10 päeva metsas ja 200 km: TEHTUD!

Viimasel ööl sõba ma silmale ei saanud ja usun, et see probleem vaevas paljusid. Esiteks oli Keibu laagripaik rahvast pungil ja teiseks, veel ööselgi saabus uusi matkajaid, kes tulid, et viimane päev kaasa teha. Jaanus Võrust tuli hõrgu suitsusingi ja erinevat moodi suitsuvorstidega ning ma vannun, et olime kui mesilased seal ümber – hoolimata hilisest tunnist ja ehk ka väsimusest. Kaubaks läks kõik.  

 Hommik koitis, siis ega väga vahet polnud, sest magada polnud saanud. Kuigi olin vahepealsel ajal salvrätikutest kõrvatropid meisterdanud ning püüdnud magada ühel ja teisel küljel, käed kõrvade peal. Start läks rannalt ja matkajuht Alar tegi esimese möönduse ning lubas sel päeval veepiiril matkata, kuigi ka RMK rada lookles lähistel. Distantsiks oli umbes 14 km ja ma otsustasin, et viimase päeva puhul jätan koti autosse, et aga rohkem koormust saada, kõnnin kogu raja paljajalu. Ahjaa, ranna osa bikiinides, et vähendada valikulist päevitust, mis päevadega saavutatud.

20 inimest kõndimas ühes suunas, ujumispeatustega. Imeline on Nõva rand. Ja muide, nii palju kaldale ujutud millimallikaid ei ole ma veel elus näinud. Esimesi asusin päästma, kuid siis sain aru, et kõiki ei suudaks vette abistada. Loodusteadlane Lota ütles, et las nad jääda, keegi saab kõhu täis ja nii on loodus tasakaalus.

Rajale pöördusime alles poolelt maalt. Tee viis läbi järjekordse rikkaliku mustikametsa. Korilased ei suutnud end tagasi hoida, kuid tuli ikka ka suhu marju korjata, sest kes teab, kas sel aastal õnnestub veel metsa saada. Jäime taas Leaga omavahele, jutustasime nii, et rada aegajalt kadus. Võõrast saavad matkarajal tihti uued ja head sõbrad, sest müra pole – on vaid inimesed ise. Allikajärv, mida rahvakeeli kutsutakse ka Tantsujärveks, paistis ja kohal me olimegi! Naljatledes sain võitja tiitli, sest jõudsin sinna alustajatest esimesena. Medalit ootan siiani, kuigi ka tiitel kõlas vägevalt. Kes soovis, sai veel rabajärves end kasta ja mõni läks veel seenilegi. Teised tähistasid pühapäeva, matka lõppu ja lihtsalt head seltskonda.  Alar, Heleeen, Häli ja mina käisime kümme päeva ja kokku 200 km Aegviidult Perakülla välja. Iseend kutsusime hellitavalt Alar ja tema inglid, kuid mees nimetas matka lõpuks tiitli ümber: väänikud! Alar ja lihtsalt väänikud.

Ongi kõik selleks korraks. Lõkke ääres räägitud jutud jäävad lõkkeäärde, ütleb iidne matkatarkus. Kel soovi neist osa saada, tuleb omad jäljed rajale jätta. Eestimaa metsarajad on seda väärt, sest kui millegi poolest oleme eriti rikkad, siis see on just mets. Mingem metsa ja saagem rikkusest osa!

Aitäh kõigi nende hetkede ja postiivsete emotsioonide eest: Alar, Sven, Häli, Heleen, Külli, Tõnu, Meelis x2, Lea, Liisa-Lota, Priit, Aigar, Steve, Jaanus, Jarek, Kairi, Kadri, Helina, Kristjan, Nelli, Nora, Kalev, Tineke, Kadi, Rainer, Sirje, Andre, Jaan, Kristel, Katrin, Margit, Tanel!