Alustame algusest. Eelmise nädala lõpus oli mul suur rõõm Tondi lasketiiru kaasa võtta ka oma kaitseväelasest kaksikõde. Selgus, et ta on ikka päris tegija laskja. Isegi Kaarel ütles, et õpetada pole midagi. Samas, arvestades, et olen selline algaja alles, tundub, et anne on minulgi emapiimaga kaasa antud, arvas me instruktor. Mõistagi, on Kadi jaoks teatud liigutused enesest mõistetavad, kiired ning ka topeltlasud täpsed. Mina ikka kobatsen aeg-ajalt ja küsin üle, kas nüüd laen relva? Kas see on tõrge? Kadi teab ise, mida teha. Ta ei küsi midagi, lihtsalt laseb ja kusjuures enamasti alfasse. Vägev oli koos treenida ja kindlasti teeme seda ühel päeval taas. Seniks, kel huvi, siis mu Instas on üks video ka üleval vaatamiseks. Ja kui ühel päeval taas koos treenime, siis loodetavasti saame täpsuslaskjast isa ka kaasa. Tema on lausa medalitega pärjatud sportlaskja.
Järgmiseks ootas ees mind legendaarne Roheliste rattaretk Haanjas. Haanjas, saate aru jah? Ainult räiged tõusud ja mõned langused. Siis ma ei lasknud veel end heidutada sellest, kui rattaretke plaani pidasime. Kui seal, siis seal, tuleb minna - nagu igal aastal. Ostsin megaägeda uue rattagi Hawaiist, et tõusudega hakkama saada. Esimene päev nägi ette 53km, teine 72 ja kolmas 42 kilomeetrit rassimist. Kaalualandusele peaks hästi mõjuma, kuigi mis seal salata, seal patustan alati ikka täiega. Esimene päev oli hullumeelselt raske, mõtlesin juba, et vorm on nii kehva lihtsalt. Ka pisemad ratturid põrutasid minust mööda. Imelik hakkas. Õnneks või kahjuks selgus peagi, et mu umbeägeda tutika ratta lenks oli tagurpidi. Ärge küsige, kuidas see nii läks, aga transpordiga võib igasuguseid asju juhtuda :) Tehnokuttid naersid mu üle pikalt, ma ise ka. Pärast seda, kui asja korda sai, läks sõit ka lihtsamaks. Õhtupoolikul kostitas ilm meid korraliku vihmasajuga ja siis tegin ikka totaalset tempot. Muidu hakanuks külm, olin hetkega üleni märg ju. Teise päeva hommik polnud lihtsam, sest olin väikese peoga kohalikuks Võru baaris pisut liiale läinud. Nii laenasin head enesetunnet järgnevalt päeval. Ilm oli ka nigel, aina sadas ja ikka ning jälle kerkisid pähe küsimused: "Miks me küll tulime?". Elus on muud ka peale spordi ja rattaretke. Aga peagi tuli päike taas välja ja rumalad küsimused kadusid peast. Sõit kulges läbi Läti, pinnakattega tee enamasti aga ka mõni keerulisemalt läbitav metsarada oli sisse pikitud. Väga raske enam sõita polnudki, hakkasin justkui harjuma. Ka kolmanda sõidupäeva hommik tegi pigem rõõmsaks ning ootusärevus kasvas. Tahtsin koheselt rajale tormata, sest nii palju põnevaid paiku ja kohajutte ootas ees. Mu vaprad kaaslased Kaja ja Agnes said vahepeal seljatahagi jäetud, sest ma otsustasin tormata. Päeva lõpuks, rattaretke lõpuks mõistsin taas, miks seda kõike tegin - sest see on megaäge! Lahe fiiling, toredad inimesed, imelised paigad ja iseenesest kulgev sporditegemine. Järgmine aasta, mil Roheliste rattaretk toimub mu kodukandis, plaanime kindlasti taas minna.
Aga ei, sport ei lõhkunud mu luid. Jõudsin tagasi linna, sain ühe vägeva fotosessiooni osaliseks ja kusagil külma käes turnimise järel autosse sooja istudes, istusin külmast võetud varbad tagurpidi. On haletsusväärne? Mu meelest ka. Keskmise varba luus on mõra. Käin longates, eelistan plätusid, hea kui trepist ei peaks käima. Õnneks ei pidanud paranemine kaua aega võtma.