Nagu parim lauamäng pimedal sügisõhtul - aga kuus korda põnevam!

Lisaks kasside päästmisele ja tervisespordile tuleb vahepeal ajule ka tegevust anda - EscapeRoom väljakutsed on selleks suurepärane vahend! Proovisime täna Eliisi, Kertu, Kreeta ja Olegiga eelviimase taseme väljakutse ära.
Mis te arvate, kui alla poolte tiimidest suudab “Taken” väljakutse lahendada, kas meie tiim sai hakkama?
Ausalt - saime end tõeliselt proovile panda.

Aega on 60 minutit. Sekundid hakkavad tiksuma ukse avanemisel…
20 minutit põnevust, uurimist, katsetamist, mõtlemist, arutamist - ja järsku märkad, et ootamatult on juba möödunud 20 minutit! Vaid 40 minutit alles!

Kiirustad, rahustad üksteist, arutad olukorda, mõtled järgi, uurid veel, katsetad. Katsetad uuesti, mõtled, arutad teistega, jagad ülesandeid, kuulad sõna - täiuslik meeskonnatöö harjutamine!

Kuigi me 5 oleme väga erinevad inimesed, suutsime kõigi paremad küljed suurepäraselt tööle panna, üksteist palju paremini tundma õppida, nuputada ja nautida! Siiski, kust see kood leida? Või kuidas avada järjekordne tabalukk? Issand, kuidas see hirmutav heli ja pimedus segavad!

Ja alles on jäänud vaid 14minutit!
Ülesanded saavad sekunditega jagatud! Näpud ja ajud töötavad! Küsid ühelt nõu, jagad ise tähtsat infot teisele…
Veel viimased sekundid tiksuvad!
15 sekundit oli veel jäänud...

ja hakkama saime!

Suurepärane tiim - nendega läheks luurele küll!
Ja lähemegi - järgmisel nädalal uuesti - proovima kõige raskemat väljakutset, mille vaid 7% tiimidest suudab lahendada.
Hoia meile pöialt!
Lõppkokkuvõtteks - soovitan kõigile minna!
PS! kahjuks ei saa detailidest rääkida, sest nii saab iga tiim end ise proovile panna. Ja spikerdada ei tohi :)

Elerin Urbalu

10 päeva metsas ja 200 km: TEHTUD!

Viimasel ööl sõba ma silmale ei saanud ja usun, et see probleem vaevas paljusid. Esiteks oli Keibu laagripaik rahvast pungil ja teiseks, veel ööselgi saabus uusi matkajaid, kes tulid, et viimane päev kaasa teha. Jaanus Võrust tuli hõrgu suitsusingi ja erinevat moodi suitsuvorstidega ning ma vannun, et olime kui mesilased seal ümber – hoolimata hilisest tunnist ja ehk ka väsimusest. Kaubaks läks kõik.  

 Hommik koitis, siis ega väga vahet polnud, sest magada polnud saanud. Kuigi olin vahepealsel ajal salvrätikutest kõrvatropid meisterdanud ning püüdnud magada ühel ja teisel küljel, käed kõrvade peal. Start läks rannalt ja matkajuht Alar tegi esimese möönduse ning lubas sel päeval veepiiril matkata, kuigi ka RMK rada lookles lähistel. Distantsiks oli umbes 14 km ja ma otsustasin, et viimase päeva puhul jätan koti autosse, et aga rohkem koormust saada, kõnnin kogu raja paljajalu. Ahjaa, ranna osa bikiinides, et vähendada valikulist päevitust, mis päevadega saavutatud.

20 inimest kõndimas ühes suunas, ujumispeatustega. Imeline on Nõva rand. Ja muide, nii palju kaldale ujutud millimallikaid ei ole ma veel elus näinud. Esimesi asusin päästma, kuid siis sain aru, et kõiki ei suudaks vette abistada. Loodusteadlane Lota ütles, et las nad jääda, keegi saab kõhu täis ja nii on loodus tasakaalus.

Rajale pöördusime alles poolelt maalt. Tee viis läbi järjekordse rikkaliku mustikametsa. Korilased ei suutnud end tagasi hoida, kuid tuli ikka ka suhu marju korjata, sest kes teab, kas sel aastal õnnestub veel metsa saada. Jäime taas Leaga omavahele, jutustasime nii, et rada aegajalt kadus. Võõrast saavad matkarajal tihti uued ja head sõbrad, sest müra pole – on vaid inimesed ise. Allikajärv, mida rahvakeeli kutsutakse ka Tantsujärveks, paistis ja kohal me olimegi! Naljatledes sain võitja tiitli, sest jõudsin sinna alustajatest esimesena. Medalit ootan siiani, kuigi ka tiitel kõlas vägevalt. Kes soovis, sai veel rabajärves end kasta ja mõni läks veel seenilegi. Teised tähistasid pühapäeva, matka lõppu ja lihtsalt head seltskonda.  Alar, Heleeen, Häli ja mina käisime kümme päeva ja kokku 200 km Aegviidult Perakülla välja. Iseend kutsusime hellitavalt Alar ja tema inglid, kuid mees nimetas matka lõpuks tiitli ümber: väänikud! Alar ja lihtsalt väänikud.

Ongi kõik selleks korraks. Lõkke ääres räägitud jutud jäävad lõkkeäärde, ütleb iidne matkatarkus. Kel soovi neist osa saada, tuleb omad jäljed rajale jätta. Eestimaa metsarajad on seda väärt, sest kui millegi poolest oleme eriti rikkad, siis see on just mets. Mingem metsa ja saagem rikkusest osa!

Aitäh kõigi nende hetkede ja postiivsete emotsioonide eest: Alar, Sven, Häli, Heleen, Külli, Tõnu, Meelis x2, Lea, Liisa-Lota, Priit, Aigar, Steve, Jaanus, Jarek, Kairi, Kadri, Helina, Kristjan, Nelli, Nora, Kalev, Tineke, Kadi, Rainer, Sirje, Andre, Jaan, Kristel, Katrin, Margit, Tanel!

Üheksas päev. Fekaali-Jareki juhtumised

Ma pean alustama Jareki üleelamistest. Eile, kui ta poolel teel Vihterpalu poole sõitmas oli, astus bensukas ta juurde ülikonnas härrasmehelikult käituv purjus mees. Palus küüti ja Jarek tegelikult eriti ei tahtnud teda peale võtta, kuid mees ikka palus ja heasüdamlik Jarek leebus. Sõit tehtud, mees läinud, tundus kõrvaliste Jarekile kuidagi märjavõitu. Selgus, et vanahärra kusi ta istme lihtsalt täis. Sellega tema kannatused veel ei lõppenud, sest eile, kui ta Vihterpalus me laagris telgi püsti pani, tundis küll halba haisu, kuid hiljem see vähenes  ja tähelepanu enam ei väärinud. Hommikul Kairi aga kurtis, et ikka kuidagi halvalõhnaline oli olemine ning madratsit välja tõstest läks olukord täitsa hulluks. Selgus, et Jarek oli telgi püstitanud otse fekaali peale, selle veel lamades laiaks ka litsunud. Kellegi looma fekaal. Issand kui rõve, mul on endal ka halb kirjutada, aga no see juhtus ja nii sai Jarek uue nime: Fekaali-Jarek.

Enne laagrist liikuma saamist õnnistas ilm meid veel korraliku vihmasajuga. See ei heidutanud ja peagi asusime teele, et õhtuks enam-vähem Lepaaugus olla. Rada oli ette teada, et on täna imeline, mööda mereäärt ja imelist suvituspiirkonda. Ainult 16 km oli planeeritud. Kes soovis, püsis rajal, kes mitte, sai liikuda mööda merejoont, otse paekaldal. Grupp püsis enamvähem koos, kaugemale jäid vaid Tanel ja Margit. Viimane tervislikel põhjustel, sest jalad villide poolt võetud ja nii sai temagi uue nime: Lonkur-Margit.
Teel sai maiustada tikritega, magesõstardega, mustikatega. Mererannast võis korjata merekarpe ja loodusteadlane Lota õpetas neid tundma ka. Teiste seas said täna selgeks: vesiking, punntigu, tõruvähk, südakarp, liiva-uurikkarp, söödav rannakarp, balti lamekarp. Lisaks päästsime ära ühe millimallika ehk meriristi. Ja nagu tavaliseltki, astusin täna ogaliku jalga. Ei midagi hullu, kuid korraks oli valus ikka. Parmud olid mõnes kohas täna kurjad ja eriti Lea vastu, sealt sai temagi nime: Parmu-Lea.

Laagrisse jõudes kiskus ilm taas vihmale. See on ehk ka ainus, mida matka korraldajale ette saame heita –

tänast ilma. Meie läksime Lea ja Häliga vihma kiuste kohe ujuma ja minek õigustas end igati. Ning just siis, kui pool laagrit olid telkides unelemas ja teine poolgi grupist plaanimas sama teha, astus laagrisse sisse sõidul käinud Fekaali-Jarek ja lihtsalt Kairi ning tõid meile kotitäie jäätist. Korralik jäätisepidu läks lahti. Mõned täna lahkusid, kuid loota on, et öösel ja hommikulgi tuleb mõni veel juurde, sest homme on ju ikkagi matka viimane päev ning ühtlasi lõpupidu. Isegi Jaan Sööt on lubanud tulla ning privaatkontserdi anda. Eks uuel nädalal ole näha, kuid ma ei kujuta enam ette elu teisiti, sest Sveni ju pole, kes söögi pidevalt valmis teeks ning igati aitaks; Alarit, kes jagaks juhtnööre, kuhu võib ja peab minema ning Häli, kes kõigile kõike laenab ja kingib ning tegelikult teisi ka, kellel tekkinud omad olulised rollid siin matkal. Aga üks on kindel, kui Alar tõstis toosti tänase terviseks, et jälle oleme sammukese surmale lähemal, siis Heleen teab seda iidset matkatarkust, et matkal veedetud päevad kalkuleerib vanajumal maha.

Kaheksas päev. 26 kilomeetrit Vihterpaluni

Õhtune naeruteraapia sai alguse ikka jälle Heleeni algatusel. Lõpuks ei saanud keegi aru, miks naerame, kuid naerame. Mina pikalt ei jännanud, sest uni on oluline ja seda ka metsas. Öösel togisin ema umbes neli korda, kui ta norsata julges. Lõpuks tundus, et togimine oli juba käe sees ja tegin seda automaatselt, loendamata. Hommik koitis seal imelises Padise laagris ja kohe oli selge, et täna tuleb päikesepaisteline päev. Jälle. Hommikusööki ma ei söönud, sest õhtusöök veel oli mulksumas sees. Me ei ole tegelikult siia sportima tulnud, vaid sööma ja nautima, ausõna.
Ekspeditsioonijuht hoiatas, et asjade kokku panekuks on aeg limiteeritud ja maa on tänaseks planeeritud pikk. Kella 11 ajal asusime lendleva sammuga teele, Padise mõisa juurest haarasime kaasa seenespetsialist-teadlase Margiti veel ka. Tõi kaasa oma supermaitsvaid muffineid ja taassaabunud Tõnu ostis soovijaile veel kohvi ka.

Suur grupp peaaegu koos, kuid omad jutupaarid tekkisid siiski kohe. Mina jäin Leaga ja jutud olid nii põnevad, et tegime väikese pausi sisse alles siis, kui ema oli vaja otsida. Rainer hoiatas, et vanaemal tuleb silm peal hoida, et ta ära ei eksiks. Pikem paus tuli aga sisse siis, kui jõudsime Harju-Ristile. Järjekordne poekülastus tegi meid rõõmsaks, nagu lapsemeelseid ikka. Ostsime seda ja teist ning ootasime järgmisi saabujaid. Kohalik Ahti tuli meid ka tervitama ja juttu vestma, sest tema on plaaninud varsti endale tütarlapse hankiga. Pakkusime Häli välja, kuid kaubaks ei läinud.

Pool teed seljataga, jõudsime veel kirikusse ka. Kes julges, see sisenes. Lea leidis samast sugulase viimse
paiga lausa, meie Häliga käisime aga kiriku vetsus. Edasi viis tee põldude vahelt, osalt metsatee. Üldiselt aga, kui eile oli spaarada, üleeile ravirada, siis täna oli selline tavaline pokurada.Üheskoos ja enesekindlalt sammusime märke lugedes, kuid siis ühtäkki need kadusid. Suur juht ju õpetas, et märke tuleb lugeda ja seal me seisime, märgid otsas. Keegi luges siis kaarti ja keegi oskas lausa gpsi käivitada, sest midagi oli kindlapeale vussis. Ja siis keegi hõikas õigelt suunalt ja selgus, et Alar, rajameister, ise ka eksib sel lõigul vahel ning märgid on lihtsalt valed saanud. Pole hullu, saime õigele suunale tagasi, sest laager asumas reede puhul Vihterpalu jõe ääres. Nüüd olid jalad villis paljudel ja mõned tegid ka jalanõude vahetusi omavahel ning otse tee ääres. Mina vahetasin saapad plätade vastu ja sobival pinnasel käisime Häliga lihtsalt paljajalu. Lõpp läks väsitavaks ja eriti ei viitsinud enam mässata. Just siis tuligi me laagripaik ja sai koheselt jõkke ronida. Vesi nii madal, et tuli hästi valida, kus saab pikali visata nii, et enamvähem vees. Pärast seda jõudis kohale ka Katrin oma überarmsa koera Cherryga ning Jarek pruudiga. Ja Margiti abikaasa veel ka. Äkki veel keegi, kes meelde ei tule - igal juhul on kamp juba paarikümne ringis. Pealegi ärgem unustagem, et Margitiga koos tulevad alati ka fantastilised toidud, seega täna öösel me ei maga, vaid sööme. Jälle.

Seitsmes päev. Käisime välismaal

Ärkamine Paekaldas tegi eriti rõõmsaks. Mingi teatud positiivne rutiin on lausa tekkinud. Ärkad ja oled kohe rõõmus, sest pole põhjust kurvastamiseks.

Hommikusöögiks tegime juustuleiba ja kes tahtis, käis Rummu karjääris ujumas ka. Siis küpsetas Heleen Lote pannkooke, nagu ikka. Seejärel saime selgeks magusa laisklemise, sest ees oli kõigest kuus kilomeetrit matka ning järgmine laager planeeritud Padise linnamäel. Enne kui minema saime, retsis Kata mu jalgu ja lõikas puruks kõik tekkinud villid, viinaga sai üle valatud ka. Ja matkaga ühines legendaarne metsiku looduse eest võitleja-Kristjan koos naise ja 2-aastase Noraga. Viimane on hetkel noorim matkaja meie kambas.
Retk läks Rummu äärest. Imeline paik, päris kohe nagu välismaa ja kui tahaks jonnida, siis juhiks tähelepanu vaid prügiprobleemile, aga ma usun, et need kaabakad, kes selle taga on, on oma karistuse juba saanud, sest karma ei unusta. Rainer pidas ka hästi vastu, sest onu Alar lubas, et täna saame mäkke ronida. Enne leidsime aga põldmarja paradiisi, korjasime kuniks 1938ndast pärit katelok ääreni täis (õhtuste pannkookide tarvis). Muide, just aastal 1938 avati ka Murru vangla kivitööstusena, selline kokkusattumus siis täna. Seejärel ronisime mäkke, esialpinisti juhtimisel - Rummu aherainemäkke. Kõik õhkasid, justkui esimest korda välismaa. Pärast seda oli ideaalne hüpata külma Rummu karjääri, et värskendada end vähe, sest ilmataadiga on Alar ikka korraliku kokkuleppe sõlminud.

Enne laagrit jäi teele veel ka Risti ühes kahe poe ja kohvikuga. See oli esimene kord selle matka raames, mil Alar meid kohvikusse viis. Sinna võinuks me jäädagi, sest enam ei ole me harjunud, et tellida saab kõike, mida hing ihkab. Lõõmav päike ja fantastiline kohalik kirjandus tegid olemise veelgi ideaalsemaks. Heleen korraldas omaalgatuslikult veel nätsupeogi ja kõik said uued tatood ka. Alar protesteeris, sest talle ei meeldi tola mängida. Kui vaid Oru hotelli oma oleks leidunud, siis mõtlenuks. Meie teised mäkerdasime end siiski piltidega kokku.

Lõpuks, kui reaalsustaju juba kaduma hakkas, tuli teekond laagrisse ette võtta, läbi rikkaliku mustikametsa ja tegelikult ei saanud me enne rahu, kui ka mustikamoosi tarvis vajalik kogus kokku oli korjatud. Heleeni , Lota ja Priiduga veidi siis eksisime, kuid lõhna peale leidsime õige tee looduskaunisse laagrisse. Sealt edasi jätkus töö sektsioonides, et järjekordne õhtusöök valmis saada ning siis tuleb vist jälle tähistada – tänast päeva ja Lea tütre sünnipäeva ka. Nii palju põhjuseid rõõmustamiseks. Ahjaa, kullide tegevust jälgime ka, sest nemad on siin samas oma poegadega pesitsemas.

 

Kuues päev. 40 kilomeetrit mööda vett ja maad.

Kui eile ärkasin ma pardina, ei, mitte tavalise, vaid metspardina ühes oma üles paistetanud herpesega kaetud huultega, siis täna ärgates sain end veidi inimlikumana tunda. Kuigi, ka mitte just kergemate killast öö ei möödunud, sest eile tulid laagrisse olemist uudistama mu ema, kaksik ja tema laps Rainer ka. Meie ema ja Raineriga magasime minu tutikas telgis ja no tegelikult on see ikkagi kaheinimese telk, see sai täna öösel eredalt, et mitte öelda, veidi piinavalt selgeks. Kui ema nohises-norskas, siis Rainer lihtsalt tundis end selles kitsas telgis hästi, igas mõttes. Mina olin surutud näoga vastu seina nii, et hing kohati kinni. Aga väsimus niitis mu ja kuidagi ma siiski seal fantastiliselt kauni Keila jõe ääres magada ka. Pikk päev siiski seljataga.

Hommikul sai vedeletud, sest sättimist jagus. Ühel hetkel leidsid meid sealt ka pisikesed jumbud, kes oma laagri raames olid matkama tulnud. Seejärel laager kokku ja minekule – ees ootas 40 kilomeetri läbimist. Alustasime jalgsi, matkates mööda Keila jõge Periküla poole, igas vähegi paremas paigas toimus mõistagi ujumine ka. Pikalt ei läinud, sest viis kilomeetrit möödus reibaste jalge all kiirelt. Kanuud olid juba ootel, et järgmised 14 kilomeetrit läbida mööda jõge aerutades. Keila jõest sai just üks mu lemmikjõgesid - nii ilus on!  Jagasime endeid paaridesse, enamvähem võrdsetesse. Start läks ja see oli nauditav - eriti tänase päikesepaistelise ilmaga. Täna saime me kõik tegelikult pruuniks ka. Häli on täitsa kohe pagulane valmis, sinised silmad vaid veel reedavad. Meie olime Stevega kanuus ja võib küll julgelt öelda, et üks tugevaim paatkond, kuigi me ei võistelnud ja see ei tohiks üldse olulinenegi olla, aga vahepeal, kui Heleen üle käte jälle läks ja kõiki pritsima hakkas, oli hea trump tagataskus ja sai kiirelt eest aerutatud. Priit oli samasugune maniakk aeg-ajalt, samas ka hea poiss, sest kui parankasid vaja jagada, toob Priit ka vastuvoolu neid igale paatkonnale. Poolel teel oli veel ka väike paus, mil Alarist sai jäätiseonu. Seisime seal kusagil viadukti all ja Rainer leidis kaks mobiiltelefoni veest, lisaks ühe landi. Ta oli valmis matka katkestama, et edasi otsida - ehk leidub midagi veel. Ma oleks mõnd ilusat ehet tahtnud ja ta andis küll lootust, et sealt võiks leida, seega üks päev lähme tagasi põhjasid kammima. Enne veel, kui randusime, jäi ette köis keset jõge suuremateks vettelendudeks. Uskuge või mitte, meie lapsemeelses grupis möödujaid juba pole.

Randudes olid mõne näod väsinud, kuid meie, kes me algusest matkanud, tundus tänane vaheldusrikas matk pigem kergemana. Koormusega harjub. Nüüd jäi veel viimane etapp - rattasõit, kokku 22 kilomeetrit otse Rummu karjääri äärde. Esimeses osas pani pool kampa RMK sildist mööda ja sõitsid valele ringile. Alar

ütles kohe, et sportlased peavadki rohkem pingutama ja las rassivad. Õnneks mõistsid nad siiski peagi, et on valel teel ja hakkasid õigeid radasid otsima. Samal ajal oli Külli, kes matkal kaasas pildistamas seal kandis meid ootamas ja jäänud jutustama 12 aastaste poistega, kellest üks küsis, et kas Külli tahaks õhtuks tagasi tulla ja seksida ka. Külli küsis vaid, et kas juhtub tihti, et noormees emavanustega seksib. Seejärel pani plehku sealt, sest jube imelik on külavahel pargis sellised 12-aastaseid kohata.
Meie kimasime aina edasi, vahepeatusega Vasalemma kaupluses. Saime teada, et sealse kandi rahvale on paari päeva pärast silmanägemise kontroll orgunnitud ja fekaalivedu toimub vastavalt vajadusele. Muus osas tundus see kant ka üks igati kihvt. Rummu lähedale jõudes tuli muidugi taas ujumine ette võtta. Priit hüppas saltodega, Lota hüppas saltodega, Heleen on lihtsalt hull ujuja ja Rainer ei saa ka neist sammugi maha jääda. Et pika päeva lõpuks veel motivatsiooni lisada, teatas Alar, et õhtul saame Rummu lähedal sauna ja kes soovib, siis põrandal magada ka. Ma veel ei tea, kuidas teha, kas mina põrandal või telgis, aga norskava emaga koos ma magada täna ei jõua. Päev oli pikk ja liiga väsitav selleks. Ahjaa, meeste poolt on õhtuse programmi sees veel kujundujumine ja vesiroos ka plaanis.