Toidumürgitusest ja muust

Ma ei ole siiani kava järgi treenima hakanud, vaid endiselt jooksnud siis kui tahan ja nii palju kui tahan. Peagi see pull lõpeb, aga seniajani olen nautinud vaba graafikut. Mis seal salata, kohatist laiskust ka. See-eest liikunud olen ma palju. Alar Siku juhtimisel läbisin paaripäevase matka Lõuna-Eestis, küll paadiga, küll jalgsi. Eile aga tegin poolepäevase ringkäigu Piirissaarel. Liikumist on jagunud pea igasse päeva.

Väike kurguvalu, nohu on mind viimasel ajal kimbutanud. Tavaline konditsioneeri ohver ja mitte, et ma ise seda oma autos kasutaks, aga iga kord kui satun kellegi teise autos sõitma, saan laksu kätte. Raadiotöötajad teavad hästi, kuivõrd efektiivne tervisetapja konditsioneer on. Siiski sain tatisest ninast ja valutavast kurgustki  mõne päevaga jagu, kuniks eile tekkis kindel soov haarata kusagilt tee äärest otse taluniku käest maasikaid. Ikka ehtne ja Eestimaine, mõtlesin. Ilusad ja magusad pealekauba. Maalapsena ma sel hetkel isegi ei mõelnud, et aedmarja pesu võiks olla hädavajalik, kui need otse talumehe käest ostetud - puhas kraam ju. Lasin hea maitsta ja kuigi mitte liiga palju, siis nagu hiljem selgus ikkagi piisavalt.
Umbes kolm tundi oli möödunud, kui magama heitsin ja sekund hiljem hirmsat iiveldust tundsin. Ikka nii, et pikali olla ei kannatanud ja oksendama olin sunnitud jooksma. Sealt maalt käis kõik nii kähku, et järje pidamine kadus, sümptomiteks: iiveldus, oksendamine, kõhuvalu, kuumahood, nõrkus. Ausõna mõtlesin sel hetkel, et nüüd on lõpp lähedal. Helistasin suures hädas õele, kes just praegu läbimas parameediku koolitust ja sain vastuse, et kohe tuleb kutsuda kiirabi. Aga ma ikka ei kutsunud, sest mulle tundus, et peaks veel vähe ootama. Enesetunne oli nii kehva, et käisin toas ringi kui pöörane, et leida paremat kohta, paremat enesetunnet. Viimaks läksin jääkülma vee alla. Ma ei tea, miks ja kuidas, aga see mõjus. Vahepeal oli juba ka paremaid hetki, kuid siis jälle justkui tagasi vanasse musta auku. Viimaks sain rohtu, mis pidavat kiirelt mõjuma ja kindlalt aitama. Tundus, et olen pääsenud. Ühel hetkel julgesin juba taas voodisse minna, uinusin sekundiga.
Täna, päev hiljem pole olemine veel kiita, kuid talutav asjaolusid arvestades.Õppetund seegi.

Jaanipüha möödugu hästi!