Maikuu pühendan laskespordile

Tõepoolest, maikuu spordialaks on sportlaskmine! Ja mitte ainult, Tondi lasketiir on täna igati abiks, et valmistada mind ette relvaloa taotlemiseks ning relva omandamiseks. Jah, võib ju mõelda, et milleks see tapariist, kuid olen jätkuvalt arvamusel, et eestlasi tapab ennekõike alkohol. Ja kui mul peaks olema elus see üks hetk, kus kellegi elu või tervis sõltub minust, tahan olla valmis õigeid otsuseid langetama.
Relvad pole mulle võõrad, kuigi tõsi, lähemat tutvust nendega olen vähe teinud. Nii kaua, kui mäletan on mu isal mitmeid neid olnud, sportlaskmises on tal hea käsi-silm olnud ning mu kaksõdegi kaitseväelasena omab pikemat kokkupuudet. Olgu nüüd siis minu kord. Ahjaa, ma ülikooli ajal läbisin siiski ka ise riigikaitseõpetaja koolituse ning AK-4 eksam sai Kuperjanovis tehtud. Lahti tuli võtta see, kokku tuli panna ja lasta tuli ka. Hinnet ei mäleta, kuid jube koba olin selle raske automaadiga küll ja pidevalt kartsin, et tagasilöögist saan õla siniseks. Käed olid tol ajal ka nii nõrgad, et relva mõnesekundiline hoidminegi põhjustas mulle raskusi. Tugevad poisid Kuperjanovis said mind siis kogu aeg abistada.

Lisaks lapsepõlves õhupüssist laskmine, kuid see ongi kogu mu varasem kokkupuude. Aga nüüd, et sel kõigel oleks ka reaalne kasu, on treeningvahendiks mul Glock püstol. Kuigi eksam tuleb ikka vana hea venelaste relva Makaroviga ette võtta. Õnneks on sinna aega ja olen laskespordis alles esimesi samme astumas.
Minu isiklikuks treeneriks on ennekõige Roland Korju, sõjaväelase taustaga hinnatud spetsialist. See mees pidavalt baasi loomisel ideaalne olema, sest turvalisus ennekõike. Seega enne veel, kui üldse reaalsete laskudeni jõudsin, siis: a) relva käsitle alati kui laetud relva b) relva hoidmine, sihtimine alati ohutus suunas.

Esimese trenni andis siiski asendusmees Kaarel. Temaga käisime ka põhi ohutuspunktid üle ja siis rääkisime kontrolllasust, mis tuleb alati sihitult teha. Sihtimistehnikast nii palju, et hea oleks kahesilmaga, kuid esialgu on lubatud ka ühesilmaga sihtimine. Padruni kontroll rauas oli veel ka enne. Mõisted üldiselt on pooled uued ja üldse ma väga ei julge midagi iseseisvalt teha. Kui aus olla, olin selleks hetkeks juba reaalselt sabinas. Ma peaaegu, et kartsin relva kätte võtta. Kaarel ikka julgustas. Tuletas meelde, et sihik tuleb fokusseerida ja siis lask. Tegin esimese vist käsu peale. Adrenaliin tõusis, sel hetkel ei meeldinud mulle tagasilöök ja pauk oli ka liig vali. Natuke ehmatasin, mõtlesin, et sama õudne oli esimest korda suuskadega hüpata. Või isegi õudsem. Kaarel jälle julgustas: "Fokusseeri, lase". Tegin nii, mitu korda järjest ja mulle tundus, et mu väikesed käed enam ei jõua. Üldse see laskmise asend on kuidagi väga imelik. Füsiterapeudile vist ei meeldiks, aga see on oluline, et kindel ja stabiilne kehahoiak, hoolimata tagasilöögist. Okei, nõustusin mõned korrad veel end kokku võtma, kuigi ma ikka endiselt pisut pelgasin. Mõtlesin, et oleks mu Kata seal, oleks salv ammu tühi ja kõik täppi ka lastud.

Kokkuvõttes, siis 15 meetri pealt tabas neli kaheksast märki. Järgmise satsi puhul juba oli pilt tunduvalt parem. Hirm vähenes õige pisut. Ma ei kujuta ette ka, millise koormuse võib laskmistunnist saada, kuid järgmine kord panen pulsivöö peale. Seniks olen igasse õhtusse mahutanud tunniajase jooksutrenni, et vorm ikka jätkuvalt paraneks. Kuigi tundub, et nüüd tuleb kätekõverdusi ka tegema hakata, et jõuaks relva käes hoida. Veel parem, keegi võiks laenata sangpommi või midagi. Teeks õhtuti kodus harjutusi sellega.