Tuesday, February 10, 2015

Veebruar on uisukuu

See pole mingisugune saladus, et minevikus polnud kehalise kasvatuse tund just mu lemmiktund. Pigem nägin vaeva, et sellest hoiduda ja uskuge mind, kui ma millegagi üldse silma paistsin, siis fenomenaalse ärarääkimisoskusega.  Ainus erand puudutas uisutamist – see mulle meeldis ja talvistel aegadel, mil liuväli avatud oli, käisin heal meelel ja vabatahtlikult tunnis. Isegi vabal ajal mäletan, et ikka ja jälle tiigipealse lumest puhtaks lükkasime ja jääle libisesime. Tagurpidisõit, pääsuke ja kõik muu tuli vahel nii hästigi välja, et õpetaja palus teistele ette näidata. Tõsi, et need olid ka ainsad hetked, kus mind esile toodi.
Nüüd oli aga möödunud meeletu palju aega. Kümme aastat küll, ehk enamgi. Seda enam on mul
heameel tagasi jääl olla ja juhendajaks saada üks endistest tippuisutajatest – Margus Hernits. Ja muidugi uisud, mille taolisi mul kunagi varem olnud pole. Tol ajal saime ehk mõned kasutatud käkerdised Soomest, kuid ei enamat. Nüüd on mul päris omad uisud, mis harjutamise veelgi lihtsamaks teevad. Margus on aga see, kes ei lase mul jääl mitte liuelda nii, et oleks lihtsalt tore, vaid annab endast parima, et igasugused ristsammud ja pöördedki selgeks saaksid. Eile, oma kolmandas trennis oli tunne juba kindlam, kuid no tagurpidisõit ega ka ristsamm ilma toetuseta välja ei tule. Pääsukesest rääkimata.Olen võtnud eesmärgiks uisutrenni ilmuda vähemalt kolmel korral nädalas ja jõuda vähemalt ühe sellise šedöövrini, mille võimalikkuses ma esiti kindel polnud. Abiks on ka teine uisuhuviline – sõbranna Grity. Tema on selleks, et kui ma jälle oma mõnusas kodus aega veetes mõtlen, et trenn pole mu jaoks, siis lubadus Grity ees veab ka kõige laisemal hetkel mu vastavalt siis kas Škoda jäähalli või Harjumäe Uisuplatsile ringlema.

Libisemiseni!


Kertu

No comments:

Post a Comment