Kilimanjaro ootab!

Pikalt planeeritud, piisavalt ettevalmistatud Aafrika katuse vallutus on käega katsutav. Jah, ma ei pakkinud õigeaegselt ja mitmed tehnikavidinad jäid soovituste kohaselt proovimata. Samas, ega siin elus jõuagi kõike ette proovida ja planeerida - mõne asjaga lihtsalt on nii, et tuleb elulaintel lasta kanda. Peamine, et oma õe ja vanemate juurest sain vahetult enne läbi käia ja nende õnnistuse kaasa. Nemad, mu kõige lähedasem lisaks ja parimad sõprad aitavad alati, et innustust täis ja eneseusu kütkeis lennukisse astuda.

Alates tänasest, 27. veebruarist kuni Eestisse jõudmiseni puudub mul interneti kasutamise võimalus. Ka telefoniühendust mul pole, et saaksin mäe vallutusele pühenduda täielikult. Nagu Alar Sikk ütles - mäelt on saada nii palju, kui ise suudad vastu võtta - see on vajalik aeg iseendaga. Kaasas on mu armsa õelapse mulle usaldatud märkmik, kuhu märgin üles iga päeva ühes kogemustega ise lahtrisse ning kirjutan selle siia samasse keskkonda hilisemalt üles.

Aga reaalajas valitsevaid emotsioone ja kohepealseid läbielamisi edastan raadio Sky Plus Hommikuprogrammi vahendusel. Seda terve järgmise nädala lõikes : 3.-7. veebruarini igal hommikul kell 9. Satelliittelefon on selle tarvis kaasa taritud ja lisaakudki laetud. Rääkimata eriti ägedast Sony videokaamerast, mis aitab kohapealsest pildilise ülevaate valmistada, mida hiljem teiega saan jagada.

Kuuleme raadio vahendusel ja pikemalt juba tagasi jõudes, pärast 11. märtsi!
Kertu

Saatuslik vein ja viimased ponnistused

Eile sai sõbranna juures klaas veini tehtud ja sellega hammas verele aetud. Kodus lisasin veel klaasi ja ikka mõtlemata, et alkohol röövib mul une. See on minulik, et mitte muretseda järgmiste hetkede pärast, kui siin ja praegu on hea. Aga omad vitsad ei jäänud peksmata ja öö möödus magamata. No pole hullu, sest homne lend Frankfurdist Tansaaniasse kestab ligi 9 tundi ja mitte, et lennukis üldiselt magada saan, kuid panused olen sellele siiski pannu.

Täna laotasin põrandale kõik asjad, mis mul vaja kaasa võtta. Ja nii mõistsin, et planeeritud ja olemasolevasse matkakotti need ei mahu. Sellele probleemile ei ole veel lahendust leidnudki ja nii jäid asjad minust põrandale. Võimalik, et võtan suure Kaitseväe sõjaväekoti ja pakkimine toimub ilmselt enne lennukile minekut.

Kilimanjarol käinud soovitasid mäele kaasa võtta mäeravimit Diacarb. Otsustasin, et kõik, mis soovitatakse, püüan ära korraldada. Perearst teatas aga, et sellel Eestis müügiluba pole ja tema välja ei kirjuta. Helistasin siis oma tuttavale arstile, kes teadsin, et kirjutab välja kõik, mis vaja. Aga ei, hakkas temagi veenma, et see on hoopis muu otstarbega ravim ja ma ei tohiks ehku peale seda uues situatsioonis manustada. Alari Sikk kinnitas juttu, et ühtki mäel tekkivat sümptomit ei tohiks kunstlikult alla suruda, sest sel viisil kaob kontroll oma seisunid üle. Tundus loogiline ja sisetunne aitas kaasa otsustamaks, et aspiriinist mulle piisab.

Hetkel olen teel Tartusse, sest paar asjaajamist on veel ees. Öösel tagasi jõudes pakin kaua saab ja ehk saab paariks tunniks sõbagi silmale.

Unenägudest ja sokkidest

Nädala jagu olen näinud unenägusid kõrge kalju äärel kõikumisest, kusjuures päästjad on hiljaks jäänud. Eile öösel nägin lisaks, et olen Kilimanjarot vallutamas üheskoos oma ema ja isaga, kes tõsi küll Aafrikast äsja saabusid, kuid mitte Kilimanjaro vallutuselt. Usun, et mingil määral on meie unenäod alateadvuse peegeldus siiski.

Kaks päeva enne ärasõitu olen end kokku võtnud ja produktiivsem, kui nädal enne ja kokku. Terve pikk nimekiri oli ees, mis kõik teha tuleb, kuhu minna ja kellele helistada. Alustasin Icpeakist, et aru saada, mis on veel vajalik kaasa
pakkida. Võtsin kaasa suurema osa oma kogunenud matkavarustusest, sinna sekka spordiriideid, et lasta hinnata asjasse pühendunuil.
Art eesotsas oli suureks abiks oma küsimustega: "Kas seda ikka on vaja tuubeldada? Milleks sul see on? Aga kus on bahhilad?".
Pool kaasas olevast sai maha kriipsutatud, kindla peale hävitava hinnangu sealjuures. Samas, pool tuleb kaasa pakkida. Korralikud kindad tuli kohepealt leida, pusad samuti ja lõpuks selgus, et see jopegi, mis kaasa oli plaanitud - sellega juba tippu ei lähe. Leiti kiirelt alternatiiv - vatiiniga soe ja veekindel jope - isegi minusugusele külmakartlikule sobilik.

Aga siis küsis Art saatusliku küsimuse: "Milliste sokkidega kavatsed sa minna?". Küsimus õigustatud, sest selgus, et head saapad võivad olla, kuid head sokid peavad olema. Ulme tehnoloogia ja põhjused, miks täpselt, aga selge oli et mu ema soovitatud villaste sokkide ja muu sellise kodusega võin magamiskotti pugeda, kuid kümme tundi päevas ja Kilimanjaro tippu ei roni, sest kui jalad on läbi, on kõik läbi.

Nii käisin ühes ja käisin teises poes, kuid ikka soovitati mulle tee leida Matkasporti. Põhjendusega, et seal on need "cool ja termolight ja veel ka Merino 100% hot woolid" olemas. Kõik need väljendid olid mulle uued. Minu õnneks leidus Matkaspordis ees asjalik abistaja, kes seletas täpselt ära, miks ja milliseid ja millisel etapil vaja on. "Kõige paremad ja soojemad jäägu tipupäevaks!". Need nüüd on sokid, millega võib mitu päeva matkata ja jalad higistama ei hakkavatki. Üks mu tuttav rääkis veel, et temal on juba aastaid korralik matkasokk kasutuses ja ilma selleta ei teeks ühtki matka läbi. Peamine olla see, et mittetuntavad õmblused välistavad hõõrdumise. Olen nüüd katsejänes, sest kannan taolisi päris esimest korda, aga usun neisse siiski. Mitte, et ma plaastreid ei varuks, kuid eks maratoonarid teavad, mis tunne on järelejäänud maa villidega läbida.

Olgu, entusiasmi mul täna jagus, motivatsioon on laes, kuid kott siiski pakitud ei saanud. Homme on vaja veel Tartust läbi käia ja tundub, et pakkimine saab toimuma vahetult enne lennukile minekut. Ei, see ei üllata. See on minu puhul tavaline ja ükskõik, kui palju ma ei sooviks sel korral aegsasti pakkima hakata, ei kujune see mul ka parema tahtmise puhul nii välja. Ja ootamatused, suured jamad ja uskumatud seiklused - ka kõik need käivad minuga käsikäes.

Miks tippu just naistepäeval?

Ladies Trekking - Eestist alguse saanud rahvusvaheline organisatsioon leidis üheskoos teiste naistega, et just see päev on hea päev naistekambaga tipp vallutada, eesmärgiga omakorda juhtida tähelepanu tüdrukute haridusprobleemile maailmas. Meil on kaasas lipp, millele kantud enam kui 10 000 Kilimanjaro tipus käinud naise nime üle kogu maailma.

3. märtsil algab matk tipu poole. Ühtekokku enam kui 20 naist, vähemalt kuue riigi esindajad - lisaks eestlannadele on tulemas: naised USAst, Inglismaalt, Kanadast, Saksamaalt ja Belgiast. Kõik need teineteisele võõrad inimesed uues situatsioonis ja keskkonnas iseend ületamas ja Aafrika katusele 5,895 meetri kõrgusele ronimas. Just Kilimanjaro on muide maailma kõrgeim eraldiseisev mägi. Üldine statistika näidanud, et 70-80% matkajatest jõuavad ka tippu. Teised vanduvad alla väsimuse, halva enesetunde või langenud motivatsiooni tõttu.

Ja nagu ikka, püütakse iga taolise ettevõtmisega toetada kohalikke ka reaalselt. Kel huvi selle kohta rohkem, saab seda siit:
https://fundly.com/whoatravel

Matkasaabaste valimine

On kindel, et kõik, mille saan homse varna lükata, ma ka lükkan. Sama on varustuse valimisega, rääkimata pakkimisest - seda teen ilmselt vahetult enne lennukile minekut.

Aga kusagilt tuleb alustada ja vähemalt "saapad" võin oma "reisile kaasa" listist maha tõmmata.
Valimisele eelnesid pikemad ja sisukamad arutelud teemal, millised peaksid olema saapad, kui matk Aafrika katusele kestab kokku kaheksa päeva ning samal ajal on ette nähtud kaheksa kuni kümme tundi kõndimist päevas. Maastik on vahelduv - vihmametsast kõrbeni välja, temperatuur mäejalamil 25 soojakraadi ja mäe tipus -10 kraadi. Võimalik, et sajab palju ja jalanõude kuivatamise võimalus puudub. Mulle tundus päris hullumeelsena leida ühed ja samad saapad, mis kogu selle kadalipu vääriliselt läbi aitaksid teha.

Art Oppi eesotsas tuli oma soovitustega appi ja leidis saapad, millega peaksin ideaalselt hakkama saama. Merrel Chameleon Arc 2 Rival, waterproof. Omadustest olgu esile toodud:
- ortholite : sisetald, mis vajub maksimaalselt 1% aastas.
- q-form : naiste (k.a rasedate) lemmik, spetsiaalselt naistele loodud tulenevalt kehaehitusest.
- wtpf : veekindel, tänu membraanile hingab ja laseb niiskust välja, kuid sisse mitte.
- fresh : antibakteriaalse toimega sisemus, väldib ebameeldivat lõhna jalanõus.
- vibram : tald valmistatud kummisegust, mis tagab vastupidavuse, spetsiaalne muster sobilik nii jäisel, kui ka kivisel pinnasel.

Nii mõnestki neist tehnoloogilistest omadustest kuulsin esimest korda. Pärast matka saan kinnitada või vastavalt ümber lükata lubatu.

Hetkel on ülesanne saapad aktiivselt kasutuses hoida, et need võimalikult nö sisse käia.

Alari Siku soovitused Kilimanjarol

On olnud hullumeelselt kiire aeg. Ainus, millele olen suutnud tähelepanu pöörata, on tervis. Et enam-vähem saaks vajalikud unetunnid täis magatud ja vitamiinirikas toit söödud. Kuigi mis siin salata, olen patustanud ka. Täna näiteks tekkis vastupandamatu küpsise isu ja nii sõin karbi peaaegu üksi ära ja mis sest, et olin teel pikale jalutuskäigule. Tunne oli, et on vaja!
Trenni olen viimase nädala jooksul teinud rahulikumas tempos - pikemad jalutuskäigud rabas ja linnaradadel ja vähem grupitreeninguid Terasspordis. Mõni õhtu on trenn jäänud taotuslikult vahele, et see aeg une arvele lisada. Nii ongi viimased ajad pideva kalkuleerimise tähe all möödunud. Nimekiri "mäele kaasa" ja muu selline on hetkel veel poolik ja vajab varsti tähelepanu.
Mõni päev tagasi vestlesime Kilimanjarost pikemalt mu hea tuttava Alar Sikuga. Andis temagi omad soovitused mulle teele kaasa ja need kõlasid järgmiselt:

Esiteks (kõige olulisem): mäe vallutamine on vaimne tegevus ja füüsiline pool on vähemtähtis.
Teiseks, mäel taastuda pole võimalik ja jõuvaru, mis on jalamil, on kogu retkel pidevas kasutuses. Juurde midagi ei tule.
Kolmandaks soovitas ta laiselda, magada ja süüa palju. Lisapingutus, enese väsitamine laagris on keelatud.
Neljandaks, mäe vallutamine pole sport ja tuleb vältida "kiiremini, paremini" mõtteviisi.
Viiendaks, peavalu mägedes on normaalne, kehv enesetunne mäekõrgustes samuti. Silme eest virvendus aga on juba ohtlik ja siis tuleb paluda end kiirelt alla viia.

Üldiselt soovitas Alar juba nädal enne panustada rohkem laisklemisse, söömisesse ja magamisse. See kõlab imeliselt, kuid hetkel ilmvõimatuna.

Korralik trenni-laupäev

Kaks trennivaba päeva kulusid ideaalselt ära. Täna aga trotsides libedaid linnatänavaid, sõitsin juba kella 11-neks Terassporti. Just siis algas Bodybalance, kuhu kutsusin sõbranna Kadi ka kaasa. Nii hea on tunne, kui juba jõuad, juba teed keerulisemaidki harjutusi kaasa. Pärastiselt jagas Kadigi mu kõrget hinnangut just selle treeningu osas. Aga see oli alles algus, sest edasi plaanisime ette võtta esmaskordselt Synergy 360 treeningu. Eeltöö jäi muidugi tegemata ja teadsin vaid, et tegemist on funktsionaaltreeninguga.

Lisaks meile oli veel neli naisterahvast ja kuigi treener oli meesterahvas, mõtlesin, et see peab mingi tantsuvärk olema. Aga rohkem ei jõudnud mõelda, sest kohe läks rassimiseks. Minu esimeseks ülesandeks oli visata palli vaheldumisi mõlema käega vastu batuuti – 30 sekundit järjest ja 10 sekundiliste pausidega neli seeriat jutti, kasvavas tempos. Kadi samal ajal stepperil. Teised – kes TRX-iga kätekõverdusi tegemas, kes harjutusi kerele. Kõik käis nii kähku, et ei jõudnud väsimuse üle kurta. Igal teisel hetkel oli treener Jaanus kõrval, et meelde tuletada: „Tempo, tempo!“. Või siis küsis ta: „Mis sa siin nüüd siis teed – päevitad või? See harjutus käib nüüd küll teisiti“. Seda kõike muidugi sõbraliku toonida, kuid kokkuvõttes mõjus motiveerivalt! Viilimiseks polnud aega, treener sõna otseses mõttes sundis kõike õigesti tegema. Kui ring täis sai, tuli kohe järgmine ring uute harjutustega – 20 kilose sangpommi rebimine (kes ei jõudnud, see 8 kg-ga), biitsepsi-abaluu harjutus trenažööril ja harjutused matil. Kõik ei tulegi meelde, kuid igal juhul said kõik teadaolevad ja teadmatud lihased läbi võetud. Trenn lõppes venitusega ja ma mõtlesin, et miks küll vaid tütarlapsed on seal trennis? Korralik sõjaväelaager ja mu meelest eriti sobilik meestele. Seda tublimad muidugi tüdrukud, kes kaasa tegid. Trennist läksime otse sauna ja seal tundus leilikulbi tõstminegi liig mis liig. 

Kel rohkem huvi Synergy treeningu kohta, siis infot leiad siit:

http://terassport.ee/synrgy-360/