New Yorgi maraton TEHTUD!

Vabanda, et aeg on kulunud, aga New York elab teises rütmis, kui kogu ülejäänud maailm. Veelgi enam presidendivalimiste ajal. Seega pole olnud ülemäära aega magadagi, rääkimata muust. Aga parem hilja, kui mitte kunagi.


Pöörasesse NYC-sse jõudes ootas mind ees alustuseks tutvumine eestlastega, kel kõigil oli ees see sama hullumeelne eesmärk - läbida New Yorgi maraton. Teadsin, et tuba jagan Lea-nimelise naisterahvaga. Kohe temaga kohtudes mõistsime, et oleme ühel lainel ning juttu jätkub meil kahel kauemaks. Jahvatasin kohemaid oma kolmest tehtud maratonikogemusest, aga siis, kui Lea omadest kümnetest hakkas rääkima, tundus mõistlik targemat ja kogenenumat kuulata. Mis vanuses ning vormis pealgi! Wow! No tegelikult oli enamus eestlastest, kes kohale tulnud, jooksnud varem nii umbes 16 või 37 ning enamgi maratoni, ühes ja teises maailm otsas. Kusjuures enamus neist avastanud enese jaoks jooksmise alles neljakümnendates - mitmed kaotanud jookmise läbi paarkümmend kilo ning läbivad nüüd maratone kui tõelised sportlased. Väga innustav seltskond! Rohkem ma oma hädisest kolmest joostud maratonist väga kellelegi ei maininud, kuigi ega keegi ka ei kritiseeriks. Teate, sportlased on maailma sõbralikumad ning positiivsemad inimesed. Teineteist veel ka ääretult toetavad. See sai selgeks kohe pärast saabumist ette võetud viimases ühistreeningus otse Hudsoni kaldal. Margus Pirksaare juhtimisel sai tehtud soojendusjooks, jooksuharjutused, lahtijooksud jne. Tunnijagu ja mis seal salata ma tundsin, et sellest piisaski, kuigi suurem etteaste ootas siiski alles ees. 

Väiksemas kambas lubasime endale seejärel eriti suured ja rammusad pastad otse hotelli lähedal asunud restoranis, kuigi mina olin tegelikult pasta peal elanud viimased kaks nädalat, sest Margus ütles, et süsivesikud ennekõike ning kaks nädalat enne maratoni ei ladestu midagi. Pärast pastat ja väikest sotsialiseerumisringi kukkusin voodisse, sest ajavahe tegi oma töö ja tõtt-öelda oli isegi hea, et aklimatiseerimist polnud veel toimunud. Lootsin, et see annab maratoni päeval väikese eelduse.

Suurel päeval ärkasin veidi pärast kella 4 hommikul. Hullumeelsus, aga tervislikud kaheksa tundi olid magatud ning pealegi ootas buss meid juba 5.45 maja ees, et viia maratoni starti valmis. Hommikusöögiks olid kaasas vastavalt soovile kaerahelbepuder ning tatar ja veel üht-koma-teist. Kella seitsme paiku olime stardialal ja alustuseks tuli läbida turvakontroll, justkui oleksime lennujaama sattunud. See kõik vajalik turvalisust silmas pidades. Seejärel sai haarata vastavalt soovile banaani, kohvi-teed ning isegi Donkin Donats–i üsna veidraid, aga see-eest sooje mütse. Uskumatu rahvamass oli juba ootamas meid ees, veel uskumatu on seal täiesti juhuslikult Raoald Johansoni kohata, kuigi tema viibimine maratonil. Võtsime kena ühisplatsi eestlastega otse heintel, kuhu maandusime hõbedaste kiledega, et oodata oma starti. Kel tuli oodata paar tundi, kellel lausa neli tundi - vastavalt oma stardigrupile. Ootajad sõid nagu ees oleks maraton, jõid, manustasid soolatablette ja mõni lausa magas. Mina olin samuti nelja tunni seas ja see tähendas starti kell 11 alles ning üheskoos Krista ja Erkkiga. Kristaga seostub nüüd ja alati üks mu lemmik maratonilugusid. Nimelt tuli ta NY-i rohkem kui reisifirma esindaja ja tööle, kuid ometi küpses tal peas plaan, et ehk võiks temagi justkui muuhulgas joosta maratoni nagu see oleks väike pagarikojast läbi astumine või muu säärane. Isegi ta mees ei teadnud, et naine ühes teise 58 000 inimesega maratonil stardib. 

Riburadapidi asusid eestlased starti ja meil tuli päikese käes küpseda kõige kauem. Ometi lendas aeg kui linnutiivul ka meie jaoks ning peagi saime seljast visata oma sooja dressi, mis spetsiaalselt kohapeal annetamiseks mõeldud oli. Nüüd venis algus omakorda kui tatt, kuigi kell näitas juba 11, siis liikumine oli vaevaline ja kulus veel paarkümmend minutit enne, kui saime sörkima hakata. Minul isiklikult kulus aeg filmisele, sest plaan oli, et materjali viin koju. Esialgu olin ma entusiastlik operaator, kes filmis ühes ja teises suunas, liikumises ja peatudes. Sillal ronisin kõrgeimasse punkti, mis võimalik, et võimalikult palju olulist filmilindile püüda. Uskumatult võimas energia oli sel rajal üheskoos kõigi nende inimestega ja peagi veel pealtvaatajate sekka jõudes, muutus veelgi ennastunustavaks. Rahvas juubeldas, kuidas jõudis, laulis ja tantsis, justkui oleks käimas aasta suurim tänavafestival. Kusjuures lisaks olid bändid esinemas umbes nii iga nurga peal. Joogipunktid jumal tänatud igal miilil, sest kuigi tuul oli arvestatav ja kahjuks suurem enamus rajast vastu, siis esimesed tunnid kõrvetas päike korralikult, mis tähendas, et vesi on hädavajalik tarbida igas punktis. Ma võtsin enamasti lausa kaks topsi, vahel kolm.

Umbes nii 13 kilomeetri kanti teadsin, et mu hea sõber Kalle koos Gerdiga on ootamas ees, otse Bergen streeti alguses. Uskumatu, et selline mõnekümne sekundiline kohtumine maratonirajal mõjub kui tõeline boost, mis annab jõudu veel vähemalt kümneks kilomeetriks. Kuigi veel oli enesetunne ideaalne ning jätkuvalt tundus mulle, et operaatorina pole ma päris lootusetu. Just pärast poolmaratoni ootas ees tõus - kes teab, mitmes taas, kuid jälle pikk ning raske tõus, mis väsitas sel hetkel ikka päris korralikult. 

Vaikselt hakkas see rahvamass mulle enam mitte nii meeldima ja tänavadki polnud enam lemmikute seas. Ma ise olin samuti ebameeldivuse kehastus iseenda jakos, kui aus olla. Olin jõudnud punkti, kus väsimus hakkas võimust saama, kuigi kinnitasin endale järjepidevalt, et see enneolematult äge maratonirada on peagi seljataga ning ma ei tea kunagi, kas üldse veel NY-i jooksma satun, seega peaksin pigem nautima hetke, mis veel käsil. Filmimine vajus ära ja enam ei filminud ma eest ja tagant, vaid pigem jooksu pealt ja võimalikult kiiresti, sest rääkimine väsitas veelgi. Kõlab ehk võimatuna, aga mul ei olnud enam justkui midagi öelda. Eriti pärast 35. kilomeetrit, kuigi püüdsin enam keskenduda miilidele. 

Central parki sisenedes teadsin, et viimased miilid on vaid jäänud ja kuigi see iseenest ei lohutanud, siis energiat tundus nüüd kuidagi leiduvat piisavalt, et aina joosta ja taas muidugi ka filmida. Enne lõppu jõudsin veel otsida koridoris asunud lipureast Eesti lippu, kuid kahjuks ei silmanud teise 132 riigi seas. Just nii palju erinevate rahvuste esindajaid oli jooksmas selleaastasel jooksul. 
Finišh tuli kätte kuidagi nii ootamatult, et mulle tundus, et ma jõudnuks isegi veel joosta. Kohe kui medalid käes, juhatati meid edasi ja edasi, et finišhikoridori ei jääks ometi keegi passima, sest uued jooksjad olid aina peale tulemas. Pärale jõudes olin saanud kaks sms-i. Üks neist treenerilt, kes väitis oma asukoha olema kohe seal lähedal ja teine Seitsmeste uudiste reporterilt, kes kirjutas mulle teadmata tänavatest. Mulle tundus, et käin kähku ühest ja siis teisest kohast läbi, aga ainuüksi maratoni alalt välja pääsemiseks kulus nii umbes 45 minutit ja siis veel paarkümmend, et uudiste meeskonnani jõuda. Siiani jääb mõistatuseks, kuidas ma nad üldse leidsin, sest väljapääse oli mitu ja orienteerumine on mu kõige nõrgem külg. Samas mõjus taastumisele need mõned kilomeetrid kõndimist ideaalselt. 

Igal juhul oli sinna jõudes mul juba nii külm, et operaatoril hakkas mind värisemas nähes kahju ja nii laenas ta oma riided selga. Intervjuud tehtud, liikusime üheskoos Marguse juurde, kus ootasid mind ees teiste pool mulle jäetud soojad riided. Olin ääretult liigutatud ja tänulik. Kusjuures Margus ootas mind seal metroo nurgal juba viiendat tundi, sest on lubanud, et kõik oma jooksjad ootab alati ära. Sellega seoses, pluss kogu ülejäänud pühendumus ja lõputu toetamine, teen ettepaneku nimetada just Margus Pirksaar aasta treeneriks. Arvake ära, Krista, salamaratonijooksja, ootasime veel ka ühiselt ära ja see tähendas, et kõik, kes meist starti asusid, ka jooksu lõpetasid. Kuigi isegi Margus tunnistas, et kuigi mõned kümned maratonid on seljataga, siis just ilmaolud ning New Yorgi rada tegid jooksu nii piisavalt raskeks, et temagi kaalus vähemalt korra kõndima hakkamist. 

Nii hea pole mu enesetunne veel kunagi pärast maratoni olnud ja ka lihaste olukord järgmistel päevasel, sest kuigi kükke päris vabatahtlikult ei teeks ning pikkadest treppidest ei kõnniks, siis vahel harva andsid lihased oma olemasolust märku. Ehk olid need need suurepärased Zeropoint maratonijärgsed põlvikud ning kompresspüksid? Igal juhul on elu neljas maraton tehtud. Aeg midagi 4:58 ja pool tundi filmimaterjali, millest peagi loodan meeleoluka video kokku saada. Emotsioone jagub veel pikemaks ajaks ning ka naeratus ei taha veel kuhugi kaduda. Maratonilt sain kaasa veel tubli portsu uusi ja toredaid tuttavaid.

Viimaks, aitäh parim treener, keda endale soovida - Margus Pirksaar!
Aitäh mu armas Jan, kes Sa omal moel mind oled innustanud. Suured tänud kogu teie imelisele perekonnale.
Tänud suurepärasele seltskonnale New Yorgis!
Kalle ja Gert seismast tunde ning ootamas mind - olite asendamatud neil hetkedel.
Tänud Nike, mul on olnud au. 
Kõik teised, kellele valmistumise vältel toetusin. 
Ma ei tea veel kus ja milla, kuid tunnen, et jooksmiseta ma enam ei saa. Niisiis, maratonini!