Üheksas päev. Fekaali-Jareki juhtumised

Ma pean alustama Jareki üleelamistest. Eile, kui ta poolel teel Vihterpalu poole sõitmas oli, astus bensukas ta juurde ülikonnas härrasmehelikult käituv purjus mees. Palus küüti ja Jarek tegelikult eriti ei tahtnud teda peale võtta, kuid mees ikka palus ja heasüdamlik Jarek leebus. Sõit tehtud, mees läinud, tundus kõrvaliste Jarekile kuidagi märjavõitu. Selgus, et vanahärra kusi ta istme lihtsalt täis. Sellega tema kannatused veel ei lõppenud, sest eile, kui ta Vihterpalus me laagris telgi püsti pani, tundis küll halba haisu, kuid hiljem see vähenes  ja tähelepanu enam ei väärinud. Hommikul Kairi aga kurtis, et ikka kuidagi halvalõhnaline oli olemine ning madratsit välja tõstest läks olukord täitsa hulluks. Selgus, et Jarek oli telgi püstitanud otse fekaali peale, selle veel lamades laiaks ka litsunud. Kellegi looma fekaal. Issand kui rõve, mul on endal ka halb kirjutada, aga no see juhtus ja nii sai Jarek uue nime: Fekaali-Jarek.

Enne laagrist liikuma saamist õnnistas ilm meid veel korraliku vihmasajuga. See ei heidutanud ja peagi asusime teele, et õhtuks enam-vähem Lepaaugus olla. Rada oli ette teada, et on täna imeline, mööda mereäärt ja imelist suvituspiirkonda. Ainult 16 km oli planeeritud. Kes soovis, püsis rajal, kes mitte, sai liikuda mööda merejoont, otse paekaldal. Grupp püsis enamvähem koos, kaugemale jäid vaid Tanel ja Margit. Viimane tervislikel põhjustel, sest jalad villide poolt võetud ja nii sai temagi uue nime: Lonkur-Margit.
Teel sai maiustada tikritega, magesõstardega, mustikatega. Mererannast võis korjata merekarpe ja loodusteadlane Lota õpetas neid tundma ka. Teiste seas said täna selgeks: vesiking, punntigu, tõruvähk, südakarp, liiva-uurikkarp, söödav rannakarp, balti lamekarp. Lisaks päästsime ära ühe millimallika ehk meriristi. Ja nagu tavaliseltki, astusin täna ogaliku jalga. Ei midagi hullu, kuid korraks oli valus ikka. Parmud olid mõnes kohas täna kurjad ja eriti Lea vastu, sealt sai temagi nime: Parmu-Lea.

Laagrisse jõudes kiskus ilm taas vihmale. See on ehk ka ainus, mida matka korraldajale ette saame heita –

tänast ilma. Meie läksime Lea ja Häliga vihma kiuste kohe ujuma ja minek õigustas end igati. Ning just siis, kui pool laagrit olid telkides unelemas ja teine poolgi grupist plaanimas sama teha, astus laagrisse sisse sõidul käinud Fekaali-Jarek ja lihtsalt Kairi ning tõid meile kotitäie jäätist. Korralik jäätisepidu läks lahti. Mõned täna lahkusid, kuid loota on, et öösel ja hommikulgi tuleb mõni veel juurde, sest homme on ju ikkagi matka viimane päev ning ühtlasi lõpupidu. Isegi Jaan Sööt on lubanud tulla ning privaatkontserdi anda. Eks uuel nädalal ole näha, kuid ma ei kujuta enam ette elu teisiti, sest Sveni ju pole, kes söögi pidevalt valmis teeks ning igati aitaks; Alarit, kes jagaks juhtnööre, kuhu võib ja peab minema ning Häli, kes kõigile kõike laenab ja kingib ning tegelikult teisi ka, kellel tekkinud omad olulised rollid siin matkal. Aga üks on kindel, kui Alar tõstis toosti tänase terviseks, et jälle oleme sammukese surmale lähemal, siis Heleen teab seda iidset matkatarkust, et matkal veedetud päevad kalkuleerib vanajumal maha.