Rakvere ööjooks tehtud!

Rakverre jõudsime aegsasti, et oleks aega kohapealse nautimiseks ning korraldusega kurssi viimiseks. Ometi oli mul korralik ärevus sees juba poolest päevast. Sellele aitasid kaasa esiteks tibukollasesse riietunud Icepeak`i poisid, kes lubasid mulle taldu näidata ja muidugi kolleegid, kes üksteise järel raadiomajas uurisid, et mis aega ma jooksen. Mõtlesin, et olen nüüd ju mitu nädalat trenni teinud ja kümne kilomeetri läbimine ei peaks raske olema, aga aja jooksmiseks tundus veel vara olema. Ometi olin selleks korraks eriti profi jänese ära rääkinud. Tõtt öelda ma paljuski temale lootsingi.

Start läks ja ilma ettevalmistuseta rajale tulnud Sigrid ja Fredi jäid meist kohe maha. Jooksjate mass oli suur ja kuidagi ei saanud liikuma. Ikka siia ja sinnapoole, et päris kõndima ei peaks. Esimene tõus seljataga ja mulle tundus, et päeval joodud kohvi oli saatanast, sest vedelikupuudus andis juba tunda. Esimesed kilomeetripostid olid seljataha jäänud, tempo püsis hea. Melu rajal ja raja ääres oli ilmselgelt üks ägedamaid, mis kodumaa võistluste juures kogetud - bändid, tantsutüdrukud, rahvatantsijad iga kilomeetriposti juures. Tundus, et kogu Rakvere rahvas on kokku tulnud, et suurest spordipäevast osa saada - kes jooksma, kes raja äärde jooksjatele kaasa elama.

Pool maad seljataga, pisut sain juua, kuid ometi hakkas tempo langema. Nüüdsest oli mu jänesel Tiidul eriti oluline roll. Ta pidi mind motiveerima andma endast parima, samal ajal kui mina enam ei tahtnud endast midagi anda. Vaimselt ennekõike tundus ees ootav mõni kilomeeter mõrvarlik. Mulle tundus sel hetkel, et kõik mu läbitud maratonid on illusioon, sest ainuüksi 10 km on raske.

Paar kilomeetrit jäänud ja ma olin kindel, et kui Tiitu poleks kõrval, oleksin ammu viilinud. Ilmselt kõndinud või vähemasti tempot palju aeglasemaks võtnud ja keskendunud kõigele muule peale jooksmise. Aga ei, jooksin  kõikide üles seatud duššide alt läbi, samal ajal lastes endale sisendada, et ma jõuan veel ja meetrid jalge all möödusid. Finišh oli lähedal ja lõpuspurt tõestas, et jõudu olnuks veel. Aga see polnud enam oluline, esimene selle hooaja võistlus oli tehtud.

Aeg: 00:58.41
Enesetunne pärast jooksu: super, kusjuures mitte ükski lihas ei anna endast märku
Järeldus: treenimiseks olen piisavalt heas vormis, võistlusvorm pole kiita