Unenägudest ja sokkidest

Nädala jagu olen näinud unenägusid kõrge kalju äärel kõikumisest, kusjuures päästjad on hiljaks jäänud. Eile öösel nägin lisaks, et olen Kilimanjarot vallutamas üheskoos oma ema ja isaga, kes tõsi küll Aafrikast äsja saabusid, kuid mitte Kilimanjaro vallutuselt. Usun, et mingil määral on meie unenäod alateadvuse peegeldus siiski.

Kaks päeva enne ärasõitu olen end kokku võtnud ja produktiivsem, kui nädal enne ja kokku. Terve pikk nimekiri oli ees, mis kõik teha tuleb, kuhu minna ja kellele helistada. Alustasin Icpeakist, et aru saada, mis on veel vajalik kaasa
pakkida. Võtsin kaasa suurema osa oma kogunenud matkavarustusest, sinna sekka spordiriideid, et lasta hinnata asjasse pühendunuil.
Art eesotsas oli suureks abiks oma küsimustega: "Kas seda ikka on vaja tuubeldada? Milleks sul see on? Aga kus on bahhilad?".
Pool kaasas olevast sai maha kriipsutatud, kindla peale hävitava hinnangu sealjuures. Samas, pool tuleb kaasa pakkida. Korralikud kindad tuli kohepealt leida, pusad samuti ja lõpuks selgus, et see jopegi, mis kaasa oli plaanitud - sellega juba tippu ei lähe. Leiti kiirelt alternatiiv - vatiiniga soe ja veekindel jope - isegi minusugusele külmakartlikule sobilik.

Aga siis küsis Art saatusliku küsimuse: "Milliste sokkidega kavatsed sa minna?". Küsimus õigustatud, sest selgus, et head saapad võivad olla, kuid head sokid peavad olema. Ulme tehnoloogia ja põhjused, miks täpselt, aga selge oli et mu ema soovitatud villaste sokkide ja muu sellise kodusega võin magamiskotti pugeda, kuid kümme tundi päevas ja Kilimanjaro tippu ei roni, sest kui jalad on läbi, on kõik läbi.

Nii käisin ühes ja käisin teises poes, kuid ikka soovitati mulle tee leida Matkasporti. Põhjendusega, et seal on need "cool ja termolight ja veel ka Merino 100% hot woolid" olemas. Kõik need väljendid olid mulle uued. Minu õnneks leidus Matkaspordis ees asjalik abistaja, kes seletas täpselt ära, miks ja milliseid ja millisel etapil vaja on. "Kõige paremad ja soojemad jäägu tipupäevaks!". Need nüüd on sokid, millega võib mitu päeva matkata ja jalad higistama ei hakkavatki. Üks mu tuttav rääkis veel, et temal on juba aastaid korralik matkasokk kasutuses ja ilma selleta ei teeks ühtki matka läbi. Peamine olla see, et mittetuntavad õmblused välistavad hõõrdumise. Olen nüüd katsejänes, sest kannan taolisi päris esimest korda, aga usun neisse siiski. Mitte, et ma plaastreid ei varuks, kuid eks maratoonarid teavad, mis tunne on järelejäänud maa villidega läbida.

Olgu, entusiasmi mul täna jagus, motivatsioon on laes, kuid kott siiski pakitud ei saanud. Homme on vaja veel Tartust läbi käia ja tundub, et pakkimine saab toimuma vahetult enne lennukile minekut. Ei, see ei üllata. See on minu puhul tavaline ja ükskõik, kui palju ma ei sooviks sel korral aegsasti pakkima hakata, ei kujune see mul ka parema tahtmise puhul nii välja. Ja ootamatused, suured jamad ja uskumatud seiklused - ka kõik need käivad minuga käsikäes.