Mingisugust imekava pole olemas!

Käisin täna oma eelviimases trennis ja see kindlus, mis täna oli käe sees, tekitas küsimuse: "Kas minust saaks ka päriselt squashimängija?". Või no tegelikult läksin ikka päris enesekindlaks ja küsisin Priidult: "Kas minust võiks saada lausa Eesti parim naismängija?". "Muidugi," vastas tema. Lisades, et pärast viit aastat ehk, kui suudan piisavalt harjutada. Siis mõtles ja lisas veel, et pigem kolme parima sekka selle ajaga. Võib-olla. Vist. Mulle see vastus sobis. Ja mitte, et mul kohe nüüd oleks piisaval aega ja ambitsioone, kuid ehk millalgi hiljem.
Aga trennist rääkides, siis nagu ikka - alustasime harjutustest. Ghoasting ennekõike. Jälle ma ei suuda reketit õigel ajal õiges kohas valmis hoida. Priit nimetas minu löömistehnikat ka pigem liiga "glamuurseks". Liikumine on liiga graatsiline ja squashi jaoks ebaratsionaalne. Kõik see kokku viis mu täna esimese tõsisema kukkumiseni. Poleks arvanud, et see üldse võimalik on (kuigi minu puhul on alati kõik võimalik). Ja nii ma kuidagi liiga seinaäärest palli püüdes libastusin, lausa komistasin ning kukkusin! Küünarnukk libises mööda kivijat seina, marrastades naha. No mitte, et see kõik nii dramaatiline kokku oleks, aga ma siiski tundsin end kui tõeline mängija, sest need ju panevad kõik mängu. Trenni lõppedes oli hea higist leemendada, sest tean, et supervormi saavutamisel on see lausa hädavajalik.

Kaalust rääkides, siis see on mõistagi langusteel. Aga ma ei kahelnud hetkekski, et nii läheb. Minult on siiski
päris palju küsitud, mis kava see siis selline supertoitumisspetsialist Margusel on. Vastus on, et mingit kava polegi. See on mehe enda välja töötatud leht, mis annab ette iga toidukorra - süsivesiku, valgu ja rasvakogused. Spetsiaalselt igal inimesel erinev (tulenevalt kehakaalust, treeningharjumustest, rasvaprotsendist jne). Mina lisan oma tabelisse, mida ise süüa tahan. Põhimõtteliselt pole miski keelatud, kuid kuna näiteks šokolaad sisaldab hullumeelselt palju süsivesikuid ning ka rasva, siis seda võiks süüa õige pisut ning samal ajal jääks kasulik, vitamiinirikas toit menüüst välja, mis pole eriti mõistlik. Niisiis käisin tänagi kraami juurde ostmas. Puuvili turult, valgutooted poest. Valguga on kõige keerulisem, sest seda söön hetkel tõesti palju. Üldse söön nii palju, et kõht on kogu aeg täis ja veresuhkur stabiilselt samal tasemel.
Niisiis, üldiselt kui soovid imetoitumiskava, mis oleks mõeldud spetsiaalselt Sulle ja vastates Sinu vajadustele ja viiks Sind tulemuseni, siis võta Margusega ühendust: margus@silbaum.net.

Kahe nädalaga tippvormi!?

Igal naisel on ehk ette tulnud olukordi, kus ootamatult on saabumas sündmus või olukord, mis nõuab maksimumi. Ei, ma ei hakka abielluma, kuid olen mõelnud, et üks kord ma midagi sellist ette võtan, mis eeldab supervormi. Ma ei saa veel täpsustada, mis see on, kuid luban, et näete tulemust siin blogis ühel hetkel. Kui see muidugi õnnestub, aga miks ei peaks? Igal juhul tuleb enne rahuldavat tulemust tööd teha ja vaeva näha. Niisama ei tule midagi.

Niisiis, lähtepositsioon pole halb. Samas, kiidelda pole ka millegi üle. Sest kuigi ma olen keskmiselt 2-3 korda nädalas trennis käinud, on toitumine täiesti käest läinud. Alustuseks muutus igapäevane graafik - kui muidu ärkasin kell 5 hommikul, siis saatekava muutuse ning uue saate algusajaga ärkan nüüd kell 9 (kui olen tubli). Sellest faktist piisas, et graafik sassi ajada. Lisaks andsin oma ahju ära. Mõtlesin, et siis ehk söön vähem makaron-ketšup-juustu kooslust ja nii pole mul enam ahju, millega hommikust tervislikku pudrugi teha. Veinitamisi tuleb ka kuidagi liiast ette. Nii tore on ju sõprade-sõbrannadega veini juua, kassidest jutustada ja juustu vintsutada. Ühesõnaga on kõik justki allamäge hakanud minema, mis puudutab toitumist ja just toitumisest sõltub kehakaal ennekõike - spetsialistid ütlevad, et 70-80% lausa ja kõigest 20-30% on sõltuv trennist.

Kõike eelnevat arvesse võttes ja fakti, et mul on aega vaid kaks nädalat, siis kelle teise poole saingi pöörduda, kui Margus Silbaum`i. Ma ei hakka kirjutama, kui tegija sportlane ta lisaks on, vaid et just tema aitas mul aastaid tagasi kümmekond kilo kehakaalust alandada, aga mitte näljutamise, vaid matemaatiliste tehete ja tervisliku toidu abiga. Uus toitumisviis sai elustiiliks ja on seetõttu olnud püsiv. Kes veel mäletab, siis enne seda olin ma läbi proovinud kõik maailma dieedid, teinud sporti enam, kui kasulik ja isegi paastunud. Nüüd tean, miks ükski neist vahenditest polnud tulemuslik, aga ka selle teadmiseni viis mind Margus isiklikult oma tundide pikkuste "loengute" ajal.
Mis veelgi olulisem, tervis on kehakaalust olulisem ja seetõttu võin ju seada endale eesmärgiks 3-4 kilogrammi kahe nädala jooksul, kuid kõik sõltub verenäitajatest. Seetõttu kohe homme hommikul tuleb anda vereproov, et kontrollida järgmiste näitajaid: glükoos, uurea, alaniini aminotransferaas, aspartaadi aminofransferaas, kolesterool, HDL-kolesterool, LDL-kolesterool, trigütseriidid fS-Trigl, kaltsium, magneesium, raud, ferritiin, vitamiin D, hemogramm leukogrammiga, 5-osaline. See oleks esialgu kõik. Toitumiskava on mul juba käes. Kaalun iga toidukoguse ja tarbin nii palju süsivesikut, valku ja rasva, kui lubatud on. Lisaks üks trenn päevas, arvesse läheb ka tunniajane jalutuskäik. Kaalun ja mõõdan end iga päev ning ka tabeleid täidan igapäevaselt. Margusega olen pidevalt ühenduses, et saavutada tulemus tervist säästes. Üks halb uudis on vee. Veinitamised ja muud lollused on keelatud. Aeg läks käima nüüd!

Tolmuallergia häirib!

Igal kevadel üks ja see sama jama! On see tolmuallergia või olen külmetanud? Süptomid on samas ja nii maadlen igal kevadel. Mõni päev on hullem ja siis justkui nagu polekski midagi. Igal juhul läks selle nahka üks planeeritud squashi trenn.
Naasmine on alati keerulisem, kui pausideta treeningplaani täita. Samas, sport on paljuski vaimne, seega kui usud, et see oli pigem hea paus, siis see seda ka oli. Olin trennis tagasi esimesel võimalusel ja kuigi ma ei paistnud silma just tohutu hea mänguoskusega, polnud ka palju just meelest läinud. Kuigi Priit hoiatas, et kui squashimängus tuleb pikem vahe, kaob palju ka oskustest. Pigem oli laiskus peal, või nimetagem seda väsimuseks. Lihtsalt ei jõudnud joosta ja ootasin ausalt öeldes pikisilmi, et trenn läbi saaks. Tegin omad järeldused ja järgmise trenni eel magasin peaaegu pausita mingi 12 tundi järjest. Ja kuigi tundsin end taas totaalse laiskloomana, oli kohe ka parem fiiling trennis.
Läksin ja vallutasin! Tundsin end hetkeks kui squashikunn, või siis

kuninganna lausa. Samas, treener parandas mind kohe, et kuidagi palju hüplemist on. Ebaratsionaalset liikumist platsil. Nii tuli taas boast-drive`ide harjutamise juurde naasta, et alustuseks sammud saaks õigeks, reket oleks õige ajal õiges kohas valmis ja siis "lahingusse"! Pealtnäha tundub kuidagi hullumeelselt lihtne, aga no ei ole. Päris raske on. Trenni lõpuks oli taas higine! Väsinud ka. Kuid piimhapet tekib lihastesse viimasel ajal aina vähem. See on hea märk!
Mõned trennid veel ja ma juba tunnen, et hakkan squashi igatsema. Priitu hakkan ka igatsema, ta on hullult lahe treener.

Olen vist kaalu kaotanud...

Pole ka ime! Sest squash on tõepoolest hea kaalualandaja. Kujutage nüüd ette üks tund treeningut, millest umbes 40 minutit moodustavad erinevad harjutused, rahulikumat sorti, siis pisikesed joogipausid vahele ning korralik nn võistlus - maksimaalselt 15 minutit. Kokku kaotan selle tunniga ligi 600 kalorit. Pulsikella uskudes. Muide, mitmed mu sõbrad ja tuttavad on uurinud, et kus saaks squashi proovida. Siis mina soovitan ikka seda sama, Baltimaade üht suurimat squashiklubi - Metro Squashi. Lisaks, ma rõhutan, see on üks väheseid alasid, mis tõepoolest nõuab esialgselt treeneri juhendamist. Omast kogemusest räägin. Pealegi, valesti õpitut on raske hiljem ümber õppida, rääkimata ohtudest. Lisainfo hindade ja muu kohta
on kättesaadav siit.


Aga järjekorras kolmandast trennist, mis täna aset leidis. Alustasime ikka õigetest sammudes, platsi ühte ja
teise serva. Õige jalg ees, õige samm, reket juba valmis ja õiges asendis. See pole üldse nii lihtne, kui esialgu tundub. Ja ma tegelikult olen kunagi isegi lauatennist mänginud. Kusagil mingis Jõgeva koolis oli laud olemas ja samal ajal, kui emmed-issid võrkpallis võistlesid, mäletan, et meie kogunesime teiste lastega lauatennist mängima. Ilmselt ei saavutanud me keegi seal arvestatavat taset, kuid reketit hoidsime käes ja vähemalt püüdsime. Lolluste vahepeale, mida korraldasime niikuinii. Sulgpalli mängisime ka vahel. Enamasti suvel, maja ees, rohuplatsil, kaksikõega. Mu emal, nõukogudeaegsel kekaõpsil olid ju kõik spordivahendid kodust võtta - Marati dressidest kuni igas suuruses suusasaabasteni välja. Mitte, et ma tol ajal oleks spordist huvitatu olnud, kuid ilmselt moe pärast aeg-ajalt püüdsin sulgpalligi püüda mängida või et lihtsalt sportlikule kaksikõele konkurentsi pakkuda.

Niisiis tänases trennis (ma ei tahaks liigselt enesekindlaks minna), kuid tuli tõesti hästi välja. Kuidagi õige oli enesetunne ja ka Priit ütles, et tal hakkas palav. See on märk arenevast mängust. Vägev, alles kolmas trenn. Usun, et ennekõike on see hea treeneri töö tulemus. Ja mõistan, et tehnikast olen alles omandanud võibolla 10%, teooriast ehk sama palju ning päris õigest mängust olen kaugel, kuid mulle olulisemgi on teel olemise kunst. Kuidagi põnev on ja ma ootan oma järgmist trenni pikisilmi.

Appi, see lihasvalu!

Ma olen kohutavalt laisk. Päriselt. Enamikel kordadel pean end ikka tõsiselt sundima, et trenn ette võtta. Kaasa aitab, kui olen kellegagi koos treeningu kokku leppinud. Viimastel aegadel on selleks mu sõbranna Ursula, kellega kokkulepped mind mugavustsoonist väljuma. Seitse kilomeetrit koos joostes ja jutustades möödub kui linnutiivul. Aga jooks on vajalik, sest lihased on squashi järgselt nii valusad, et tundub, et kohati lonkan. Tuhar, reied, reie siselihas ja siis veel need lihased ka, mida ma nimetadagi ei oska.

Jooks on jätkuvalt mu lemmiktreening, aga selle kuu teemaks on siiski squash. Nii viis mu tee mind elu teise squashi trenni. Ka sinna lähen rõõmsal meelel. Priit ootab ju ees, mu treener. Alustuseks soojendus nagu ikka. Ja siis läks keerulisemaks. Tulid mängu sellised väljendid nagu "ghosting", mis on sammud väljaku esisele, küljele ja taha; "drive löök" ja läbi külgseina löök ehk "boast". Hetkeks hakkas tunduma, et liiga keeruline on see kõik, kuid ma olen tõepoolest mõistmas, kui oluline on tehnika samm-sammult õppimine. Squash on kindla peale ala, kus vähemasti esimestes trennides tasub proff appi võtta.

Trenni lõpupoole, kui keel oli juba vestil oli uus harjutus - servimine. Tsiisas, ma isegi ei saanud pallile pihta ja kui sain viimaks pallile pihta, ei suutnud ma seda õigesse tsooni seinal lüüa ja veel enam, peaaegu võimatu oli, et pall ka maanduks sellesse neljandikku, kuhu reeglite järgi on lubatud. Ma olin juba hädas, aga õnneks ütles Priit, et mingi esimesed 600 lähevadki aiataha. Selleks hetkeks olin alles 38 korda üritanud, seega on servimisel veel pikk maa minna.
Et minu vaim veel alla ei vanduks, saime lõpus ikka mängida ka. Umbes 8 minutit ja siis olin üleni higine, hing paelaga kaelas ja mulle tundus, et ma pole mitte ühtki sammu võimeline enam tegema. Isegi mitte venitama ja seetõttu pole lihasvalu ka kuhugi kadunud. Aga omad vitsad ja pealegi on ka valutundega võimalik harjuda ajapikku.

Aga eile nägi veel plaan ette Sinilillejooksu, mida taaskord veteranide toetuseks korraldatakse. Läksime üheskoos Grityga, kes ka nüüd jooksuradadel aina enam käib (jooks on nakkav ja sõltuvust tekitav). Pealegi oli palju tuttavaid sõdurite, kaitseväelaste seas. Ees ootas 3,2 kilomeetrine distants, mis kaitseväelaste füüsilise võimekuse testistki sees. Ja kuna mu kaksikõde iga teatud aja tagant koormustesti läbib, pidasin eriti oluliseks, et lisaks sõjaveteranidele au andmisele, jooksen 100 punktilise ajaga. Ja ma pääsesin ajalimiiti oma 0:17:34.5 ajaga, napilt, aga pääsesin. Oma vabanduseks võin öelda, et intensiivset jooksutrenni pole ammu teinud, pigem käin kulgemas vastupidavust parandavas jooksutempos. Igal juhul oli väärt üritus ja loodan, et järgmisel aastal koguneb Piritale veelgi enam inimesi. Seniks anname au!

Uus kuu, uus spordiala - SQUASH

Ma pean tunnistama, et olen squashis kord käinud. See oli umbes kümme aastat tagasi, üks hea sõber kutsus kaasa. Tund möödus nii, et püüdsin palli kätte saada, kuid üldiselt õnn mind väga ei saatnud ning mõistsin koheselt, et see ala pole mulle. Enam ma ei läinud ka.
Aga nüüd siis võtsin taas ette teekonna Metro Squashi, ees ootas mind treener - üks Eestimaa parimate squashimängijate hulka kuuluv Priit Lumi. Püüdis ta alustuseks teoreetilise poolega mind tuttavaks teha - rääkides peaaegu sama kiiresti kui mina ja ma pean tunnistama, et umbes kümme protsenti kuuldust vaid jäi mulle meelde. Aga siis alustasime päris harjutustest - kuidas reketit käes hoida, mis hetkel palli lüüa, kus üleüldse seista. Juba oli põnev. Soe hakkas ka.

Priit hoiatas, et squash võib päris läbi võtta ning eriti kipuvad valusaks jääma jala- ja tuharalihased. Ka maailma parimad ütlevad, et ainuüksi kümneminutiline mäng võib nii läbi võtta, et tekib tunne "enam ei jõua". Õnneks saime trenni lõpus ka justkui päris mängu proovida. Üllatavalt palju sain pallile pihta ja hetkega oli selge, et see mäng meeldib mulle! Ehk ongi squashi puhul teooria selgeks tegemine, alustuseks alustalad ja soovitavalt treener. Üks mu tuttav rääkis, et käisid ka sõbraga võhikutena squashi proovimas - trenn lõppes traumapunktis. Põhjus selles, et platsile kohe mängima rutates juhtub algajate puhul tihti, et lüüakse reketiga teineteist. Aegajalt võib löök päris muljetavaldav olla. Seda juhtus meiegi trennis, aga õnneks on Priit piisavalt vilunud ja oskab ohtudega arvestada ja kordagi ma talle pihta ei saanud.
Esimese trenni lõpuks oli selge, et kuigi ala on tehniline ja reeglidki pole selged, meeldib mulle squash väga. Juba ootangi oma järjekordset trenni, hoolimata sellest, et lihased annavad tõepoolest tunda. 

Last, but not least - viimane suusahüppetrenn

Sõitsin eile ühtpidi rõõmsalt oma viimasesse suusahüppetrenni ja samas olin ka natuke kurb. Kuu möödus kiiresti ja tegelikult oli tore. Koht, need inimesed ja ala ka.
Kuu tulemus, et see oleks selge, siis täieliku võhikuna alustades, oma viimases trennis:
mõistan teoreetiliselt, milline on ideaalne hüpe - suudan peaaegu sellisega ka ise toime tulla; jalanõud ega ka suusakombe ei tundu enam ebamugavad; hüppamist ma ei karda ja suuski tassin ise.

Vägev! Kuu ajaga kõik see. Kui te oleksite vaid näinud, milline käpard olin ma esimeses trennis, uskusin siiralt, et mul ei teki huvi suuremate mägede vastu, kuid nüüd ma lausa janunen selle juuksed-tuules-lehviva tunde järele. Ma küll ei lubanud, kuid kutse peagi toimuvatele hüppevõistlustele ma sain. Legendaarne Nõmme treener Jass kutsus ka edasistesse trennidesse, kui huvi on. Lastega koos. Aga ma kardan, et pisikesed küsivad siis küsimusi nagu: kelle emme sina oled ja miks nii suur nii väiksel mäel hüppab? Natuke pelgan, aga elame näeme.

Rauno Loit, mu treener, võttis mu treenimise kokku nii:

"Naljakas on see, et ma väga ei oskagi kuskilt kuidagi alustada, aga ma ütleks alustuseks siis kohe kiitvad 

sõnad ära, sest nagu mina aru sain, siis pole Kertu elu sees slaalomit ja lumelauda sõitnud, seega on ka suusahüppamine alustuseks vähe raskem. Nende 9-10 trenniga, mis me teinud oleme, on Kertu väga hästi hakkama saanud, kuigi see mägi muidugi pole nüüd hirmsuur, paljud arvavad, et mis see sealt ära hüpata pole, aga tähtis on ka tehnika, kuidas hüpata. Just viimaste trennidega hakkas Kertu tehnilisi asju õigesti tegema. Näiteks esimeses trennis, kui me hüppasime oli mul küll väga hea meel, et Kertu alla hüppas, aga seda oli väga paha vaadata, sest ta oli justkui kännuämblik - sõitis lihtsalt üle otsa ja väga erilist midagi ei teinud seal. Teine trenn, kui me käisime, siis oli meie uus missioon saada jalg sirgu nagu seda päris hüppajad teevad, eks see oli raske alguses, aga lõpus saime hakkama, ning oli juba jälle asi sammukese edasi läinud. Kolmandas hüppetrennis oli kohe uhke vaadata, kuidas Kertu nii kiiresti asju õpib, sest jala sirutamist ma tuletasin meelde ainult esimesel hüppel ja siis see tuli tal juba automaatselt, ning me jätkasime tegelemist sellega, kuidas saaks hüppeotsa peal õigesti tõugata. Naljakas on see, vähemalt minu meelest, kuidas mõned inimesed õpivad asju nii kiiresti ära ja teised palju aeglasemalt. Näiteks Kertuga viimased trennid, peale kolmandat trenni, läks nii julgeks, et hakkas lausa poistekombel juba hüppeotsapeal tõukama ehk siis julges umbes 6 trenniga teha seda, mida mõned julgevad teha vahest alles peale 3-4 aasta pikkust trenni. Kokkuvõttes võin öelda, et minul oli väga vahva treenida Kertut ja iga päev oli uus ja huvitav. Samas ei olnud ka ainult see, et suud lukus treenisime vaid, kuna Kertu on jutukas, siis oli ka nalja ja lusti palju."

Ma räägin, mul oli tegija treener! Seega, kes kunagi soovib suusahüppeid proovida, jagan rõõmuga Rauno kontakti!
Justkui vürtsiks, kukkusin ka eile, korra. See on vägev tunne, mitte karta ja hüppamist nautida, kukkumisohust hoolimata. Ma seisnuks kindlapeale kõrgema mäe poomil juba eile, kui lumi olnuks sulanud ka 18-meetrisel mäel. See jääb unistuste tipuks, mis enam polegi nii täitmatu, aga aeg annab arutlust.
Suusahüppe trenni lõpuks oli selge, et olen ikka päris kurb. Polegi põhjust enam Nõmmele sõita, joosta alustuseks, venitada nagu ette on nähtud ja anda endale võimalus millegi esiti hullumeelsena tundunuga hakkama saada. Ja seal ta seisis, mu noor treener Rauno Loit - lilledki käes. Ei maratoni, triatloni ega ammugi treeningute lõpuks pole keegi mulle lilli toonud, medaleid olen küll saanud, aga ei mingeid lilli. You did it, Rauno! Ühe hea tuttava võrra olen nüüd küll rikkam ja megaägeda kogemuse samuti. Olgu tõestuseks see pisike video ühest mu hüppest, mille leiad siit.
AGA märkamatult on kätte jõudnud spordiaasta neljas kuu ja selle pühendan juba järgmisele spordialale. Peagi kirjutan, millisesse trenni olen end vedanud.