Kilimanjaro vallutatud!

Minu kontol on pärast nelja aastast tervisespordi harrastamist:

- pooltriatlon TriStar111
- kaks jooksumaratoni
- topeltmaraton joostes- ja rulluisutades
- Tartu suusamaraton
Nüüd saan sinna lõppu lisada Aafrika kõrgeima tipu vallutuse - Kilimanjaro.

See sai võimalikuks vaid tänu mu toetajatele. Olgu siinkohal loetletud need ettevõtted ja head inimesed, kes projektile õla alla panid:
- Aitäh Ladies Trekking ja Janika Vaikjärv, kes selle hullumeelse ettepaneku tegi!
- Aitäh Icepeak riietamast mind pealaest jalatallani ilusatesse ja praktilistesse riietesse. Samuti tänud Imrele, Maksimile ja Artile lahkuse ja heade nõuannete eest!
- Aitäh Spordikeskus Terassport võimaluse eest valmistuda mäevallutuseks! Aitäh toetuse eest!
- Tänud Kosmos kinole toetuse eest!

Samuti tänan ma Alar Sikku näppu pulsil hoidmise eest. Tänan Sky Plusi, Naistemaailm.ee-d, Naistelehte ja ajakirja Üks. Aitäh mu armsatele sõpradele, perekonnale ja kõigile teistele, kelle hea sõna tihti määramatut jõudu endas kandsid.
Aitäh hea lugeja, Sina inspireerid mind taas uusi sihte ette võtma ja saavutama!

Viimane päev - läbi raskuste tähtede poole

Olin mitu tundi juba ärkvel olnud ja ootusärevuses, et saaks ometi tipu poole liikuma hakata. Enne südaööd sai veel kuuma jooki manustatud ja pop corni süüa. Viimane oli veider, sest lubatud oli tegelikult puder, mida aga ei tulnud ega tulnud.
Selga panin päris mitu kihti riideid - ülevalpool soe pesu, vest, fliis, sulejope ja veel eraldi kaasa võetud soe ja veekindel talvejope. Allpool oli samuti soe pesu, puuvillased suusapüksid ning nende peal veel omakorda veekindlad suusapüksid. Käisin ringi kui pamp, liikumine raskendatud. Samas, hingematvalt külm tuul vastu nägu peksmas tundus soe rõivastus hädavajalik. Ilmaennustust mäel ei ole ja iga järgnev tund võis tuua muutusi, justnagu merel. Selge taevas ja säravad tähed taevas andsid aga põhjust uskumaks, et paari järgneva tunni jooksul sadu pole oodata.

Pisut pärast kella 12 öösel algas matk Kilimanjaro tippu - 5895 meetri kõrgusele. Jäin suure grupi seltskonda, keda vedas giid William, mina kohe tema taga ja ülejäänud umbes 15 inimest. Rada kulges liustike vahel, maapind oli kohati kaetud raske kiviklibuga, kohati libe ning mõnes kohas tuli kaljuronimistki ette. Seda kõike läbi pimeda öö, pealambid vaid valgustamas teed. Umbes tunni möödudes, räigelt külm tuul vastu nägu peksmas tundsin, et hoolimata liikumises püsimisest, hakkab külm nahavahele pugema. Läks veel pisut aega, kui avastasin, et kaasa võetud vesi pudelites on külmunud. Snäkid samuti. Uskusin, et suudan hakkama saada, meel püsis, kuigi seltkond oli vaikne ja vaid giidid laulsid meie rõõmuks.

Nüüd otsustati väike paus liikumise vahele teha. Siis avastasin ka, et eestlased polnudki meie kambas. Suure kamba peale oli vaid paar giidi ja see tähendas, et abilisi, kes vajadusel võiksid seljakotti vedada, pole. Üldine soovitus on tipuööl seljakoti kandmisel abilist kasutada, minul seda võimalust polnud. Paus venis ja mul hakkas aina külmem. Püüdsin giidi mõjutada, et ometi liikuma hakkaks, kuid tulutult, sest suure seltskonna liikuma saamine võttis rohkem aega.

Nüüd oli mul juba väga külm. Külm tuul endiselt vastu nägu peksmas. Ida suunas vaadates tundus küll, et päike justkui hakkaks peagi tõusma ja keha soojendama, kuid tunnid läksid ja päikest ei olnud veel kusagil. Olime mitu tundi liikumises püsinud, sõrmi ja varbaid ma enam ei tundnud ja giid teatas, et mitu tundi on veel tipuni minna. Motivatsioon langes sügavikku, külm oli haaranud kogu mu keha ja ma ei salga, et kaalusin alla andmist. Kiire rehkendus näitas aga, et alla on veel pikem maa ja nii ei saanud allagi anda enam! Maratoni joostes on lihtne neil hetkedel - kõnnid või vajadusel kasvõi istud maha, et kehale puhkust anda ja end koguda. Mäel seda võimalust ole - seisma jäädes külmud surnuks, ainus valik on püsida liikumises tahad või ei. Õhutemperatuur oli -10C, kuid tuule tõttu

räägiti tegelikust temperatuurist -30 kraadi kanti. Mitte, et see temperatuur oleks mulle uus, kuid 7 tundi järjest külma trotsides, ilma, et oleks võimalust korrakski kuhugi sooja pugeda, ma ei mäleta, et oleks elus ette tulnud. Pealegi mängis olulist rolli pidevalt vähenev hapniku kogus. See just oligi külmetavate varvaste ja sõrmede põhjuseks - keha ei suutnud vähest hapnikku varvaste ja sõrmedeni välja transportida. Nii kõrgel mäel on see paratamatus.
Janu oli nüüdseks suur, energiapuudus samuti, kuid püüdsin tipule keskenduda. Kohati tundus, et külm röövib teadvuse, pisaradki külmusid silmanurka sekunditega. Ometi valikut polnud, püsisin liikumises.

Kell oli umbes kuue paiku, kui jõudsime esimese olulise kontrollpunktini - 5670 meetri kõrgusel asuva Stella Pointi, otse kraatri serval. Mulle tundus, et meeltesegadus valdas mitmeid ja nii arvati, et juba olemegi tipus. Õnnitleti teineteist, pettumus oli seda suurem, kui selgus, et tipuni on veel tund minna ja loodetavasti oleme seal sihitud päikesetõusuks. Järgmisi hetki ma hästi enam ei mäleta, kuid kuidagimoodi olin tipus. Kaamera tõrkus hetki jäädvustamast, valus tuul peksis vastu üles paistetanud nägu. Aga ma olin seal! Aafrika kõrgeimas tipus ja õnnelik silmates seda lubatud maailma ilusaimat päikesetõusu. Seal samas mõistsin, et see vaade, see päikesetõus oli väärt iga sammu, kuigi valu kehast polnud kuhugi kadunud. Hapnikku nii kõrgel on vaid kolmandik meile harjumuspärasest, kuid see ei tundunud mulle probleemiks olevat.
Õnnejoovastununa tuli peagi alla ronima hakata ja mina otsustasin, et teen seda kiiresti. Paari tunniga olin päeva alguspunktis tagasi, et keha taas üles soojendada. Paistes ja sinised käed taastusid tundidega. Esimesena laagrisse tagasi jõudes, valdas kohapeal vaikus, mis andis võimaluse tunniajaseks magamiseks enne, kui tuli laager lõplikult kokku panna ja poolele mäe kõrgusele nüüd juba allapoole matkata. Umbes poolteist päeva oli ette nähtud, et taas alguspunktis tagasi olla. See kõik oli juba muretu jalutuskäik.

Viies päev - tagasilöök enne tippu

Ärkasime 6.30 ja laager asus otse Kilimanjaro mäe all justkui motivatsiooniks ja sihiks silme ees. Päev algas juba traditsiooniks saanud rituaalide saatel. Mulle endale tundus, et viies päev oligi justkui viimane päev, sest pärast lühikest matka läbi mägikõrbe, nägi plaan ette tõusmist mäeahelikku ja seejärel magamist juba laagris, mis asus üsna meie eesmärgi lähedal, mäetipu jalamil, kaljude vahel ning 4600 meetri kõrgusel.
Enne veel, kui saime liikuma, leidis negatiivne sündmus mu kaugelt mäelt üles. Ilmselt ka väsimus oli võimust võtmas. Jonnisin isekeskis mõned tunnid, kuni päevatee taas üdini tasakaaluka ja heatahtliku Merlega kokku viis. Sellest piisas, et mõtted positiivseks mõelda ning tipu poole edasi liikuda. Oli nii vähe veel jäänud, kuigi teadsin ette, et tipuöö saab olema raske nii vaimselt kui füüsiliselt. Seda enam pidin taastama head mõtted, innustuse ja motivatsiooni.
Pärastlõunaks laagrisse jõudes oli esimene, mida märkasin, kõrgusele omane karge õhk. Siiski, päike piilus iga veerandtunni järel ja päikese käes oli peaaegu, et lõõmavalt kuum. Otsustasin, et võtan seal samas kivil istudes oma saapad ja sokid jalast ning naudin päikesepaistet. Muide, hästi valitud saapad ja sokid õigustasid end täielikult, sest kogu reisi vältel polnud mul mitte ühtki villi, hõõrdumist ega muud muret jalgadega.
Seal päikest võttes leidis mu peagi giid, kelle tungivalt nõudmisel tuli päikesevann pooleli jätta, sest kiirgus olla tema sõnul nii põletav, et varem või hiljem saan peavalu. Nüüdsest kuulasin teadjamaid ja kogenenumaid rohkem kui varem.

Hea uudis oli, et söögiisu oli mul taastunud hoolimata kõrgusest. Viimases laagris on üsna tavaline, et puudub söögiisu, uni ning esineb mäehaigust enam kui allpool. Meil läks aga enamikul hästi ja mõned üksikud vaid kannatasid peavalude käes või lausa oksendasid. Kõige rohkem oksendamist esines kusjuures Tansaania kahel naisel, kes heategevuse korras olid mäele kaasatud. Keelust hoolimata nad pidevalt jooksid ja ilmselt ka eelnevad igasugused kõrgustes viibimise kogemused neil puudusid.
Laagris pikalt oodatud lõunasöök maitses hästi ja nii sõin nuudleid topelt portsu. Seetõttu otsustasin, et õhtusöögile ma ei lähe ning heidan esimesel võimalusel magama ja magan kuniks saan. See tähendas õhtutundideni, mil olin lubanud veel Eestiga ühenduses olla. Arvestasin, et selle plaani järgi saan ligi viis tundi päevast und, mis tundus olevat piisav, et öiseks matkaks valmis olla. Ja viimaks see pikalt oodatud tipp vallutada.

Neljas päev mäel - kaljuronimine

Magasin vahelduva eduga ja taas ikka külma pärast. Öiste temperatuuridega polnud võimalik harjuda ka, sest iga ööga see uues laagris aina langes. Ainus, mida kahetsesin, et eelnevalt häbiväärselt vähe talisuplust harrastasin. Külmaga harjutamine päästnuks nii mõnegi hetke ning säästnuks mäel energiat.
Mu enesekindlus põletava päikese osas mäel oli samuti kätte maksnud ja nii tuli öösel korralikku päikesepõletust ravida. Eestlannadel oli õnneks igasuguseid ravimeid ja elutarkust pealegi, mida lahkelt mulle jagasid. Kuigi mõni asi tuleb omal nahal ära kogeda, siis see võinuks jääda ka olemata.

Ärkamine sel hommikul toimus pisut hiljem, sest päevaplaan nägi ette raske, kuid lühikese päeva läbi mägikõrbe. Kavas oli tõusta ülespoole mööda mäeahelikku, mis kõrgub kaljulõhe ja liustiku vahel ning lõpetada päev peaaegu samal kõrgusel laagris - 4000 meetri peal.
Kaljuronimine polnud küll nii tehniline, et vajanuks vastavat varustust, kuid kujunes katsumuseks siiski. Iga järjekordset kaljunurka seljataha jättes tundus, et kohe-kohe hakkame me jõudma kuhugi, aga ei, siis oli taas uus tipp ja peagi kerkis järgminegi silmapiirile. Porterid ja teised abilised kiirel sammul möödumas ja alati viisakalt kohalikus keeles teretamas: "Jambo!". Vajadusel toetati ja tiriti, kes iseseisvalt ronimisega hakkama ei saanud.
Sel päeval jäin teadlikult teiste eestlastega kokku - tempo sobis ja pealegi olin otsustanud pisut rohkem riskida. Kindlust lisas seni valitsenud hea enesetunne ja fakt, et ühti mäehaiguse sümptomit polnud ma enda nahal veel kogenud.
Merlega sattusid meil sel päeval ühtmoodi Icepeaki riided selga ning sellest ajast arvati, et me oleme õed. Tõsi, et Merle oli mäel oma õega, aga õde polnud mina.
Võtsin mäele pärast teiste Kilimanjarol käinud eestlaste soovituste ülekuulamist kaasa riideid rohkem, kui vajanuks ning seda põhjusel, et jagada mäel kohalikele, kes tihti poolpaljalt ja plätudes üles ronivad. Kohapeal selgus aga, et olukord kohalike varustuse osas on aastatega palju paranenud ja seda just tänu turistidele, kes pärast matka abilistele oma riided, jalanõud ja muu varustuse laiali jagavad.
Selle asemel, et kohalikke aidata, olid need samad meie grupi ameeriklased eestlastel ümber kui piraajad väitega, et nende riigist kirevavärvilisi matkariideid ei leia. Küll taheti üht ja teist asja, kaubeldi ja uuriti. Ameeriklast Aafrikas riietega varustada tundus vähe veider, nii otsustasin, et jagan kontakti, et ameeriklane saaks Eestist endale sama värvilised ja ilusad matkariided tellida.

Mägikõrbes Merle, Ülle ja Janikaga jalutades ei jõudnud me looduse ilu üle ära imestada. Ikka viitas üks ja viitas teine, kaamerad välkusid, kõike hoomata ei suutnud. Kohati olime justkui muinasjutumetsas käimas keset mägikõrbe, mille keskel laiub järsku kaunis oaas.
Laagrisse jõudsime juba kella kaheks päeval. Ainus, mis oli taas kadunud, oli isu. Suutsin vaid suppi pisut süüa - supist oligi selle reisi ajal mu eriline lemmik kujunenud. Oli see muu toiduga võrreldes vürtsikam ja pealegi veel ingveriga, mis omakorda keha soojendas.
Söök söödud, polnud ma suurem asi sotsialiseeruja, vaid keskendusin taas puhkamisele. Meeles mõlkusid aina Alar Siku õpetussõnad: "Hoia mäel energiat palju saad, sest juurde pole enam kusagilt tulemas ning energia kadu on samal ajal suur."
Õhtupimeduse saabudes varustasin end kuuma vee pudeliga ning pugesin põhku.

Kolmas päev mäel - aklimatiseerumine

Mäel on tõepoolest imeline vägi, mõistsin hommikul taas naerusui ärgates ja Kilimanjaro tippu telgi ukse vahelt silmates. Ehk on sel imelisel loodusel, mida sõnad ja pildidki edasi anda ei suuda, oma osa.

Kolmas päev mäel nägi ette senise pikima matka ehk ligi 10 kilomeetrise teekonna tõustes 4200 meetri kõrgusele keskpäevaks ning seejärel taas laskumist 3900 meetri peale. Läbi külmkõrbe vältanud teekond oli oluline ettevalmistumiseks eesseisvaks mäetipu vallutamiseks ja aklimatiseerumiseks. Igahommikune pakkimine tehtud, hommikusöök söödud, ei raisanud ma rohkem aega, vaid asusin teele.
Kuna arvestuse järgi jõudnuks ma aeglasemate
grupis laagrisse alles hilisõhtuks kui mitte ööks, siis otsustasin sel päeval riskida ja matkata suurema grupiga üheskoos. Enamasti koosnes grupp ameeriklastest kelle lärmakas vadistamine küll polnud päris see, mida nautinuks ma looduses, kuid tundus olevat paratamatu nähtus. Maastikud ja taimed aina vaheldusid ja tundsin, et mul jagub häbiväärselt vähe aega selle kõige hoomamiseks. Minu õnneks oli valitud grupis aga ka eestlanna Merle, kellega nüüdsest ühte hoidsin.

Lõunaks saavutasime 4200 meetri kõrguse ja seal oli ette nähtud lõunasöök, mis igaühel karbiga hommikul oli kätte jagatud. Lõunasöök koosnes banaanidest, võileivast, muffinist, kanakoivast, keedetud munast, šokolaadist ja joogiks oli mahlakarbike. Taimetoitlastele oli ette nähtud neile meelepärane.

Just lõunasöögi ajal kohtusid minu silmis kaks äärmuslikku maailma - ühel pool külluses elavad ameeriklased, kes aina virisevad lõunakarbis leiduva üle ja teisel pool tansaanlased,
kellele lõunasööki ette pole nähtud. Neile valmistati laagris vaid hommiku- ja õhtusöök ning seegi oli kohalik maisijahust ja kartulist kokku keedetud puder ehk ugali, ei muud. Niisiis need igati abistavad, toetavad ja meid teenivad tansaanlased vaatavad pealt naiste kamba virisemist ühe ja teise toidumoonas leiduva pärast. Toimuv puudutas mind isiklikult ja ma pidin sekkuma. Läksin ja ütlesin ameeriklastele, et teate, et need samad mehed siin - neile pole lõunat ette nähtud ja nad vaid unistavad toidust. Et kui juhuslikult kellelegi midagi ei maitse või saab isu täis, siis "sharing is caring" ja mõistlikum, kui seal looduse rüppes ülejääv prügikasti visata. Eestlane saab ehk mu mõttekäigust aru, kuid ameeriklane mitte. Ta küll räägib igal sammul, kuidas riik ja temagi Aafrikat igakülgse heategevusega abistab ja pääsab, kuid seal samas ta ei hooli või lihtsalt ei mõista inimest ega olukorda. Seal mäel päevi koos olles mõistsin, et see suur heategevus on ühtpidi moesuund ning tegelikku toimimist varjutab korruptsioon, mis tähendab, et suur osa abist jõuab igal juhul riigiisade taskutesse. Lihtinimest ennast saab aidata vaid salaja, sest sel juhul on võimalus, et keegi talle antut käest ei korja. Kokkuvõttes ei lootnudki ma, et muudan ameeriklast, kelle elu ja kogemus on eestlasest liiga erinev, kuid selle lõunasöögi ajal sai iga mees midagi hamba alla siiski.

Enne päikeseloojangut olime üheskoos Merlega laagris. Kõik taas meile valmis seatud. Ometi oli mu söögiisu kadunud ja kuigi teadsin, et pean end sundima, ei suutnud ma rohkem, kui vaid kuuma jooki juua. Söögitelgis eestlastega jutustades hakkas peagi nii külm, et mulle tundus see jõudvat kontideni välja ja nii olin sunnitud telki minema. Magamiskotti pugedes, energiast tühi ei taastunud keha enne, kui naisgiid kuuma veega täidetud pudeli mulle tõi. See päästis õhtu, kuigi õhtusöögile ma ei jõudnudki. Teadsin küll, et keha vajab energia tootmiseks korralikku ja kaloriikast toitu, kuid sel õhtul ma enam ei suutnud ja keerasin end varakult magama, taas kuumavee pudel kaisus.

Teine päev - pikalt kannatada või kiirelt kannatada?

Ärkasin öösel päris mitu korda, sest öine temperatuur oli jahedam, kui eeldasin. Magamiskott oli küll piisavalt soe kaasa võetud, kuid minu soojalembus vajab ilmselgelt veel paremat ettevalmistumist. Ema nõudmisel kaasa võetud villased sokid päästsid siiski nii mõnegi hetke öistel tundidel.

Äratus toimus kell 6 hommikul ja minu nägu oli juba naerul. Kuidagi iseenesest tegi vaade mäele ja seal olemise jõud õnnelikuks ja rahulolevaks. Esimestel minutitel pärast äratust toodi veel kohvi ja teegi vastavalt soovile telki - milline teenindus, mõtlesin esimesel hommikul laagris ärgates. Seejärel ulatati pesukauss sooja veega ja peagi oli valmis ka hommikusöök - puder, omlett, puuviljad, viinerid ja muudki. Puder, mu vaieldamatu lemmik oli tõsi küll vedelam kui keskmine supp, kuid seda mõistsin kohe, et mäel toidu üle viriseda on lubamatu. Pakutakse parimat ja süüa tuleb nii palju, kui suudan, sest keha vajab mäel enam kui maal ning pealegi on päevased matkad piisavalt energiat röövivad.

Päevaplaan nägi ette 8 km pikkuse teekonna, jättes vihmametsa seljataha ja läbides orus asuva sügava kaljuaheliku läbi kõrberaba. Taas jäin ühes puerto ricolase Dorothy ja ühe newyorklase Alexiga. Järsud ja libedad tõusud võtsid kohati mindki võhmale, Dorothy jaoks oli mõni trepp või kaljusein eriti raske ületada. Viimase ihugiid oli abiks igati. Lisaks oli meie kambaga liitunud giidide liidrid Swai, kes mäe vallutanud ühtekokku 104 korral ja teadaolevalt esimene Kilimanjaro naisgiid Saumu. Viimase kontol on lausa 120 korda mäe vallutamist. Et giidiks saada, tuleb esiti kaks aastat porterina leiba teenida, tassides kuni 25 kilogrammiseid raskusi - 7 dollari eesti päevas. Naistele kehtivad samad reeglid ja limiidid. Ehk ka selle tõttu on siiani vaid üks naine suutnud kahe aastase paraja
orjatöö üle elada ja giidiks tõusta.

Tempo meie grupil jäi lõpuni välja nii aeglaseks, et mu selg hakkas aina enam tunda andma. Jalad
samuti, sest on suur vahe, kas jalgadel olla ette nähtud 5 tundi, või hoopiski 8 - nagu meil päevasele teele kulus. Õhtupoole õnnistati meid aina suuremate vihma- ja rahehoogudega.Ühel hetkel tundsin, et pean jõudma kiiremini laagrisse, et jalgadele ja seljale puhkust lubada. Pisut enne päikese loojangut kohale jõudes olid teised eestlased murest murtud, et mis on küll meiega juhtunud ja kuhu oleme nii pikaks ajaks jäänud. Muretsemiseks põhjust polnud ja kohe, kui sain seljakoti seljast visata, kõhu täis süüa, oli imeline maailm taas peopeal. Enesetunne ja tervis olid mul ideaalsed, kuigi mõni oli juba kannatamas mäehaiguse sümptomite käes. Sel ööl olin eelmisest ka targem ja varustasin end
magamise eel tulikuuma veega täidetud pudeliga, mis magamiskotis ahjuna toimis. Seda enam, et laager asus nüüdseks juba 3800 meetri peal ja öine temperatuur veelgi madalam. Kõige säravamate tähtede valguses, mida minu silmad näinud on, uinusin peagi, et järgmiseks päevaks end välja puhata.

Esimene päev mäel - kohanemine olukorraga

Tänu mõne päevasele Tansaanias ringi reisimisele sain piisavalt aega, et end välja puhata ja vaim vallutuseks valmis seada. Hommikul kella 10 paiku sõitsime 1800 meetri kõrgusel asuvasse Matchame väravasse ootusärevuses, et alustada matka Kilimanjaro tipu poole. Seda üheskoos 28 naisega üle maailma. Aega kulus tunde enne, kui kogu bürokraatlik kadalipp kogu grupi jaoks sai läbi tehtud. Esimene päev nägi ette 5km pikkust matka läbi vihmametsa 3000 meetri kõrgusele. Enne, kui sain väravast läbi, peatati mu tee siiski veel, sest selgus, et tavaliste veepudelitega mäele ei lubata - see olla uus reegel. Enne kui sain lõplikult teistele järgi liikuma hakata, ostsin oma elu kallimad korduvkasutatavad plastikpudelid sealt samast kohaliku käest. Päevane minimaalne lubatud vee kogus oli 3 liitrit.


Meie abilisi mäel oli 80 ringis - kotivedajad ehk porterid, kokad, giidid ja teised abilised, kes tegid kõike muud, mida vaja. Abistajad olid juba ees liikumas, et laager ja õhtusöök ette valmistada, giidid püsisid meie juures, sest üksi mäel liikuda ei tohi. Jäin taotuslikult põhigrupist maha, et vihmametsa võlusid isekeskis nautida, kuniks püüdsin kinni grupi aeglaseima ehk vapra naise Puerto Ricost, kes küll nüüd elamas New Yorgis. Keskeas naine oli äsja maovähendusoperatsiooni läbinud, kaotanud selle tagajärjel pool oma kehakaalust ja otsustanud nüüd, et elab endale nii, et tervislikkus oleks igapäevane. Mõistagi oli liikumine tema jaoks raskendatud ja ega ta täpselt ikka ei teadnud, millesse end mässinud oli. Aga mulle tema eriti aeglane tempo sobiski.

Sattusin lennukis Tansaania poole lennates istuma britist reisikorraldaja kõrvale, kes rääkis, et on aastaid inimesi Kilimanjaro tippu viinud, ning hoolimata statistikast, mille järgi 30 % alustajatest tippu ei jõua, pole üksi tema juhendatavatest tippu vallutamata jätnud. Uurisin, et kuidas on see võimalik, sest mäehaigus on tihti paratamatu. Ja tema vastas, et iga inimese organism suudab kohaneda ja aklimatiseeruda Kilimanjarol - küsimus on vaid ajas. Ta soovitas, et liiguksin üles mäe poole nii aeglaselt, et panen iseenda kannatuse pidevalt proovile, lisaks pidevad puhke- ja joogipausid. Ja et olla kindel, et mina ise teen kõik endast oleneva, et tippu jõuda, sobis kõige aeglasemas seltskonnas liikumine hästi. Pealegi, klappis meil Puerto Ricolasega huumorimeel ja mida ongi inimesel muud vaja, kui kaunist loodust ja head seltskonda. Isegi vahelduvatel vihmahoogudel ei lasknud me end häirida. Sel viisil möödus päevane tee kiiresti ja laagrisse jõudes oli meie jaoks kõik valmis seatud - väike pesukauss, õhtusöök ja telgidki juba üleval. Pärast õhtupimeduse saabumist ja kohapeal valmistatud õhtusöögi söömist, ei soovinudki ma muud, kui vaid magamiskotti pugeda ja magada.