Järgmise järsu laskumisega kadusid need ebavajalikud mõtted ja küsimused ning sõit jätkus senises rütmis. Toitlustuspunktidest haarasin vaid soolakurki, magusat enam süüa ega juua ei suutnud. Viimased kümmekond kilomeetrit ja emotsioonid olid ülevad. Otsustasin, et lõppu jääb spurt, sest jõudu oli ning tunne oli endiselt väga hea. Aga kõik ei läinud kui plaanitud. 8 kilomeetrit enne lõppu, järsemal laskumisel olin sunnitud rida vahetama, et vältida eessõitjale otsa sõitmist ning ma kukkusin nii, et oma käele peale. Nii valus, aga nii vähe oli jäänud ja ma püüdsin edasi suusatada, kuniks mõistsin, et sellele käele ma enam toetada ei saa. Kartsin, et luu läks, aga alla ma ju anda ei saanud. Tuli ühe käega edasi sõita ja see oli raske ennekõike vaimselt, sest ma ju teadsin, et on piisavalt jõudu, et teha korralik spurt, kuid nüüd sõitsin vähemalt poole aeglasemalt, läbi valu. Ma olin enda peale pahane.
Viimased kilomeetripostid ei tulnud ega tulnud lähemale, valu käes ei taandunud - nii võtsin kinda käest, et külmaga valu leevendada. Mulle tundus, et see aitas. Mõtlesin ka, et kui teaksin kindlasti, et võin lõpuni joosta, oleksin seda teinud. Aga siis jõudis finišh lähemale, rahvas elas kaasa ja ma olin seda teinud - tõestanud taaskord, et kõik on enda kätes ja kui usud, siis suudad. Võtsin end kokku kiireks intervjuuks Reporterile, medal kaela ning lahkusin. Jah, ma olen pettunud, et ei saanud sõita lõpuni nii nagu plaanisin, kuid olen õnnelik, et pidasin oma lubadust ning õppisin 60 päevaga suusatamist armastama ja läbisin Tartu maratoni. Hea uudis on ka, et õhtul kiirabis selgus, et luu jäi terveks. Tegemist on randme venituse ning sidekoe vigastusega, mistõttu pean mõned nädalad kinni seotud käega olema ning spordist hoiduma, kuid pärast paranemist jätkub sport mu elu osana ning luban, et suusarajalgi olen nii kaua, kui lund on.
Ahjaa, Kont lõpetas paarkümmend minutit enne mind. Kuid mu õel kadus motivatsioon kohe alguses, suusad ei pidanud hästi ja kuna katkestada ka ei lubatud, siis sõitis ta Tartu maratoni läbi viimaste seas. Aga see polegi oluline, respect kõigile ligi 8000 inimesele, kes eile ajalugu tegid ning millegi nii suurega hakkama said.
Aitäh Rimmile, kes mulle selle hullumeelse mõtte pähe pani. Aitäh Jaak Maele, kes mind treenis. Aitäh kõigile toetajatele varustuse eest. Aitäh Tartu maratoni korraldajatele. Aitäh sõpradele ja Sulle, hea lugeja.
Minu tulemus:
Aeg kokku - 6:41:02
Koht - 5641 (koht naiste arvestuses: 600)
Ajad erinevates punktides:
1:20:43 - MATU
2:30:44 - ANDE
3:28:45 - KUUTSE
4:13:46 - PEEBU
4:57:15 - PALU
5:40:15 - HELLENURME
6:41:02.2 - FINISH
Monday, February 18, 2013
Thursday, February 14, 2013
3 päeva maratonini: julgustükk tehtud ja vaim valmis
Võtan järgnevalt päevad vabalt. See tähendab, et täna seilan sõbrapäeva kruiisiga Stockholmi ja sealt otse maratonirajale, sest töö enne ja maraton pärast.
http://www.reporter.ee/2013/02/13/reporter-saadab-kertu-jukkumi-tartu-maratonile/
Seniks aga vaata, millega Rimmi-Mae õhutusel hakkama sain:
Tuesday, February 12, 2013
5 päeva maratonini
Ma parem ei hakka nädalavahetusse jäänud treeningust rääkima, sest seda peaaegu ei olnudki. Hea uudis on, et nüüd ma tean, mis tunne on suurte pakkudega sõita ja kuidas lund suuskadelt eemaldada, kui juhtub sulailm olema.
Aga eile ootas ees taas Jaak Mae suusakooli treening Pirital, mis oli pühendatud Tartu maratonile ja nägi ette teatesõitu ning jõuharjutusi. Ilm oli fantastiline, rada samamoodi. Alustasime soojendussõidust ja siis kohe teatesõit. Ikka kohe päris hasarti läksin, kuigi teadsin, et peaaegu ainult naistest koosnev võistkond ei saa teiste mehiste võistkondadega konkureerida. Tegelikult polnudki see üldse oluline. Trennis oli teiste seas ka Rasmus Kagge, kes alustas suusatreeningutega oktoobris ja nüüd on mu meeles ikka päris suusasportlane kohe. Mõistagi on temagi pühapäeval stardis ning teostab ühe oma suurtest unistustest.
Treener Riho käest sain aga teada, et paaristõuked on mul muidu ilusad, aga lisaks kätele peab töösse rakendama ka kõhulihased. Arvake ära, kas täna on kõhulihased valusad? Muidugi ja mitte vähe. See tähendab, et tegin õigeid liigutusi.
Trenn lõppes jõuharjutustega lumel. Matid maha ja võimlema. Ikka raskemate killast harjutused ja Els-Britt kontrollis, et keegi ei viiliks. Isegi mina eriti ei saanud viilida.
Aga täna käisime Nõmmel - härrad Mae ja Rimm. Mida hullu need mehed minult täna nõudsid, avaldan peagi kohapeal valminud videoloos.
Aga eile ootas ees taas Jaak Mae suusakooli treening Pirital, mis oli pühendatud Tartu maratonile ja nägi ette teatesõitu ning jõuharjutusi. Ilm oli fantastiline, rada samamoodi. Alustasime soojendussõidust ja siis kohe teatesõit. Ikka kohe päris hasarti läksin, kuigi teadsin, et peaaegu ainult naistest koosnev võistkond ei saa teiste mehiste võistkondadega konkureerida. Tegelikult polnudki see üldse oluline. Trennis oli teiste seas ka Rasmus Kagge, kes alustas suusatreeningutega oktoobris ja nüüd on mu meeles ikka päris suusasportlane kohe. Mõistagi on temagi pühapäeval stardis ning teostab ühe oma suurtest unistustest.
Treener Riho käest sain aga teada, et paaristõuked on mul muidu ilusad, aga lisaks kätele peab töösse rakendama ka kõhulihased. Arvake ära, kas täna on kõhulihased valusad? Muidugi ja mitte vähe. See tähendab, et tegin õigeid liigutusi.
Trenn lõppes jõuharjutustega lumel. Matid maha ja võimlema. Ikka raskemate killast harjutused ja Els-Britt kontrollis, et keegi ei viiliks. Isegi mina eriti ei saanud viilida.
Aga täna käisime Nõmmel - härrad Mae ja Rimm. Mida hullu need mehed minult täna nõudsid, avaldan peagi kohapeal valminud videoloos.
Friday, February 8, 2013
Jaak Mae suusakooli treening
Kaks päeva tagasi tundsin hetkeks, et minu raudne tervis hakkab alla vanduma. Aevastused, külmavärinad, tatistamine kuulusid kahtlase enesetunde juurde. Nii võtsin end kõigest vabaks ja läksin keset päeva koju magama. Süümepiinadeta magasin pool päeva maha ja õhtuks oli kahtlane tunne kadunud.
Nii polnud ühtki põhjust eile hommikusest ujumisest viilida. Lisaks talisuplusele ootas ees päevane treening Harkus. Nii hulle radasid ei mäletagi, kui need jäised käkerdised seal. Pidamist mul ka polnud ja nii püüdsin kuidagimoodi midagi suusatamise sarnast harrastades oma 9 kilomeetrise ringi täis saada.
Õhtul ootas ees Jaak Mae suusakooli treening, millele eelnes määrimiskoolitus. No olgu, sellest ma viilisin, sest kui sinna jõudsin, olid ajateenijad oma suuski järjekorras määrimas ja ma sain teha näo, et ma ise tõesti ei oska ja parem on, kui keegi asjalikum seda teeb. Muidugi nad aitasid mind. Ja siis ta tuli - suusakooli treener Riho Roosipõld. Mees, kellest suusaässad räägivad kui ühest parimast suusatreenerist üldse. Ja Els-Brett, kes vähe aeglasematega seal trennis tegeleb. Nende hulka kuulun ka mina.
Rahvast oli palju, üle paarikümne ja trenn iseenesest koosnes erinevatest harjutustest - keppideta ühe jalaga tõukamine, vahelduvtõuge, mäest üles vahelduvtõuge. Pidevalt saime treenerilt tagasisidet, kes mida õigesti või vastavalt valesti tegi. Iga väike detail aitab nüüd suusatehnikast üldisemalt vähe paremini aru saada. Ainus, millest on kahju, et ma sinna trenni juba varem, palju varem ei jõudnud. Aga nädal on ju veel maratonini jäänud ja imesid sünnib.
Nii polnud ühtki põhjust eile hommikusest ujumisest viilida. Lisaks talisuplusele ootas ees päevane treening Harkus. Nii hulle radasid ei mäletagi, kui need jäised käkerdised seal. Pidamist mul ka polnud ja nii püüdsin kuidagimoodi midagi suusatamise sarnast harrastades oma 9 kilomeetrise ringi täis saada.
Õhtul ootas ees Jaak Mae suusakooli treening, millele eelnes määrimiskoolitus. No olgu, sellest ma viilisin, sest kui sinna jõudsin, olid ajateenijad oma suuski järjekorras määrimas ja ma sain teha näo, et ma ise tõesti ei oska ja parem on, kui keegi asjalikum seda teeb. Muidugi nad aitasid mind. Ja siis ta tuli - suusakooli treener Riho Roosipõld. Mees, kellest suusaässad räägivad kui ühest parimast suusatreenerist üldse. Ja Els-Brett, kes vähe aeglasematega seal trennis tegeleb. Nende hulka kuulun ka mina.
Rahvast oli palju, üle paarikümne ja trenn iseenesest koosnes erinevatest harjutustest - keppideta ühe jalaga tõukamine, vahelduvtõuge, mäest üles vahelduvtõuge. Pidevalt saime treenerilt tagasisidet, kes mida õigesti või vastavalt valesti tegi. Iga väike detail aitab nüüd suusatehnikast üldisemalt vähe paremini aru saada. Ainus, millest on kahju, et ma sinna trenni juba varem, palju varem ei jõudnud. Aga nädal on ju veel maratonini jäänud ja imesid sünnib.
Monday, February 4, 2013
Teadlased määrasid mu kehakaalu- ja spordigeeni
Külastasin täna Tartu Ülikooli professorit Sulev Kõksi. Üks neist meestest, kelle käsi on mängus kahe unikaalse testi koostamisel - kehakaalu ohjeldamise geneetiline test ning sportlike võimete geneetiline test. Esimene aitab määrata kehakaalu, kehamassiindeksi, rasvade omastamise ning rasvade lõhustamisega seotud geenid ning nende mõju dieedi või treeningu tõhususele. Sporditesti eesmärgiks on aga individuaalsete sportlike eelduste analüüs, et näiteks määrata sobiv spordiala.
Kel testide kohta rohkem huvi, siis tänasest hommikuprogrammist on materjal üle kuulatav aadressil:
Trenni tegin täna ka. Kaks ringi Harkus, mis tegi kokku 17 km sealsel libedal rajal. Kont isehakanud määrijana mökerdas mu suusad enne rajale asumist pidamismäärdega kokku, kuid sai palju. No ikka väga palju ja nii ei saanud ma päris mitu kilomeetrit muud teha, kui koperdada ja takerduda.
Lühidalt, mida enda kohta kahe testi tulemuste põhjal teada sain:
- Tõenäosus rasvuda on väike, kuid kui see juhtub, kaasneb ülekaaluga minu puhul mitmekordne erinevate haiguste risk. Muuhulgas diabeet.
- Treening mõjutab kehakaalu kiiresti, kuid samas on mõõdukas trenn minu puhul pidevalt vajalik.
- Pigem vähem kordi nädalas ja pikemad trennid on soovituslik, et põletada rasva.
- Sobib tasakaalustatud dieet.
- Ja nii uskumatu, kui see ka pole, siis selgus seegi, et eeldused on mul tegelemiseks vastupidavusaladega samasugused kui jõualadega. Mis tähendab muuhulgas sedagi, et lõpuspurt pärast pikemat pingutust on minu trumbiks. Järgnev tabel illustreerib alasid täpsemalt:
Triatlon ja jooks on tehtud. Nüüd suusatamine, kuid ma ei muretse, sest nii palju on veel tegemata. Eriti meeldib mulle sumo ja motosport seal ridades :)
Kel testide kohta rohkem huvi, siis tänasest hommikuprogrammist on materjal üle kuulatav aadressil:
http://www.skyplus.fm/?cmd=kuulauuesti
Eetriajad kell 8.20 ja 9.04.
Samuti on võimalik test endale koju tellida kirjutades: ele@sportsgene.ee
Trenni tegin täna ka. Kaks ringi Harkus, mis tegi kokku 17 km sealsel libedal rajal. Kont isehakanud määrijana mökerdas mu suusad enne rajale asumist pidamismäärdega kokku, kuid sai palju. No ikka väga palju ja nii ei saanud ma päris mitu kilomeetrit muud teha, kui koperdada ja takerduda.
Teisel ringil ühines minuga Kadi, kellest kujunes motiveeriv tempomeister, siis suusk juba vähe libises. Lõpus, traditsiooniks saanud kukkumine. Ikka korralikult nagu tavaliselt. Trenniajaks kokku kujunes pisut üle pooleteise tunni.
Sunday, February 3, 2013
Võistlusnumber aastast 1986
Ilmataat mängis taas siga ja nii ei saanudki nädala sees hästi suusatada. Nädala lõpu poole hakkas kripeldama ja siis läksin jooksma, et vähegi liikumises olla. Isegi venitamises püüdsin eeskujulik olla. Ja siis, Tartu linnas tankimist lõpetades ma kukkusin libedal jääl pooleldi oma auto alla. Nii tobedalt, et hoolimata valust naersin ikka päris kõvasti. Sellest kukkumistest on üks külg sinine ja päris valus.
Laupäeval käisime suusatamas Tartu maratoni rajal. Lootsin, et seal on rajad paremad kui mujal, kuigi sulast siiski üsna räsitud. Hilise stardiaja tõttu võtsin ette 10 km. Olin alles mõne kilomeetri sõitnud, kui jäisel laskumisel rada kadus, hoog suurenes ja mina tasakaalu hoida ei suutnud. Kaks võimalust oli, kas kukkuda kohe või maanduda ojja. Ma kukkusin kohe, maandusin tagumikule, mis on nüüd ka sinine. Õnneks on kehal veel jäänud teist värvi kohti.
Tänaseks oli kokkulepe õega, et lähme Kuremaale sõitma, aga ta vedas mind alt. Seda seetõttu, et tal on pärast meie 30 km läbimist psühholoogiline tõrge suusatamise vastu. Mulle tundub, et kui nii edasi läheb, siis maratonil teen talle ikka täiega ära. Oma sportlasest õe võitmine ei saa minusuguse matkaja jaoks olla eesmärk, aga kui see juhtub, olen endaga ikka väga rahul.
Ahjaa, täna vanemaid külastades leidsime isa võistlusnumbri aastast 1986. Isegi mustikasupist oli jälg veel peal. Saaks veel aja ka teada, teaks kui kiiresti peaks sõitma, et isale ära teha.