Last, but not least - viimane suusahüppetrenn

Sõitsin eile ühtpidi rõõmsalt oma viimasesse suusahüppetrenni ja samas olin ka natuke kurb. Kuu möödus kiiresti ja tegelikult oli tore. Koht, need inimesed ja ala ka.
Kuu tulemus, et see oleks selge, siis täieliku võhikuna alustades, oma viimases trennis:
mõistan teoreetiliselt, milline on ideaalne hüpe - suudan peaaegu sellisega ka ise toime tulla; jalanõud ega ka suusakombe ei tundu enam ebamugavad; hüppamist ma ei karda ja suuski tassin ise.

Vägev! Kuu ajaga kõik see. Kui te oleksite vaid näinud, milline käpard olin ma esimeses trennis, uskusin siiralt, et mul ei teki huvi suuremate mägede vastu, kuid nüüd ma lausa janunen selle juuksed-tuules-lehviva tunde järele. Ma küll ei lubanud, kuid kutse peagi toimuvatele hüppevõistlustele ma sain. Legendaarne Nõmme treener Jass kutsus ka edasistesse trennidesse, kui huvi on. Lastega koos. Aga ma kardan, et pisikesed küsivad siis küsimusi nagu: kelle emme sina oled ja miks nii suur nii väiksel mäel hüppab? Natuke pelgan, aga elame näeme.

Rauno Loit, mu treener, võttis mu treenimise kokku nii:

"Naljakas on see, et ma väga ei oskagi kuskilt kuidagi alustada, aga ma ütleks alustuseks siis kohe kiitvad 

sõnad ära, sest nagu mina aru sain, siis pole Kertu elu sees slaalomit ja lumelauda sõitnud, seega on ka suusahüppamine alustuseks vähe raskem. Nende 9-10 trenniga, mis me teinud oleme, on Kertu väga hästi hakkama saanud, kuigi see mägi muidugi pole nüüd hirmsuur, paljud arvavad, et mis see sealt ära hüpata pole, aga tähtis on ka tehnika, kuidas hüpata. Just viimaste trennidega hakkas Kertu tehnilisi asju õigesti tegema. Näiteks esimeses trennis, kui me hüppasime oli mul küll väga hea meel, et Kertu alla hüppas, aga seda oli väga paha vaadata, sest ta oli justkui kännuämblik - sõitis lihtsalt üle otsa ja väga erilist midagi ei teinud seal. Teine trenn, kui me käisime, siis oli meie uus missioon saada jalg sirgu nagu seda päris hüppajad teevad, eks see oli raske alguses, aga lõpus saime hakkama, ning oli juba jälle asi sammukese edasi läinud. Kolmandas hüppetrennis oli kohe uhke vaadata, kuidas Kertu nii kiiresti asju õpib, sest jala sirutamist ma tuletasin meelde ainult esimesel hüppel ja siis see tuli tal juba automaatselt, ning me jätkasime tegelemist sellega, kuidas saaks hüppeotsa peal õigesti tõugata. Naljakas on see, vähemalt minu meelest, kuidas mõned inimesed õpivad asju nii kiiresti ära ja teised palju aeglasemalt. Näiteks Kertuga viimased trennid, peale kolmandat trenni, läks nii julgeks, et hakkas lausa poistekombel juba hüppeotsapeal tõukama ehk siis julges umbes 6 trenniga teha seda, mida mõned julgevad teha vahest alles peale 3-4 aasta pikkust trenni. Kokkuvõttes võin öelda, et minul oli väga vahva treenida Kertut ja iga päev oli uus ja huvitav. Samas ei olnud ka ainult see, et suud lukus treenisime vaid, kuna Kertu on jutukas, siis oli ka nalja ja lusti palju."

Ma räägin, mul oli tegija treener! Seega, kes kunagi soovib suusahüppeid proovida, jagan rõõmuga Rauno kontakti!
Justkui vürtsiks, kukkusin ka eile, korra. See on vägev tunne, mitte karta ja hüppamist nautida, kukkumisohust hoolimata. Ma seisnuks kindlapeale kõrgema mäe poomil juba eile, kui lumi olnuks sulanud ka 18-meetrisel mäel. See jääb unistuste tipuks, mis enam polegi nii täitmatu, aga aeg annab arutlust.
Suusahüppe trenni lõpuks oli selge, et olen ikka päris kurb. Polegi põhjust enam Nõmmele sõita, joosta alustuseks, venitada nagu ette on nähtud ja anda endale võimalus millegi esiti hullumeelsena tundunuga hakkama saada. Ja seal ta seisis, mu noor treener Rauno Loit - lilledki käes. Ei maratoni, triatloni ega ammugi treeningute lõpuks pole keegi mulle lilli toonud, medaleid olen küll saanud, aga ei mingeid lilli. You did it, Rauno! Ühe hea tuttava võrra olen nüüd küll rikkam ja megaägeda kogemuse samuti. Olgu tõestuseks see pisike video ühest mu hüppest, mille leiad siit.
AGA märkamatult on kätte jõudnud spordiaasta neljas kuu ja selle pühendan juba järgmisele spordialale. Peagi kirjutan, millisesse trenni olen end vedanud.