Kuu tulemus, et see oleks selge, siis täieliku võhikuna alustades, oma viimases trennis:
mõistan teoreetiliselt, milline on ideaalne hüpe - suudan peaaegu sellisega ka ise toime tulla; jalanõud ega ka suusakombe ei tundu enam ebamugavad; hüppamist ma ei karda ja suuski tassin ise.
Vägev! Kuu ajaga kõik see. Kui te oleksite vaid näinud, milline käpard olin ma esimeses trennis, uskusin siiralt, et mul ei teki huvi suuremate mägede vastu, kuid nüüd ma lausa janunen selle juuksed-tuules-lehviva tunde järele. Ma küll ei lubanud, kuid kutse peagi toimuvatele hüppevõistlustele ma sain. Legendaarne Nõmme treener Jass kutsus ka edasistesse trennidesse, kui huvi on. Lastega koos. Aga ma kardan, et pisikesed küsivad siis küsimusi nagu: kelle emme sina oled ja miks nii suur nii väiksel mäel hüppab? Natuke pelgan, aga elame näeme.
Rauno Loit, mu treener, võttis mu treenimise kokku nii:
"Naljakas on see, et ma väga ei
oskagi kuskilt kuidagi alustada, aga ma ütleks alustuseks siis kohe kiitvad
sõnad ära, sest nagu mina aru sain, siis pole Kertu elu sees slaalomit ja
lumelauda sõitnud, seega on ka suusahüppamine alustuseks vähe raskem. Nende 9-10
trenniga, mis me teinud oleme, on Kertu väga hästi hakkama saanud, kuigi see
mägi muidugi pole nüüd hirmsuur, paljud arvavad, et mis see sealt ära hüpata
pole, aga tähtis on ka tehnika, kuidas hüpata. Just viimaste trennidega hakkas Kertu
tehnilisi asju õigesti tegema. Näiteks esimeses trennis, kui me hüppasime oli
mul küll väga hea meel, et Kertu alla hüppas, aga seda oli väga paha vaadata,
sest ta oli justkui kännuämblik - sõitis lihtsalt üle otsa ja väga erilist
midagi ei teinud seal. Teine trenn, kui me käisime, siis oli meie uus missioon
saada jalg sirgu nagu seda päris hüppajad teevad, eks see oli raske alguses,
aga lõpus saime hakkama, ning oli juba jälle asi sammukese edasi läinud.
Kolmandas hüppetrennis oli kohe uhke vaadata, kuidas Kertu nii kiiresti asju
õpib, sest jala sirutamist ma tuletasin meelde ainult esimesel hüppel ja siis
see tuli tal juba automaatselt, ning me jätkasime tegelemist sellega, kuidas
saaks hüppeotsa peal õigesti tõugata. Naljakas
on see, vähemalt minu meelest, kuidas mõned inimesed õpivad asju nii
kiiresti ära ja teised palju aeglasemalt. Näiteks Kertuga viimased
trennid, peale kolmandat trenni, läks nii julgeks, et hakkas lausa
poistekombel juba hüppeotsapeal tõukama ehk siis julges umbes 6 trenniga
teha seda, mida mõned julgevad teha vahest alles peale 3-4 aasta
pikkust trenni. Kokkuvõttes võin öelda, et minul oli väga vahva treenida
Kertut ja iga päev oli uus ja huvitav. Samas ei olnud ka ainult see, et
suud lukus treenisime vaid, kuna Kertu on jutukas, siis oli ka nalja ja
lusti palju."
Justkui vürtsiks, kukkusin ka eile, korra. See on vägev tunne, mitte karta ja hüppamist nautida, kukkumisohust hoolimata. Ma seisnuks kindlapeale kõrgema mäe poomil juba eile, kui lumi olnuks sulanud ka 18-meetrisel mäel. See jääb unistuste tipuks, mis enam polegi nii täitmatu, aga aeg annab arutlust.
Suusahüppe trenni lõpuks oli selge, et olen ikka päris kurb. Polegi põhjust enam Nõmmele sõita, joosta alustuseks, venitada nagu ette on nähtud ja anda endale võimalus millegi esiti hullumeelsena tundunuga hakkama saada. Ja seal ta seisis, mu noor treener Rauno Loit - lilledki käes. Ei maratoni, triatloni ega ammugi treeningute lõpuks pole keegi mulle lilli toonud, medaleid olen küll saanud, aga ei mingeid lilli. You did it, Rauno! Ühe hea tuttava võrra olen nüüd küll rikkam ja megaägeda kogemuse samuti. Olgu tõestuseks see pisike video ühest mu hüppest, mille leiad siit.
AGA märkamatult on kätte jõudnud spordiaasta neljas kuu ja selle pühendan juba järgmisele spordialale. Peagi kirjutan, millisesse trenni olen end vedanud.
Kui küsida tohib, siis mis juhtus Sinu eelmise väljakutsega ehk siis midagi oli tegemist mäesuusatamisega?
ReplyDeleteKui vastata ei taha, siis võikski kirjutada, et ei soovi vastata, mitte kommentaare ignoreerida...
DeleteVabandust, Anneli! Ei märganud vanema postituse all kommentaari. Mäesuusatamise projekt jäi kahjuks katki, minust mitte olenevatel põhjustel, kuid kindlasti on plaanis midagi taolist tulevikus ette võtta :)
ReplyDelete