August on matkakuu

Otsustasin , et augusti pühendan ma matkaspordile. Mul on raske põhjendada oma armastust matkamise vastu, aga ütleme, et see on piisavalt füüsiline ja samas pakub küllaga vaimset toitu. Eestimaa metsad on ühed imelised paigad, mis annavad nii palju ja ei nõua midagi. Sel korral Aegviidust Perakülla välja.

Veel eile polnud ma tegelikult kindel, kas ikka saan matkaga plaanitud ajal alustada, igasugune ettevalmistus puudus. Õnneks oli Matkasport abiks ja sealt sain soetada kõik vajaliku – telgi, alusmati ja magamiskoti, mis oleks päriselt piisavalt soe. Täna see suvine matk algas. Hing oli ärevil, kuid lülitasin oma telefoni välja süümepiinadeta just siis, kui Tallinnast Aegviidu rongile astusin. Häli ja Heleen juba ootamas ees. Kohe  jõudis ka Külli meie vagunisse ja juttu jätkus nii, et Aegviitu jõudsime imekiiresti. Alar ootas ees, koos Tõnu ja Sveniga. Pikka venitamist polnud, ootasime vaid väikese vihmahoo ära ja asusime teele. Kuigi tänane plaan nägi ette vaid kümmekond kilomeetrit Krani lõkkekohani, siis võis arvata, et rikkalik mets meelitab meid aeg-ajalt teelt kõrvale. Nii oligi, sest metsmaasikad, mustikad, kukeseened ja sirmikud vajasid korjamist. Oli teada, et õhtusöögiks saab just kukeseenekaste värske kartuliga ning pannkoogid väske toormoosiga. Vesi otse ojast. Alar tõi naistele kingituse ka kaasa – meeste piltidega viinapitsid, mis täis valades mehed paljaks koorivad. Küll oli elevust.

Õhtuks oli selge, et matkaid on teel veel ja veel ning lähistel on ööbimas päris mitu seltskonda. Võrreldes kolmeaasta taguse ajaga võib kindel olla, et matkamine on eestlaste seas populaarsust kogunud küllaga. Meil aga ei taha jutud lõkke ümber lõppeda. Nagu ikka. Ja muidugi traditsiooniline pannkoogi küpsetamine. 

Elu teine triatlon, sel korral ettevalmistuseta

Laura Strandberg

Ma ei hakka seda pikka vabanduste jada siia kokku kirjutama, et miks ma ikkagi trenni ei jõudnud, aga lühidalt: loomad vajavad päästmist ning mõni õhtu arvestasin koduse koristamise või ka raskete asjade tassimise trenni hulka. Eks nüüd oli siis vaja omad vitsad võistlusele kaasa võtta.

Jõudsin veidi enne starti kohale. Kasvõi selleks, et küsida, kust start täpselt läheb. Kiiver oli maha jäänud, see selgus kohe, kuid et ka vett võinuks võistuse ajaks kaasa haarata, selle peale mõtlesin hiljem. Kiire ülevaade tehtud, viisin ratta, vale kiivri ja oma ägedad tossud vahetusalasse. Start läks otse veepiirilt, jõudsin veel jutustadagi ja mõelda seda iga-võistluse-mõtet: "no miks küll oli vaja lubada". Start läks, vesi nii madal, et päris pikalt sai kõndida - aga seegi võttis võhmale. Polnud hullu, peagi sai ujuda ka. Mina muidugi konna, mõni möödudes küsis, et kas tõesti siis krooli ei oska. Vastasin et oskan, aga ei taha. Siis märkasin enda kõrval kaasvõitlejat TV3 reporterit Siim Supsi, kes paar nädalat võistluse eel isegi treenis. Ujumine ei pidavat aga lemmikala olema. Teise poi juures ta väsis ära ja päästepaat aitas veidi, kuid õige mees ju alla ei anna ja nii oli ta peagi tagasi vees ning üheskoos me vahetusalasse asusime. Vesi muide oli üllatavalt soe, aga samas veel piisavalt karastav.

Vahetus käis mul kähku, kuid siis mõistsin, et kord aastas roheliste rattaretkest ikka ei piisa, et võistlema tulla. Mulle meeldib sõita küll, aga pigem nagu matkates. Veidi pettumus oli, kui mõistsin, et nüüd tuleb veel kaks ringi teha ka. No mis seal ikka, sohki ju teha ei saa ja kuidagi tuli ära kannatada, see rist, mis endale kaela pandud. Kuidagi kulgesin ja ühel hetkel möödus minust nii Siim kui ka üks tore tütarlaps ning tuulde jäi sõitma mootorratas, mis andis julgust uskuda, et olen viimane. See ei morjendanud mind üldse, keskendusin võistluse nautimisele. Pealegi osavõtjaid teab, mis palju polnud - äkki nelikümmend-viiskümmend, lohutasin end veelgi.

Tiit Mõtus

Ratas tehtud - siis olin küll topeltrõõmus, sest jooks on nagu ikka päriselt minu ala. Ma ei saa öelda, et nüüd hullumeelselt oleks energiat minus veel peidus olnud, kuid õnneks oli see tõepoolest lühike distants: 2,5 kilomeetrit vaid. Ilmaga vedas, siiani päikesepaiste ja sooja 20 kraadi ümber. Aga siis läks segaseks, kadus igasugune arusaam, kuhu joosta tuleb. Sel samal momendil oli tore poiss rattaga mul kõrval, teed näitamas ja tegelikult kui saaks, annaks talle veel parima motiveerija medali ka. Pikema tõusu mõtlesin metsarajal ikka kõndida (vana Ain-Alar Juhansoni õpetus juba), kuid siis hõikas mees tipust, et ei mingit kõndimist ja kähku jooksma. Jõudsin veel veidi argumenteerida ja muuhulgas küsida, et kes tema veel on. Aga selgus, et päristriatleet, seega tal võis õigus olla küll. Mõned sajad sai allamäge ka joosta, hoidsin tempot ja mu motiveerija veel soovitas, et need kaks seal ees peaksin küll kinni püüdma. Üks selgus, et on keegi tähtis mees Ülemiste keskuse juurest ja teine tütarlaps - neist mööda ka sain ja päris tempot hakkasin tegema alles siis, kui finišh paistis. Naerda lõkerdasin enamuse ajast muidugi. Rahvas elas kaasa rohkem, kui ühelgi teisel Tallinnas toimuval võistlusel. Ka võistlus ise muide oli hästi korraldatud. Ja oligi finišhijoon ületatud, natuke olin õnnelik ka. Ennekõike sest tulin. Ja teate, kaotajad olid tegelikult täna need, kes üldse kohale ei tulnud. Aitäh super fiilingu eest Tallinna Triathloni korraldajatele, kaasaelajatele ning muidugi nii ägedatele kaasvõistlejatele. Ratta ja tossude ning isegi ujumisprillide eest suur tänu Rademarile.

Juulikuu on hulluse kuu

Arvasid, et juuli jääb spordiaastal vahele?
Oo ei, see hullus, mis tegelikult kirjas ja planeeritud on alles tulemas, kuid üks päev astus raadiostuudiosse sisse ka Tanel, kes pehmelt öeldes nõudis, et osaleksin Tallinna triatlonil. Vastasin talle kohe päris kindla "ei". Päriselt "ei" ja otsustasin, et sel korral ma end ümber rääkida ka ei lase. Tanel ei jätnud, vaid helistas ette, kui oli mu kodu poole teel. "Kuule, räägiks äkki? Lühikesed distantsid ja puha..," keelitas ta. Umbes pool tundi hiljem nõustusin (mis sest, et pärast TriStar111 olen andnud lubaduse, et ei ühtki triatloni enam). Okei, distantsid on ikka tõesti midagi hoopiski teist. Täitsa ikka kohe rahvatriatlon on sel korral ja kui aus olla, siis mul puudub igasugune vorm ka, et täna ujuda, sõita ratast ja joosta. Viimast veel, aga omas tempos. Nii, siis olgu selgus majas - ma lähen teist korda elus triatlonile, sel korral ilma igasuguse ettevalmistuseta ja ei mingit ajalist püüet. See saab olema triatlonipidu ja ma lähen ning naudin (nii õpetas mind ka esimese võistuse eel Ain-Alar Juhanson).

Aga tõsiselt, 300 m ujumist? Kuidagi ikka välja ulbin, onju. Pead ma vette ei pane. Mis sest, et Rademar kinkis umbeägedad ujumisprillid ja müts on ka mul ilus kollane. Ujun pea vee peal konna, nagu ka aastaid tagasi Otepääl (siis oli distantsiks 1 kilomeeter ja ajalimiit 35 minutit). Edasi rattasõit - otse Pirital, kus sel päeval on liiklus muide suletud. 14 kilomeetrit ja see saab täitsa tore olema, kui keegi just kodaratesse ei sõida või midagi. Rademari Kert orgunnis mulle ratta ka, aga no see ei läinud mitte, sest see on kindel, et maanteerattaga ma enam kunagi ei sõida. Viimased kaks sõitu lõppesid kiirabis (pea sidemeis, käsi lahases, marrastused kõikjal). Ei, see on lausa psühholoogilise tõrkega seotud. Nagu umbes madude kartus, millest ma ei tahagi üle saada. Kert hea poiss, vahetas ratta ilusti välja - sain sellise kena naiseliku linnaratta.

Ja edasi vaja veel 2,5 kilomeetrit joosta. No sellega probleemi pole! Sain ju lausa uued tossud, et need aitaks kaasagi. Jah, mind osteti ära, et ma läheks ka teeks selle triatloni ära. 25 juuli olen rajal ja ma ei hakka lubamagi, et treenin kui hull. Kui jõuan, siis treenin. Eile käisin jooksin poistega metsas - tunni ja puha. Palju pole jäänud, aga juulikuus triatlon ilma ettevalmistuseta kõlab ju hästi küll!

Kui Sa soovid ka tulla, siis palun registreeri ruttu ära ja vaat, et aitad mind rajal, sest see saab katsumus olema ikka:
https://tallinntriathlon.ee/

Minu Keri ja purjekuu finaal

Üks mu lemmikpaikasid maailmas on maagiline Keri saar. See on saar, kuhu tahaks ikka ja jälle tagasi seilata ja hea oleks, kui ühel päeval saaks mõneks ajaks sinna jäädagi. Saarevahiks näiteks. Oli ju mõni aasta tagasi tudengineiu koos oma kassiga seal elamas lausa kolm talvist kuud. Minul oleks ilmselt loomi enamgi, keda kaasa võtta ja õppida seal üksi olemise kunsti ja mitte muretsemist.
Mulle tundub, et tean, miks inimesed Kerile püüdlevad ja miks need, kes kord on sattunud - seda kohta imeliseks peavad. Sest see on riik riigis. See on saar, mis on nii väike, kuid tegevust jagub päevadeks. See on saar, kus oled aina iseenda mõtetega ning õpid hetkes olemise kunsti. Õpid olema õnnelik väikeste asjade üle. Pealegi on see piisavalt kaugel, et maised muremõtted Sind üles ei leiaks. Mis saigi siis olla purjetamiskuu lõpetuseks parim karikas, kui purjereis sellele samale lemmiksaarele? See oli pühapäev, kui meie kaheksane kamp asjad pakkis ja reisi ette võttis. Jaht BRIGITTA ja kapten Mikk Metstak ning Roger Niitmäe sel korral! Ilmaga oli vedanud, kuigi selle aasta juuni just purjeilmadega eriliselt silma pole paistnud. Taoliste pikemate seilamiste ajal on mul üks nõrkus - magamine. Nii hea on laine laksudes magada välja väsimus, mis argipäevadest on kogunenud. Sel korral ka. Hoolimata sellest, et mu armas õelaps Rainer käis aina mind äratamas väitega, et oleme ju reisile tulnud, mitte magama.

Päris mitu tundi võtsin magamiseks ja ei seganud mind paudidki, sain kenasti end ümber sätitud ja edasi põõnatud.

Siis aga hakkas Keri paistma ja kapten Mikule tundus, et nende laintega me saarele teab mis lähedale ei saa. Ehk seetõttu see saar nii eriline ongi, et sinna ei pääse niisama lihtsalt. Teadmisi, oskusi ja vaat, et tutvusi on vaja. Meil oli väike kummipaat sabas ja niikuinii oli plaan sellega rahvas saarele vedada. Esimesed läksid - lapsed ja Brigita. No siis keegi veel ei arvestanud, et need lained ka üle pea laksuvad. Rainer sai nii märjaks, et otsustas lõpus üldse vette hüpata (viimaste vahetusriiete ja koos telefoniga). Jummel, meil oli kahepeale veel kaks paari riideid. Nii tuli minul bikiinide väel saarele sõita, et üks paar saarele jõudes selga panna ja teine külmetavale lapsele. Vastu võtsid meid imetore paar Tartust, Heli ja Avo, kes saarel vahi ülesandeid täitmas ja samas ka oma hõbepulma veetmas. Vat see oli alles hõbepulmareis! Lubasid nemadki, et kuigi see on esimene nädal saared, ei jää see kindlasti viimaseks ning järgmiseks aastakski on nädal kirja pandud.

Meil sai koheselt püsti pandud grill ja kuigi seda on raske kirjeldada - just põhjuseid, õhkasid kõik - issand, kui tore siin on! Ajal on teine väärtus ja pealegi leiad seal pidevalt tegevusi - ka neid, mida varem kunagi teinud pole. Inspiratsioon leiab igaühe üles. Mõistsime, et kell on tiksumas pärastlõunasse, aga no ei. Oli vaja saarele tiir peale teha (saar on kõigest 3,1 hektari suurune), lisaks pidime ju ka majaka üle vaatama - saare tõeline uhkus. Tuletorn ehitati juba aastal 1803. Teada on ka, et saarelt on leitud puurkaevu puurimisel maagaasi, mida kasutati tuletorni valguse saamiseks. See oli teadaolevalt esimene kord maailmas, kui tuletorni valguse saamiseks gaasi kasutama hakati. Ka Eesti esimene looduslikul gaasil töötav pliit saadi tööle just sel samal pisikesel Keri saarel. Mõned jäljed neist tegevustest on veel märgatagi. On saun - küll tänapäevane, kuid õige hõnguga. Ja muidugi maja, milles saarevahid ajutise kodu leiavad. Ei midagi luksuslikku, kuid sinna muu ei sobiski, ütles kohapeal nädala veetnud Avo. Majast seest võib leida hetkel Marko Matvere fotonäituse ja üldse on igal nurgal midagi leida ja vaadata. Nii aeg lendas kui linnutiivul ja kõhud täis, ringid tehtud ja vaim saanud turgutust, mõistsime, et nende vastulaintega lainetame mandrile tunde. Kedagi ei morjendanud see. Minu kaasa kutsutud Eliis ja Elerin - neile küll olin lubanud, et millalgi õhtul on nad kodus, kuid selleks hetkeks mõistsid nemadki, et olin veidi neid petnud, kuid see oli ju seda väärt. Pealegi olen kindel, et just tänu eemal olemisele ja Keri võlujõule suutsime mõned päevad hiljem Kuusalu loomavabriku üheskoos likvideerida.

Ja siis, kui õhtusedki tunnid olid juba seljataga ja me mõistsime, et ei, me ei jõua ka õhtuks mitte koju, vaid pigem pärast südaööd, oli rõõm seda suurem, sest pärast südaööd täitus Eliisil 30. Mis saakski olla parem, kui Tallinna lahel lauldud sünnipäevalaul, ringi käimas sünnipäevajook ja kallistused, mis ei taha lõppeda. Alles poole kolme ajal öösel randusime ja nii õnnelikke inimesi olen näinud vaid maratonifinišis. Seega, kes õnnest tahab osa saada, siis purjetamine ja Keri omavad jõudu.

Aitäh, selle fantastilise purjetamiskuu eest, Brigita Sepp - tõeline merede kaunitar ja suurepärane purjetamistreener!
Aitäh, Viljar Sepp ja EvelynIII!
Aitäh, Eesti Match Race Liit!
Aitäh, Mati Sepp!
Aitäh Tallinna Jahtklubi ja Tallinna Vabatahtlik Merepääste!