Palun ette vabandust, kuid ma pole kunagi aru saanud, mis
ala see curling on ja miks seda harrastada. Iga kord
kui olen sattunud selle peale, olen mõelnud, et kes küll selle välja mõtles ja
milleks sellised liigutused. Ja no kuidas see veel olümpiaalade sekka sai? Kes
kellele maksis ja palju?
Aga seda enam tundus põnev esimese alana ette võtta
just curling. Uhke Tondiraba jäähalli, U-21 neidude
koondise treening ja neli pühendunud neidu ootasid mind ees, et õpetada ja
juhendada. Libisesin otsemaid curlingu mängu iseloomustavate mõistete
küüsi nagu kivi, harjamine, libisev curlingu jalanõu. Super ägedad
tütarlapsed tegid mängu ilu eriti kiiresti haaratavaks ning arusaaminegi
sellest, et kuhu peab kivi libisema, sai kiirelt selgeks. Sarnane petankile.
Proffidega koos on selles mõttes lihtne, et ükskõik kui koba ma ka polnud, said
nemad ikka eest ning arvestsid mu võimalike väiksemate ja suuremate
libastumistega. Aga see treening oli alles algus, millest jäi sinikaid
meenutuseks mitmeid, kuigi kukkumine käis märkamatult ja peaaegu valutult.
Nüüd oli hea võimalus kokku
panna oma curlingu mängumeeskond
ja see koosnes neist, kes ei tea mängust midagi, nii mõnigi neist omas sarnast
eelarvamust nagu minagi esialgu. Alustasime lihtsatest harjutustest – kivi
libistamine, selgitustest, kuhu see kivi peab libisema üleüldse ja miks on
harjamine vajalik. Treener Kerli andis endast parima, et püsiksime jääl ja mäng
tundidega selgeks saaks. Kohe päris trenni algusest mõistsin, et see ala on
tegelikult kõige naljakam, mida harrastanud olen. Alustuseks asusid need curlingust mitte midagi teadjad sõbrad ju kohe katsetama oma
libisevat jalanõud ja see on umbes nagu loomad libedal jääl. Alustame kivi
libistamisest ja kuigi see tundub pealtnäha lihtne, on tehnika üsna keeruline
esimeste trennidega haarata. Hea oleks, kui spagaat tuleks loomulikult, aga
meil ju ei tule (enam) ning soojendusele me ka aega ei raisanud. Harjamist
harjutades, arvas mu sõbranna Kairi, et selleks võiksid üldse eraldi inimesed
olla. Mina ise unustasin pidevalt, et jälle minu kord harjata aga õnneks juhtus
ka, et libistaja oli taas liigselt kõva käega ja jää sulatamine ning sellega
kivi libisemise kiirendamine polnud vajalik.
Kogu kaheksaliikmelise kamba peale tuli pea kolmetunnise
treeningu ja võistluse ajal ette vaid üks kukkumine – Grityl, kes ütles, et
kõik käis aegluubis, aga haiget ei saanud.
Paari tunni järel oli mulle selge, et mitte üheski trennis pole ma nii palju naernud ja nii võin kindlalt väita, et kõhulihased said trennis korraliku koormuse. Esimese trenni ja võistluse tulemus jäi: 6:1, mina juhtusin võitjate poolel olema, kuigi ma oma panusega just ei hiilanud. Naermine nõudis oma.
Paari tunni järel oli mulle selge, et mitte üheski trennis pole ma nii palju naernud ja nii võin kindlalt väita, et kõhulihased said trennis korraliku koormuse. Esimese trenni ja võistluse tulemus jäi: 6:1, mina juhtusin võitjate poolel olema, kuigi ma oma panusega just ei hiilanud. Naermine nõudis oma.
Ja teate mis oli teine sõpradega curlingu mängimise
tulemus? Kõik tahavad jälle mängima minna. Tänud šotlased, et pealtnäha
imeliku, kuid ometi nii kaasahaarava alaga olete maailma sporti täiendanud. Ja
kui Sinul tekkis ka mõte, et tahaks proovida, siis infot saad küsida:
booking@curling.ee
No comments:
Post a Comment