Rühmatreeningud Terasspordis

Vaid kuu aega on jäänud Kilimanjaro vallutamiseni. Sama palju on aega, et saavutada parim tervislik ja füüsiline vorm.

Eesmärk viimasteks nädalateks on:
- parandada vastupidavust
- tõsta hemoglobiini taset veres (hetkel see näitaja 125g/l)
- tugevdada immuunsüsteemi

Niisiis, kuna ilmad on liiga krõbedad, et joosta väljas ning lindil jooksmine pole mu meelistegevus, otsustasin hoopiski rühmatreeningute kasuks Terasspordis. Alustuseks 30 minutit aeroobset trenni - kiirkõnd mõõduka tõusunurgaga lindil ja seejärel joogatrenn - sedapuhku Kristiina juhendamisel YogaFlow. Kuna Terasspordis käib palju rahvusvahelist seltskonda, sattusin taas inglisekeelsesse trenni. Lisaks ilmselt kõige positiivsema treeneri juhendamisele. Rahvast oli piisavalt vähe, et eeldada personaalset lähenemist ja nii sain üsnagi palju toetust, et tehnikat siluda. Pole ma joogas ammuilma käinud. Energia, emotsioon olid super!

Ehk just head assotsiatsioonid viisid eilegi rühmatreeningust osa võtma. Sel korral planeeritult mu lemmiktreening ehk Bodybalance ja Tuuli juhendamisel. Taas piisavalt hingamisruumi ja samas treeneri pidevat kontrolli. Pärastine päev möödus tõemeeli lenneldes - heade emotsioonide tuules. Vaid väsinud lihased tuletasid igal sammul meelde tehtud trenni. Ja nii veel tänagi, kuigi trennist võtsin teadlikult vaba  päeva.

Aktiivne puhkus Iisraelis

Sõitsin nädalaks põnevasse ja sooja Iisraeli, et tutvuda riigiga ja rääkida sellest raadiokuulajatele. Ringreisi alustasime Tel Avivist, mis on ennekõike tõeline 24/7 tegevuslinn. Sealt edasi liikusime mitmeks päevaks lõunapoolseimasse otsa ja ideaalse puhkusekuurortina tuntud Eilatisse. Seal on loodud piisavalt võimalusi aktiivseks puhkuseks - nii saime osa delfiinidega sukeldumisest, Punases meres ujumisest ja kaamlitega sõidust. Viimane muide kindlustas valusad sääremarjad mõneks päevaks.

Sõit läbi kõrbe viis Timna Parki muistsete vasekaevanduste radadele. Edasi külastasime Masada rahvusparki, mis asub 900 m kõrgusel. Üles liikusime liftiga, kuid alla otsustasin liikuda omal jõul, trenni mõttes. Ligi 45 minutit jalutasin mööda liivast kivirada ja treppe tagasi jalamile. Ja mu sääred said korraliku tambi - umbes sama peaks toimuma Kilimanjarolt laskudes.

Lõpuks, et kehale ja vaimule kohalikku turgutust lisada, suplesime Surnumeres ja ei jätnud muidugi kasutamata võimalust end kokku määrida mineraalirikka mudaga. Beebinahk sai kindlustatud! 

Aktiivsust nullis vaid kohalik toit. Tõepoolest üks selle kandi parimaid - rikkalik hommikusöök, veel rikkalikum õhtusöök ja isegi, kui lõunaajal piirdusin vaid värske pressitud mahlaga, oli hirm kaalutõusu ees õigustatud. Koju jõudes mind lisandunud poolteist kilo ei morjenda, kuid selge, et tagasi kodusse rütmi naasmine on vajalik. Niisiis kätekõverdused hommikuti, karastamine ja tervislik valgurikas toit igapäevaselt. Suhkrust olen taas loobunud juba ainuüksi sel põhjusel, et soojast kliimast külma naasmine on kehale piisavaks katsumuseks.

Liiga vara trenni

Nädalad lähevad, ärevus kasvab ja tervis paraneb vaid teosammul. Nädala eest oli tunne juba päris hea ja otsustasin väikese rabamatka ette võtta. Soojalt riides, värsket õhku ahmides ja heas seltskonnas möödusid kilomeetrid jalge all. Paar tundi sai kokku, enesetunne oli hea, kuni sooja autosse istusin. Sellest hetkest tabanud köhahood ei andnud ega andnud järele, õhtuks tõusis taas kehatemperatuur. Kokkuvõttes tundus, et sai siiski liiga varakult matkale mindud või oli distants liiast.

Alles nüüd tunnen, et hakkan päriselt terveks saama. Tunnet aitab kinnistada mu mentori ettekirjutis:
- loobuda tuli nädalaks rasvast ja suhkrust
- hommik algab kätekõverduste ja jäise vee all karastamisest

Kahtlemata virgutav! Kontroll oma tervise üle aina suureneb. Homme püüan juba väikese trennigi ära teha.

Mis juhtus?

Oli ju plaan paigas! Plaan ka Pekist Priiks üritusel end proovile panna. Üleüldse aeg end kätte võtta ja tegutsema hakata. Mis siis juhtus? Haigeks jäin. Nii haigeks, et pole ammu selliselt vindunud.
Kõik algas jõulude paiku, kui olin maal haigetest ümbritsetud. Sisetunne ütles juba siis, et pikka pidu pole minugagi. Ja nii olin Pekist Priiks ürituse eel juba palavikus. Vindumine on kestnud pea 10 päeva ja kui  tundubki korraks, et mingis mõttes hakkab paremaks minema, siis muus osas jälle läheb kehvemaks.

Üks teooria väidab, et keha ning vaim vajavad haiguste näol restarti või vähemasti sunnivad õigel hetkel aja maha võtma. Seda olen ma küll pidanud tegema. Ja trenni ei mingisugust. Rääkimata talisuplemisest. Aga ma tean, et uus aasta tuleb sportlik ja tervislik!

Head uut spordiaastat!