Viimane nädalavahetus Eestimaal oli ammu planeeritud matkamise tähe all mööda saata. Matkaklubi esimees Sikk nimetas seda lausa sügiseseks ekspeditsiooniks Võrumaal. Kohale jõudsime juba neljapäeva hilisõhul ja kuigi läbi tohutu vihmasaju, siis säilis lootus: ehk on homme ilmaga paremad lood. Siis oli vaid veidi aega, et lõkke ääres istuda ning seejärel magama - kes kuhu. Ultramaratoonar otse meistrivõistlustelt Heleen valis autos ööbimise, sest tervis olla jooksu järel mitte just liiga hea. Kes soovis, said telki unelema ning kes soovisid, need koopasse, mille asukohad on sama hästi hoitud saladus, kui lehmakommi retsept. Valisin viimase ühes väiksema kamba rahvaga ja vajusin unne enne, kui ööjutt seal salapaigas lõppes. Tõsi, öötunde veetsin üleval nii mõnegi, sest hoolimata lähedal asuvatest soojadest keredest hakkas mul taas põrgukülm. Otsustasin sel samal öötunnil, et ma ei usu poodnikku järgmise magamiskoti ostmisel, vaid lähen ja ostan reaalselt kõigekõige soojema, mis olemas on. Aga sel korral tuli unetus taas ära kannatada.
Hommiku koites tundus, et oleme ikka tõesti liiga agarad, sest keegi teine veel ei liigutanud sõrmegi, mis sest, et matkajuht lubas stardiajaks kell 8 hommikul, et jõudmine Eestimaa vanimale pidevalt tegutsenud
Lindora laadale oleks õigeaegne. Ilmajumal polnud ka täna meie poolt. Vihma ladistas, sooja polnud ülemäära palju, aga matkamiselusti ei saa ilm ometi vähendada. Pealegi pole olemas halba ilma matkamiseks, on valed riided. Vihmakeebid olid täna kahtlemata omal kohal.
Alar lubas, et distantsid on sel korral imeväikesed. Mu treener Margus soovitas matkal end siiski eriti sääsata. Esimeseks matkapäevaks pakkus Alar, et nii umbes 7 kilomeetrit imelist matkarada ootab ees. Aga tegelikult ma ei tea, kust ta neid numbreid võtab, sest Lindorale jõudes oli täis tiksunud ligi 15 km. Seda rõõmsam oli kohale jõuda, kuigi osad kauplejad olid kehva ilma tõttu müügiplatse juba kokku pakkimas. Mulgiputru saime siiski ning kes mida veel ostlema läks. Mina haarasin lätlase käest lehmakommid, mille maik ei lähe ilmselt kunagi meelest. Pealegi on vahelduseks tore süüa magusat ilma igasuguse süümepiinata, sest Margus ütles: kõik kulutad maratonil ära!
Edasi viis laadalt tee toredate Võrumaale kolinud noorte vastostetud tallu. Esialgne plaan magada aida all muutus sujuvalt, sest ilm oli ikka veel tatine ning külm. Nii juhtus, et peagi oli pidu püsti maja esimeses remonditud toas. Mu ema kaasa pakitud šarlote kook pole peaaegu kunagi nii hea maitsenud. Aga koogi söömisega minu pidu piirduski - nii on see tegelikult viimased nädalad, laias laastus kuud olnud. Kuidagi ei suuda pidutseda, joosta ja olla veel muuski mõttes tegus. Nii püüdsin ma peagi pärast sisukaid vestlusi ühe ja teisega end magama sättida. Aga ei, ka kõrvaklappidest polnud sel korral kasu. Viimaks hakkas mu armas Teele muretsema ning orgunnis maja teise nurka mulle põrandale koha - kusjuures otse ahju vastu. Sest selleks hetkeks tundsin, et olen end veidi külmetanud ja nii lootust magada eriti soojas ja taastada immuunsüsteem. Kuigi päris maga ei saanud, siis natuke on alati parem, kui mitte midagi.
Hommik koitis, siis oli teada, et matk jätkub mööda Siku isiklikku salarada, mida ametlikuks matkarajaks rajada ei õnnestu. Tegelikult olen mõni aasta tagasi seal juba ka matkanud, kuigi aastaaeg oli siis teine. Distants jäi kaheteist kilomeetri kanti, aga tõepoolest möödus toredas vahelduses ning lõppes Ürgoru kämpingutes, kus suitsusaun oli juba kuum. Vihmaga olime selleks hetkeks peaaaegu juba harjunud, kuigi korraks end näidanud päike tegi eriliselt rõõmsaks. Mina otsustasin sel hetkel, et kuigi võiks veel lühikese pühapäevase jalutuse kaasa teha, siis mu parima sõbra naise juubel Anne Veskiga on siiski väärt sõitu tagasi Tallinna. Pealegi sain sel viisil ühe lisapäeva pühapäeva näol, et otsida valmis vana pass USA viisaga, mõelda läbi jooksuriietus ning mis peamine, end välja puhata.
No comments:
Post a Comment