Eile sai sõbranna juures klaas veini tehtud ja sellega hammas verele aetud. Kodus lisasin veel klaasi ja ikka mõtlemata, et alkohol röövib mul une. See on minulik, et mitte muretseda järgmiste hetkede pärast, kui siin ja praegu on hea. Aga omad vitsad ei jäänud peksmata ja öö möödus magamata. No pole hullu, sest homne lend Frankfurdist Tansaaniasse kestab ligi 9 tundi ja mitte, et lennukis üldiselt magada saan, kuid panused olen sellele siiski pannu.
Täna laotasin põrandale kõik asjad, mis mul vaja kaasa võtta. Ja nii mõistsin, et planeeritud ja olemasolevasse matkakotti need ei mahu. Sellele probleemile ei ole veel lahendust leidnudki ja nii jäid asjad minust põrandale. Võimalik, et võtan suure Kaitseväe sõjaväekoti ja pakkimine toimub ilmselt enne lennukile minekut.
Kilimanjarol käinud soovitasid mäele kaasa võtta mäeravimit Diacarb. Otsustasin, et kõik, mis soovitatakse, püüan ära korraldada. Perearst teatas aga, et sellel Eestis müügiluba pole ja tema välja ei kirjuta. Helistasin siis oma tuttavale arstile, kes teadsin, et kirjutab välja kõik, mis vaja. Aga ei, hakkas temagi veenma, et see on hoopis muu otstarbega ravim ja ma ei tohiks ehku peale seda uues situatsioonis manustada. Alari Sikk kinnitas juttu, et ühtki mäel tekkivat sümptomit ei tohiks kunstlikult alla suruda, sest sel viisil kaob kontroll oma seisunid üle. Tundus loogiline ja sisetunne aitas kaasa otsustamaks, et aspiriinist mulle piisab.
Hetkel olen teel Tartusse, sest paar asjaajamist on veel ees. Öösel tagasi jõudes pakin kaua saab ja ehk saab paariks tunniks sõbagi silmale.
No comments:
Post a Comment