New Yorgi maraton TEHTUD!

Vabanda, et aeg on kulunud, aga New York elab teises rütmis, kui kogu ülejäänud maailm. Veelgi enam presidendivalimiste ajal. Seega pole olnud ülemäära aega magadagi, rääkimata muust. Aga parem hilja, kui mitte kunagi.


Pöörasesse NYC-sse jõudes ootas mind ees alustuseks tutvumine eestlastega, kel kõigil oli ees see sama hullumeelne eesmärk - läbida New Yorgi maraton. Teadsin, et tuba jagan Lea-nimelise naisterahvaga. Kohe temaga kohtudes mõistsime, et oleme ühel lainel ning juttu jätkub meil kahel kauemaks. Jahvatasin kohemaid oma kolmest tehtud maratonikogemusest, aga siis, kui Lea omadest kümnetest hakkas rääkima, tundus mõistlik targemat ja kogenenumat kuulata. Mis vanuses ning vormis pealgi! Wow! No tegelikult oli enamus eestlastest, kes kohale tulnud, jooksnud varem nii umbes 16 või 37 ning enamgi maratoni, ühes ja teises maailm otsas. Kusjuures enamus neist avastanud enese jaoks jooksmise alles neljakümnendates - mitmed kaotanud jookmise läbi paarkümmend kilo ning läbivad nüüd maratone kui tõelised sportlased. Väga innustav seltskond! Rohkem ma oma hädisest kolmest joostud maratonist väga kellelegi ei maininud, kuigi ega keegi ka ei kritiseeriks. Teate, sportlased on maailma sõbralikumad ning positiivsemad inimesed. Teineteist veel ka ääretult toetavad. See sai selgeks kohe pärast saabumist ette võetud viimases ühistreeningus otse Hudsoni kaldal. Margus Pirksaare juhtimisel sai tehtud soojendusjooks, jooksuharjutused, lahtijooksud jne. Tunnijagu ja mis seal salata ma tundsin, et sellest piisaski, kuigi suurem etteaste ootas siiski alles ees. 

Väiksemas kambas lubasime endale seejärel eriti suured ja rammusad pastad otse hotelli lähedal asunud restoranis, kuigi mina olin tegelikult pasta peal elanud viimased kaks nädalat, sest Margus ütles, et süsivesikud ennekõike ning kaks nädalat enne maratoni ei ladestu midagi. Pärast pastat ja väikest sotsialiseerumisringi kukkusin voodisse, sest ajavahe tegi oma töö ja tõtt-öelda oli isegi hea, et aklimatiseerimist polnud veel toimunud. Lootsin, et see annab maratoni päeval väikese eelduse.

Suurel päeval ärkasin veidi pärast kella 4 hommikul. Hullumeelsus, aga tervislikud kaheksa tundi olid magatud ning pealegi ootas buss meid juba 5.45 maja ees, et viia maratoni starti valmis. Hommikusöögiks olid kaasas vastavalt soovile kaerahelbepuder ning tatar ja veel üht-koma-teist. Kella seitsme paiku olime stardialal ja alustuseks tuli läbida turvakontroll, justkui oleksime lennujaama sattunud. See kõik vajalik turvalisust silmas pidades. Seejärel sai haarata vastavalt soovile banaani, kohvi-teed ning isegi Donkin Donats–i üsna veidraid, aga see-eest sooje mütse. Uskumatu rahvamass oli juba ootamas meid ees, veel uskumatu on seal täiesti juhuslikult Raoald Johansoni kohata, kuigi tema viibimine maratonil. Võtsime kena ühisplatsi eestlastega otse heintel, kuhu maandusime hõbedaste kiledega, et oodata oma starti. Kel tuli oodata paar tundi, kellel lausa neli tundi - vastavalt oma stardigrupile. Ootajad sõid nagu ees oleks maraton, jõid, manustasid soolatablette ja mõni lausa magas. Mina olin samuti nelja tunni seas ja see tähendas starti kell 11 alles ning üheskoos Krista ja Erkkiga. Kristaga seostub nüüd ja alati üks mu lemmik maratonilugusid. Nimelt tuli ta NY-i rohkem kui reisifirma esindaja ja tööle, kuid ometi küpses tal peas plaan, et ehk võiks temagi justkui muuhulgas joosta maratoni nagu see oleks väike pagarikojast läbi astumine või muu säärane. Isegi ta mees ei teadnud, et naine ühes teise 58 000 inimesega maratonil stardib. 

Riburadapidi asusid eestlased starti ja meil tuli päikese käes küpseda kõige kauem. Ometi lendas aeg kui linnutiivul ka meie jaoks ning peagi saime seljast visata oma sooja dressi, mis spetsiaalselt kohapeal annetamiseks mõeldud oli. Nüüd venis algus omakorda kui tatt, kuigi kell näitas juba 11, siis liikumine oli vaevaline ja kulus veel paarkümmend minutit enne, kui saime sörkima hakata. Minul isiklikult kulus aeg filmisele, sest plaan oli, et materjali viin koju. Esialgu olin ma entusiastlik operaator, kes filmis ühes ja teises suunas, liikumises ja peatudes. Sillal ronisin kõrgeimasse punkti, mis võimalik, et võimalikult palju olulist filmilindile püüda. Uskumatult võimas energia oli sel rajal üheskoos kõigi nende inimestega ja peagi veel pealtvaatajate sekka jõudes, muutus veelgi ennastunustavaks. Rahvas juubeldas, kuidas jõudis, laulis ja tantsis, justkui oleks käimas aasta suurim tänavafestival. Kusjuures lisaks olid bändid esinemas umbes nii iga nurga peal. Joogipunktid jumal tänatud igal miilil, sest kuigi tuul oli arvestatav ja kahjuks suurem enamus rajast vastu, siis esimesed tunnid kõrvetas päike korralikult, mis tähendas, et vesi on hädavajalik tarbida igas punktis. Ma võtsin enamasti lausa kaks topsi, vahel kolm.

Umbes nii 13 kilomeetri kanti teadsin, et mu hea sõber Kalle koos Gerdiga on ootamas ees, otse Bergen streeti alguses. Uskumatu, et selline mõnekümne sekundiline kohtumine maratonirajal mõjub kui tõeline boost, mis annab jõudu veel vähemalt kümneks kilomeetriks. Kuigi veel oli enesetunne ideaalne ning jätkuvalt tundus mulle, et operaatorina pole ma päris lootusetu. Just pärast poolmaratoni ootas ees tõus - kes teab, mitmes taas, kuid jälle pikk ning raske tõus, mis väsitas sel hetkel ikka päris korralikult. 

Vaikselt hakkas see rahvamass mulle enam mitte nii meeldima ja tänavadki polnud enam lemmikute seas. Ma ise olin samuti ebameeldivuse kehastus iseenda jakos, kui aus olla. Olin jõudnud punkti, kus väsimus hakkas võimust saama, kuigi kinnitasin endale järjepidevalt, et see enneolematult äge maratonirada on peagi seljataga ning ma ei tea kunagi, kas üldse veel NY-i jooksma satun, seega peaksin pigem nautima hetke, mis veel käsil. Filmimine vajus ära ja enam ei filminud ma eest ja tagant, vaid pigem jooksu pealt ja võimalikult kiiresti, sest rääkimine väsitas veelgi. Kõlab ehk võimatuna, aga mul ei olnud enam justkui midagi öelda. Eriti pärast 35. kilomeetrit, kuigi püüdsin enam keskenduda miilidele. 

Central parki sisenedes teadsin, et viimased miilid on vaid jäänud ja kuigi see iseenest ei lohutanud, siis energiat tundus nüüd kuidagi leiduvat piisavalt, et aina joosta ja taas muidugi ka filmida. Enne lõppu jõudsin veel otsida koridoris asunud lipureast Eesti lippu, kuid kahjuks ei silmanud teise 132 riigi seas. Just nii palju erinevate rahvuste esindajaid oli jooksmas selleaastasel jooksul. 
Finišh tuli kätte kuidagi nii ootamatult, et mulle tundus, et ma jõudnuks isegi veel joosta. Kohe kui medalid käes, juhatati meid edasi ja edasi, et finišhikoridori ei jääks ometi keegi passima, sest uued jooksjad olid aina peale tulemas. Pärale jõudes olin saanud kaks sms-i. Üks neist treenerilt, kes väitis oma asukoha olema kohe seal lähedal ja teine Seitsmeste uudiste reporterilt, kes kirjutas mulle teadmata tänavatest. Mulle tundus, et käin kähku ühest ja siis teisest kohast läbi, aga ainuüksi maratoni alalt välja pääsemiseks kulus nii umbes 45 minutit ja siis veel paarkümmend, et uudiste meeskonnani jõuda. Siiani jääb mõistatuseks, kuidas ma nad üldse leidsin, sest väljapääse oli mitu ja orienteerumine on mu kõige nõrgem külg. Samas mõjus taastumisele need mõned kilomeetrid kõndimist ideaalselt. 

Igal juhul oli sinna jõudes mul juba nii külm, et operaatoril hakkas mind värisemas nähes kahju ja nii laenas ta oma riided selga. Intervjuud tehtud, liikusime üheskoos Marguse juurde, kus ootasid mind ees teiste pool mulle jäetud soojad riided. Olin ääretult liigutatud ja tänulik. Kusjuures Margus ootas mind seal metroo nurgal juba viiendat tundi, sest on lubanud, et kõik oma jooksjad ootab alati ära. Sellega seoses, pluss kogu ülejäänud pühendumus ja lõputu toetamine, teen ettepaneku nimetada just Margus Pirksaar aasta treeneriks. Arvake ära, Krista, salamaratonijooksja, ootasime veel ka ühiselt ära ja see tähendas, et kõik, kes meist starti asusid, ka jooksu lõpetasid. Kuigi isegi Margus tunnistas, et kuigi mõned kümned maratonid on seljataga, siis just ilmaolud ning New Yorgi rada tegid jooksu nii piisavalt raskeks, et temagi kaalus vähemalt korra kõndima hakkamist. 

Nii hea pole mu enesetunne veel kunagi pärast maratoni olnud ja ka lihaste olukord järgmistel päevasel, sest kuigi kükke päris vabatahtlikult ei teeks ning pikkadest treppidest ei kõnniks, siis vahel harva andsid lihased oma olemasolust märku. Ehk olid need need suurepärased Zeropoint maratonijärgsed põlvikud ning kompresspüksid? Igal juhul on elu neljas maraton tehtud. Aeg midagi 4:58 ja pool tundi filmimaterjali, millest peagi loodan meeleoluka video kokku saada. Emotsioone jagub veel pikemaks ajaks ning ka naeratus ei taha veel kuhugi kaduda. Maratonilt sain kaasa veel tubli portsu uusi ja toredaid tuttavaid.

Viimaks, aitäh parim treener, keda endale soovida - Margus Pirksaar!
Aitäh mu armas Jan, kes Sa omal moel mind oled innustanud. Suured tänud kogu teie imelisele perekonnale.
Tänud suurepärasele seltskonnale New Yorgis!
Kalle ja Gert seismast tunde ning ootamas mind - olite asendamatud neil hetkedel.
Tänud Nike, mul on olnud au. 
Kõik teised, kellele valmistumise vältel toetusin. 
Ma ei tea veel kus ja milla, kuid tunnen, et jooksmiseta ma enam ei saa. Niisiis, maratonini!

Nädal maratonini. Matkamise rõõm!

 Vaid nädal on jäänud unistuste maratonini, mille eel olen kuid treeninud ja oma vaimu valmis seadunud. Viimaste nädalate treeningkava näeb ette pigem vaid lühikesi treeninguid. Toitumises on aluseks süsivesikutega liialdamine ning vedeliku tihe tarbimine, eelistatud on mineraalvesi. Isiklikust maitse-eelistusest tulenevalt olen lisaks tarbimas suures koguses värsket õunamahla, mida ema mulle agaralt linna kaasa alati pakib.

Viimane nädalavahetus Eestimaal oli ammu planeeritud matkamise tähe all mööda saata. Matkaklubi esimees Sikk nimetas seda lausa sügiseseks ekspeditsiooniks Võrumaal. Kohale jõudsime juba neljapäeva hilisõhul ja kuigi läbi tohutu vihmasaju, siis säilis lootus: ehk on homme ilmaga paremad lood. Siis oli vaid veidi aega, et lõkke ääres istuda ning seejärel magama - kes kuhu. Ultramaratoonar otse meistrivõistlustelt Heleen valis autos ööbimise, sest tervis olla jooksu järel mitte just liiga hea. Kes soovis, said telki unelema ning kes soovisid, need koopasse, mille asukohad on sama hästi hoitud saladus, kui lehmakommi retsept. Valisin viimase ühes väiksema kamba rahvaga ja vajusin unne enne, kui ööjutt seal salapaigas lõppes. Tõsi, öötunde veetsin üleval nii mõnegi, sest hoolimata lähedal asuvatest soojadest keredest hakkas mul taas põrgukülm. Otsustasin sel samal öötunnil, et ma ei usu poodnikku järgmise magamiskoti ostmisel, vaid lähen ja ostan reaalselt kõigekõige soojema, mis olemas on. Aga sel korral tuli unetus taas ära kannatada.

Hommiku koites tundus, et oleme ikka tõesti liiga agarad, sest keegi teine veel ei liigutanud sõrmegi, mis sest, et matkajuht lubas stardiajaks kell 8 hommikul, et jõudmine Eestimaa vanimale pidevalt tegutsenud
Lindora laadale oleks õigeaegne. Ilmajumal polnud ka täna meie poolt. Vihma ladistas, sooja polnud ülemäära palju, aga matkamiselusti ei saa ilm ometi vähendada. Pealegi pole olemas halba ilma matkamiseks, on valed riided. Vihmakeebid olid täna kahtlemata omal kohal.

Alar lubas, et distantsid on sel korral imeväikesed. Mu treener Margus soovitas matkal end siiski eriti sääsata. Esimeseks matkapäevaks pakkus Alar, et nii umbes 7 kilomeetrit imelist matkarada ootab ees. Aga tegelikult ma ei tea, kust ta neid numbreid võtab, sest Lindorale jõudes oli täis tiksunud ligi 15 km. Seda rõõmsam oli kohale jõuda, kuigi osad kauplejad olid kehva ilma tõttu müügiplatse juba kokku pakkimas. Mulgiputru saime siiski ning kes mida veel ostlema läks. Mina haarasin lätlase käest lehmakommid, mille maik ei lähe ilmselt kunagi meelest. Pealegi on vahelduseks tore süüa magusat ilma igasuguse süümepiinata, sest Margus ütles: kõik kulutad maratonil ära!

Edasi viis laadalt tee toredate Võrumaale kolinud noorte vastostetud tallu. Esialgne plaan magada aida all muutus sujuvalt, sest ilm oli ikka veel tatine ning külm. Nii juhtus, et peagi oli pidu püsti maja esimeses remonditud toas. Mu ema kaasa pakitud šarlote kook pole peaaegu kunagi nii hea maitsenud. Aga koogi söömisega minu pidu piirduski - nii on see tegelikult viimased nädalad, laias laastus kuud olnud. Kuidagi ei suuda pidutseda, joosta ja olla veel muuski mõttes tegus. Nii püüdsin ma peagi pärast sisukaid vestlusi ühe ja teisega end magama sättida. Aga ei, ka kõrvaklappidest polnud sel korral kasu. Viimaks hakkas mu armas Teele muretsema ning orgunnis maja teise nurka mulle põrandale koha - kusjuures otse ahju vastu. Sest selleks hetkeks tundsin, et olen end veidi külmetanud ja nii lootust magada eriti soojas ja taastada immuunsüsteem. Kuigi päris maga ei saanud, siis natuke on alati parem, kui mitte midagi.

Hommik koitis, siis oli teada, et matk jätkub mööda Siku isiklikku salarada, mida ametlikuks matkarajaks rajada ei õnnestu. Tegelikult olen mõni aasta tagasi seal juba ka matkanud, kuigi aastaaeg oli siis teine. Distants jäi kaheteist kilomeetri kanti, aga tõepoolest möödus toredas vahelduses ning lõppes Ürgoru kämpingutes, kus suitsusaun oli juba kuum. Vihmaga olime selleks hetkeks peaaaegu juba harjunud, kuigi korraks end näidanud päike tegi eriliselt rõõmsaks. Mina otsustasin sel hetkel, et kuigi võiks veel lühikese pühapäevase jalutuse kaasa teha, siis mu parima sõbra naise juubel Anne Veskiga on siiski väärt sõitu tagasi Tallinna. Pealegi sain sel viisil ühe lisapäeva pühapäeva näol, et otsida valmis vana pass USA viisaga, mõelda läbi jooksuriietus ning mis peamine, end välja puhata.

Maratoniks valmis

Ma ei ole jooksjaks sündinud. Tegelikult puudub isegi eelsoodumus, kuigi mu vanemad on sportlased. Siiski kukkusin kändudest kaugele ja mis seal salata, kehalise kasvatuse tundi olen vihanud kogu oma teadliku elu. Jooksmist kohe erilise raevuga. Ometi olen nüüd valmistumas oma elu neljandaks jooksumaratoniks. Võib-olla siis on võimelised jooksma ka need, kellele seda võimet antud pole? Ehk sõltub edu pühendumisest ja tööst? Usun, et minu õnnestumise taga on kindlasti ka üks mu lemmiktreenereid - Margus Pirksaar. Vahet ei ole, mitu kuud olen taas haige olnud ja kui lootusetu mu seis üldiselt pole, siis Marguses leidub alati usku ja positiivset mõtlemist. Ehk ka seetõttu usun, et maratoni õnnestumine sõltubki ennekõike vaimsest valmisolekust, sest füüsiliselt oleme selleks enamus terveid inimesi võimelised.

Täna, täpselt kolm nädalat enne maratoni, nägi treeningkava ette viimase pika treeningu. Kavas oli kirjas 2.45 tundi, kuid otsustasin juba ärgates, et teen 3 tundi jooksu. Number kolm meeldib mulle lihtsalt rohkem. Pealegi ei ole mul ülemäära tihti võimalik päris metsas joosta, kuid täna taas Jõgevamaa kodus see võimalus mul avanes.

Ettevalmistused olid sellised, et mu ema viis ühe joogipudeli ühte metsanurka (isevalmistatud vitamiinipommist õunamahl) ja isa teise pudeli värskaga teise paika. Sest kuigi ma tavaliselt trenni ajal ei joo, siis täna tundus hädavajalik. Start läks. Kõik oli imeline - metsalõhn, linnulaul ja enesetunne ka. Olin võtnud eesmärgiks joosta kolme tunniga 30 kilomeetrit.

Ema peidetud õunamahlani jõudnuna tahtnuks juua kõik, aga ei saanud. Mõistsin, et tagasitee jaoks on vaja osa säilitada. Pealegi ei olnud kaugel isa peidukas värskaga. Mul on tõepoolest imelised vanemad, mõtlesin sel hetkel, kui end kui kaevul tabasin. Aeg lendas kui linnutiivul, kuid ometi tundus, et kõik vajalikud mõtted said täna selgeks mõeldud. Jooksin ühe raja lõppu ning poolele teele tagasi, seejärel mööda Ähijärve-Peraküla matkarada Põltsamaa poole edasi. Jõudsin radadeni, kus ma veel mitte kunagi käinud pole. Ka matkarada on seal kandis päris uus. Jooks kulges täielikus vaikuses, milles on nii lihtne rõõmustada imepisikeste asjade üle. Jooksin täpselt selle matkatee sildini, kus oli kirjas Ähijärve 500, seejärel tundus, et on aeg ümber pöörata ja kodu poole tagasi lipata. Ma ei oska tempot hinnata, kuid usun, et suutsin seda enam-vähem ühtlasena hoida. Viimased tilgad pudelite põhjas tundusid päästvat mu elu. Viimane pooltund sain joosta kõige tuttavamal rajal, kuid veidi tundsin vaimset väsimus. Siis mõtlesin Pirksaarele ja ennekõike, et kui tänulik ma olen, et ta minusugusest lootusetust on äratanud pisikese lootuse. Hindan seda väga. Kilomeetripostid jäid aina seljataha ja olingi koduõuel, kus ees ootamas mu fantastiline Panter, kes ei jäta iial kasutamata võimalust ronida mööda mind õlale. Temaga koos tegin lühikese taastava jalutuskäigu otsa, venitusharjutused lisaks ja järgnenud saun ei ole peaaegu mitte kunagi nii hea tundunud, kui täna pärast 30-kilomeetrist metsajooksu.

Aitäh universum. Ma olen valmis maratoniks. Vaimselt ja füüsiliselt ka. Kassi peal ei ole, kuigi pildimaterjal võib vastupidise mulje jätta.

Õõvastav metsajooks

"Kas sa tahad kuuli saada vä?" küsib minult Jõgeva jahiseltsi liige, kui olen oma pühapäevasel pikal jooksudistantsil otse kodumetsas Kuristal. Seda sama metsarada mööda jookseb ühtlasi Peraküla-Ähijärve ametlik matkarada, mille RMK paar aastat tagasi lõi. Tegemist on riigimetsaga, mis on rahva omand ning ühtlasi piirneb seal samas mu isa metsaga. Sellel rajal on eriti nädalavahetuseti teisigi liikujaid, tänagi olid mehed metsa tegemas. Ehmatasin jahimehe lause peale, sest ei teadnud, kas tegemist on ähvarduse või hoiatusega. Seejärel kamandab ta mind metsa äärde maha istuma ja ootama, kuniks tapatalgud on läbi. Olen higist leemendamas ja mõistan, et ei soovi seal haigeks jäämiseni külmetada ning ammugi tapmisest osa saada. Kuulid vihisevad, kuid otsustan edasi joosta ja mõtlen hirmuga, et kas üsna lähedal asuvad majapidamised on ikka teadlikud võimalusest täna siin samas surma saada? Või teised külaelanikud, kes aega-ajalt metsas näiteks oma koertega jalutavad?

Jahimees väitis, et jahipidamine toimub veel 30 minutit, seetõttu julgen kolmveerand tundi hiljem raja lõppu jõudes ümber pöörata ja kodu poole tagasi seda sama rada pidi joosta, sest tänane kava nägi ette 2,15 tundi jooksu. Aga ei, kuulid vihisevad jätkuvalt ning kamp on liikunud külale lähemalegi, endiselt ametlikul matkarajal. Jahimehe sõnul ühtlasi ka ametlikul jahialal. Mõistan, et Eestimaa on väike ja kuidagimoodi peame me metsa ära mahtuma - olgu siis matkarada või mitte, aga kuidas saab olla, et hoiatavaid silte ega muud taolist ei leidu? Kuidas saab olla, et matkarajal asub samas ka ametlik jahiala, kus praegusel ajal käib kõmmutamine kuuldavasti igal nädalavahtusel? Ühelt poolt kutsume üles rahvast viibima enam metsas ja RMK omakorda näeb vaeva, et tuua välisturiste meie matkaradadele, kes ilmselt ka õudsemas unenäos ei oska ette näha võimalust, et meie imeliste metsade vahel võib nende elu põdrale mõeldud kuuli läbi lõppeda. Või ehk on kusagil info üleval, mil ei tohi rada jooksjad ega matkajad kasutada?

Ahjaa, jooks ise oli super. Ette antud aja jooksul läbisin 23,8 kilomeetrit ja enesetunne on sama hea, kui pärast pooltmaratoni paar nädalat tagasi. Ja jahimeestele teadmiseks, siis sel samal hetkel, kui üks teist mind kuuliga ähvardas või hoiatas, lippas üks imeilus põder meeste seljatagant läbi. "Põgene, vaba laps," mõtlesin sel hetkel, sest ajujahist pole ma kunagi head arvanud. Olge mehed ja tapke mees-looma vastu siis vähemalt.

Kuu maratonini. Kõige kriitilisemad nädalad

Poolmaratoni eufooria on nüüdseks möödunud ja kuigi päris terveks ma suurepärase jooksu järel ei saanud, siis haigemaks ka ei jäänud. Küll aga võtsin nädalaks aja maha, sõitsin tööreisile Saksamaale ning hoidusin trennist sootuks. Samuti ma sõin iga päev ingverijuurt mee ning laimimahlaga ja kasutasin postiivse mõtlemise võlujõudu. Ehk seetõttu ma viimaks tõve ka võitsin ning juba nädal pärast poolmaratoni, alustasin vaikselt jooksutrennidega. Peagi andis Margus ette kava, mis sisaldas nädalavahetuseks pikki treeninguid ja nädala sees veidi lühemaid. Endiselt viis korda nädalas. 

Alates sellest nädalast planeerisin jooksutrennid hommikusse aega, sest pärast tööd olen tihti kas liiga väsinud või on väljas juba nii pime, et ei julge üksi tänavaid mööda lipata. Eriti imelik oli joosta reedeõhtuti, sest päriselt ka - ma kohtasin enamasti vaid õlupudeliga ringi taaruvaid inimesi, ise muretsedes, et pipragaas jäi jälle maha. 

Varahommikul linnaga ärkamise rütmis joosta on aga kuidagi eriti innustav, maandav ja kaasahaarav! Ühel hommikul, mil ette oli antud 1 h ja 30 minutiline treening, jooksin Kalamajast Koplisse, Koplist Paljassaarde, Paljassaarest Pelgulinna ja tagasi koju. Vahel on lausa tunne, et enne saavad tänavad otsa, kui mina oma aja täis. Aga mis võrratu tunne on pärast jooksu! Ma ei suuda siiani mõista, kuidas olen suutnud oma elu esimesed ligi 25 aastat ilma jooksmiseta elada.

Täna sain kätte järjekordse treeningkava ja see on kõige olulisem kogu treeningperioodi jooksul, kirjutas mulle täna Margus Pirksaar. Tegelikult sellest kolmest nädalast sõltubki minu maraton. Margus lisas veel, et A&O on toitumine ning uni, treeningute tegemise kõrvalt!

Niisiis, head sõbrad, ma armastan teid väga, aga veiniõhtud jäävad jätkuvalt vahele. Ja sünnipäevadele jõuan ka alles hilistel tundidel vaid korraks. Aga kui keegi soovib jooksuringile kaasa tulla, siis palun tulge. Olge terved, sest see on ainus mis loeb.

Tallinna poolmaraton TEHTUD!

Päris mitu päeva tagasi ärkasin valusa kurgu, tatise nina ja veidi kehva olemisega. Hoidsin küll mõtted positiivsed, kuid päev-päevalt läks olemine kehvemaks. Sel korral ma tõesti ei mõista, miks on immuunsüsteem langenud, sest toitunud olen tervislikult, jooksnud mõõdukalt ning maganud piisavalt. Aga alati ei olegi vaja kõigest aru saada ja vaimust vaesed olla üldsegi õndsad.

Juba reedeks oli olemine piisavalt tõbine, et helistasin Pirksaarele nõu pidamiseks. Ütlesin otse, et mul on juba ainuüksi vaimu tarvis vaja poolmaraton just pühapäeval läbida. Tema aga tuletas meelde asju, mis nii lihtsad, aga ometi õigetel hetkedel kipuvad ununema - rohkelt C-vitamiini, mineraalvett! Kuni pühapäevani jäägu trennid vahele. Tegin kõik, mis treener soovitas ja lisaks sõin kolm korda päevas purustatud ingverijuure-mee ja laimimahla möksi. Magama läksin veelgi varem.

Pühapäeva hommikul olin ikka väga kahevahel. Kas teen endale ehk liiga? Tõttöelda ei ole ma kunagi varem võistluse starti tõbisena läinud, ehk ka tänu sellele ei ole ma kunagi ühtki võistlust olnud sunnitud katkestama. Igal juhul olid tossud juba jalas, kui ma ikka veel poolt ja vastu hääli kaalusin, siis aga vaatasin ära Rannamäe viimase intevjuu ja mõtlesin endamisi: "Ma lähen, tema mälestuseks ma lähen!". Võistlusmaterjale kätte saade kohtasin veel Ain-Alar Juhansoni, kellelt igaks juhuks nõu küsisin ja temagi ütles: "Alusta rahulikult, hoia tempot ja võimalusi on kaks - kas võistluse järel päris haigeks või hoopiski terveks!".

Mu hea sõber Imre tuli starti, et mind toetada. Kui aus olla, siis veel stardijoonelt olnuks ma võimeline ümber mõtlema, aga teadsin, et Imre ei lase enam mul minna. Inspekteerides leidis ta kohe stardis, et taas olen jooksu eel teinud mitmeid vigasid. Esiteks olid mul jalas tutikad tossud, siiski väga ilusad Nike omad. Geele polnud ühtki kaasas ja tõbine pealegi. Seda ta muidugi ei märganud, et soenguga nägin täna palju vaeva, sest jooks - see on ikka tõeline pidu. Leppisime kokku ühtse tempo, mida hoiame jooksu vältel. 7min kilomeeter, aga no tegelik kujunes muidugi kiiremaks. Esialgu tundus kuidagi liiga palju naeru ja lusti, endamisi kalkuleerides kartsin, et see head ei tõota. Ometi möödusid kilomeetripostid iseenesest. Olin veidi üleriietunud, aga teadsin, et kergemas rõivas olnuks külmetumisoht liiga suur. Jõin ja sõin igas punktis. Esiteks, sest lõõmava päikese käes ning veidi palavikulisena on vedelikukadu suur ja söömine oli oluline, et hoida energiataset.

Kolmandik poolmaratonist oli nüüdseks seljataha jäänud. Eriti meeldis mulle Pirita teeäärne rada, meri ja kõik sealne on alati mulle turvaliselt hea olnud. Ja siis ühtis tee vastujooksvate maratoni läbijatega. Tempo tõusis mul iseenesest ja Imre pidi mind kogu aeg tagasi hoidma. Inspireerivad on kõik need hullumeelsed inimesed ja sinna ei saa ma midagi parata, innustun iseenesest. Taas ja taas jõin ning kuigi ma jälle ei taibanud ei geele ega muud sellist kaasa võtta, siis rajal jagatava võtsin tänulikkusega vastu ja tarbisin ära ka. Korra sain Imrelt glükoositableti ka, seda tarbisin küll täitsa esimest korda ja kui algul tundus, et on okei, siis hiljem hakkas ikka vastu. Järjekordne suur viga, ära tarbi ühtki uut asja rajal!

Iga joogipunkt oli kui õnnistus ja endiselt, kõik need kaasaelavad vabatahtlikud! Te olete nende sekundite jooksul nii vajalikud ja nii abistavad! Pool sai tehtud, aga ma ei tihanud hõisata. Tundsin, et kindlasti jõuan ma lõppu ja kindlasti oli tulek õige otsus, aga kuidagi alalhoidlik olin, sest olgem ausad - elu raskeima maratoni olen jooksnud just Tallinnas ja sel samal rajal. Pealegi annan endale aru, et eufooria töötab suures plaanis mu vastu. Imrest oli ikka veel nii suur abi, sest tema ikka jälgis kella ja aega, millest mul pole aimugi. Olen alati enesetunde järgi jooksnud. Üle küsides sain teada, et tänane tempo oli ajas 6,52, mida hoidsime kogu jooksu vältel.

Kaks kolmandikku joostud ja nüüd hakkas kuidagi igav - palju selgasid sai küll kinni püütud, aga tekkis tunne, et nüüd võiks see juba läbi saada. Pealegi teadsin juba kilomeetreid tagasi, et füüsiliselt ma suudan, aga vaimselt on keerulisem. Viimased kilomeetrid ma enam ei rääkinud ka mitte. Imre tunnistas, et temalgi on veidi raske. Tal veel eilne 10 km all ja täna ei tohtinuks ta üldse joosta, seega loodan, et treener ei loe mu blogi. Vahelejäädes on kindlasti mingisugused räiged karistused varuks.

Viimased sajad meetrid ja see tõus ei meeldinud mulle üldse, kuid väike spurt sai siiski võimalikuks. Ja ma olin põrgulikult õnnelik. Nagu päriselt ja nii õnnelik! See oli kahtlemata üks mu elu parimaid jookse, kuigi ma ei tea oma eelnevate poolmaratonite aegu ega oska ka võrrelda, siis enesetunde järgi - see oli mu elu parim jooks!

Aitäh Margus Pirksaar, julgustuse eest!
Aitäh Imre, olemaks toeks kogu tänase teekonna!
Aitäh korraldajad! Mati, Renna ja Co - te olete korraldamas maailmatasemel võistlust!
Aitäh vabatahtlikud! Teil on uskumatult suur roll, ärge seda unustage!
Aitäh kaasjooksjad, te olete kõik võitjad! Olenemata medali värvist või kohast.

If you think you can do it, you can do it! Lugesin täna kellegi särgilt. New York, siit ma tulen!

Rentslist välja ronimas

Antibiootikumikuur on tänaseks möödas ja enesetunne on kui tervel, kuigi päevad ei ole õed. Olen oma India ravitsejaga Rajaga kohtunud nüüdseks korduvalt ja oluliseim, mis olen temalt õppinud: "Toit on meie medikament."Ühel päeval kutsus ta mind veganrestorani, et õpetada õiges tempos sööma. Ma kinnitan, et see kogemus oli piin mis piin, sest tegelikult olen maailma kiireim sööja. Vahel, TV3-e armsaks saanud sööklas juhtub, et kui tädi Malle või teised sealsed toredad tädid jõuavad mulle vahetusraha välja otsida, on mul seal samas leti taga oodates oma lõuna juba söödud. Võiksin kiiruse peale süüa ja võidaksin kindlasti, pole kahtlustki. See on lapsest saati nii olnud, sest ma lihtsalt ei viitsi aega raisata söömise peale, kogu aeg on kuhugi mujale kiire. Raja peab seda aga valeks, sest söömisele tuleb aeg võtta, oluline on anda ajule õigeid signaale ja toidu läbi mälumine on samuti tähtis. Ma tõesti püüan. Samuti olen võtnud eesmärgiks temaga veel ja veel kohtuda, sest ta on lubanud kõigele lisaks õpetada mind mediteerima, et vahel päriselt aeg maha võtta.

Margus Pirksaar, mu fantastiline jooksutreener on valmis saanud treeningplaani. Kõik algas juba eelmisel nädalavahetusel, mil pidin jooksma kolmveerand tundi ühtejutti. Raske oli see ülesanne nii vaimselt kui füüsiliselt, sest poolteist kuud laastavat haigust on tõepoolest röövinud jõuvarud. Margus, parandamatu optimist kinnitas aga, et lihasmälu on kiiresti taastuv.

Esimesteks trennideks sõitsin maale, et sealsetel metsaradadel kilomeetreid mõõta. Raske oli, kohe päris raske. Higi voolas mööda keha, pulss püsis laes ja ma ei suutnud meenutada, mitu maratoni olen läbinud. Tundus, et neid vist polegi kunagi olnud. Püüdsin sisendada endale, et kui treeningutel on raske, siis maratonil kergem ning ei jõudnud ära oodata koduni jõudmist, et üles köetud saunaga end premeerida. Samal ajal, kui teised pereliikmed õhtusest tunnist hoolimata jäätist ohjeldamatult sisse lõhverdasid. Minus leidus iseloomu, thank god for my friend Margus Silbaum! Tema kava on viinud magusaisu, soovi üle süüa või üleüldse ebatervislikku haarata. Innustust on lisanud kaalulangus, mis Marguse abiga on alati õnnestunud. Seegi ma loodan, et annab veidi edumaad jooksutrennides. Treeningkava innustab tossud jalga panema ja jooksurajale asuma, sest Pirksaar ootab iga nädala lõpus täidetud treeningkava. Teine Margus, Silbaumi Margus ootab aga täidetud toitumiskava ning andmeid kaalu, tehtud trennide ja muuga.

Avaldan postitusega üheskoos Marguse treeningkava, kuid siin on oluline rõhutada, et see on koostatud just minu tausta arvestava personaalkavaga ning kes samas rütmis tahab harjutada, see võtab vastutuse. Järgmised trennid mööduvad maailma kaunis Eestimaa looduses, sest seegi lisab vajalikku energiat, mida viimased kuud ülemäära palju pole olnud.

Tere läkaköha!

On kulunud aega. On kulunud energiat. Doktorid infektsionist ja pulmonoloogi on näinud nädalaid vaeva ning nüüd on selgunud, et kopsuklamüüdia ega mükoplasma mind vaevamas pole.  Samuti pole tegemist astmaga ega ootamatute allergiahoogudega. Isegi simulant ma pole. Hoopiski on kõik need kaheksa imelist suvenädalat mu tervist halvanud läkaköha. Näitajad on kõrged ja ravita ma sel korral ei pääse.

Rõveda nimega läkaköha on see sama, mille vastu on meie põlvkond vaktsineeritud, kuid vaid 70% inimestest on tegelikult haiguse eest kaitstud. Arvestades, et aastal 2014 registreeriti Eestis 43 läkaköha juhtumit ning oleme selle näitajaga ainus riik Euroopas, kus läkaköha juhtumite arv viimastel aastatel on langenud, siis ehk on oma osa ka selles, et Eestis jääb tihti see haigus lihtsalt avastamata? Ilmselt oleks minulgi jäänud avastamata, kui ma poleks tungivalt palunud analüüse ja vastuseid. Oma osa on kindlasti ka Dr Mülle ja Dr Andrejevi juurde sattumisel, sest nad tõesti hoolisid.

Läkaköha ravimata jätmisel on tüsistustena loetletud kopsu-ja aju kahjustused, kroonilisusest rääkimata. Eestimaa meditsiinisüsteem, vabandage, mu kriitika. Aga miks ei oleks võinud juba kiirabis ligi kaheksa nädalat tagasi ära teha testi, mis maksab kuus eurot? Ehk oleks oksendamiseni viivad köhahood saanud kohe diagnoosi ja mina ravi? Miks ei oleks võinud perearst leida aega ja see ära teha? Miks tuli mul kaheksa nädalat käia ringi kannatades ja potensiaalselt nakatada kõiki teisi? Oleks on oleks ja virisemine ei vii kuhugi. Aga  kui midagi on siit õppida, siis hea sõber, haigestudes NÕUA. Ema haigestudes, ka NÕUA, sest ta on Sul ainus. Oma mees vii vajadusel väevõimuga arstile ja NÕUA. Isegi kui kiirabis peetakse Sind terveks, siis usalda oma sisetunnet ja ära võta võimalikku sõimu isiklikult. See on Sinu tervis ja kalleim vara. Et keegi ei küsiks hiljem, kus olid enne? Lisades, et nüüd on juba liiga hilja ja meil on väga kahju.
Olen nüüd aasta 2016 statistiline number. Õnneks läkaköha arvestuses ja mitte mõnel hullemal real. Aga märk on seegi ja ma luban, et suhtun sellesse tõsiselt.

Dr Andrejevi poolt täna välja kirjutatud antibiootikumid on kanged, aga mõjuvad, lubas doktor. Tegelikult olen tasapisi ka sportlikum olnud. Kuidagi eriti kripeldab, et nii kaua on tulnud spordirajalt eemal olla. Seetõttu mõned pooletunnised jooksutrennid mu kontol siiski on. Ja eile käisin rulluisutamas, tunni jagu. Imeline tunne on olla taas võimeline liikuma, kuigi rulluiskudel seistes ei tekkinud küll tunnet, et alles mõni aasta tagasi läbisin Berliini rulluisumaratoni. Silmnähtavalt ebakindel olin. Margus Silbaumi toitumiskava on sealjuures jätkuvalt täitmisel ja mõju on olnud imeline. Kuidas on läinud aga kohtumised mu õpetlase India ravitsejaga, kirjutan juba järgmises postituses.

Infektsionist, pulmonoloog ja India ravitseja

Tervise saaga jätkus, kui ühel õhtul raadios tööl olles ma enam rääkida ei saanud. Valu rinnus tegi olemise väljakannatamatuks ning hingamise raskeks. Viskasin kotttoolile pikali ja enam püsti ei saanud. Erkki, mu kaassaatejuht ei oodanud kaua ja kutsus välja kiirabi, sest ise ma sinna minna ei julgeks. Kardan taas sõimata saada. Kiirabibrigaad tuli kähku ja ütles, et muud ei saa mul olla, kui lihastepõletik, mis põrguvalu tekitab. Raviks on neljanädalane valuvaigistite kuur, kusjuures ükski tablett vahele jääda ei tohi. Kohapeal tehti süst, millel pidi võluvägi olema. No tegelikult ei olnud, aga tunni pärast sain vähemasti koju sõita.

Nädal hiljem on valu rinnus olemas, aga enam mitte nii põletav. Kätte jõudis ka infektsionisti külastus, mis pikalt ette planeeritud oli. Eesmärk oli uurida, milline viirus on ikkagi 5-nädalase köha põhjustajaks. Sattusin Dr Mülla vastuvõtule, kes on kogu selle aja jooksul päriselt südame ja hoolega asja juures olnud. Pärast uurimist ja puurimist pakkus ta, et ilmselt on tegemist kopsuklamüüdia või mükoplasmaga. Analüüside saabudes selgus aga, et ei, ka see mitte. Ja mind suunati edasi pulmonoloogi vastuvõtule, kuigi enesetunne on tänaseks parem.

Kuigi dr Mülla on tõepoolest väga professionaalne, siis ma kuidagi tundsin vajadust veel kelleltki nõu paluda ja nii jõudsin India ravitseja juurde. Kuigi ta ei luba end niimoodi nimetada, sest doktorikraadi omandab hoopiski astronoomias. Vastuvõtt toimus TTÜ ühika köögis, sõbra omas, sest mees ise elab kommuunis, kus tal olevat keeruline patsientidele keskenduda. Pulss ja keele hindamine olid seisundi hindamisel põhilised. Peagi teatas ta, et kopsus pole mul midagi ja mükoplasmat ega klamüüdiat ka mitte. Hoopiski on probleemiks mu hullumeelne elustiil ja oskamatus iseendale aega pühendada. Ebaregulaarse toitumise tõi ta samuti välja ja lisaks loetles kümmekond toitu, jooki, mis tuleb mul nüüdsest igapäevasesse menüüsse lülitada. Õnneks on mitmed neist mu lemmikud. Üks on kindel, päev hiljem selgus analüüsidest, et ei mükoplasmat ega klamüüdiat mul tõepoolest pole.

Aga nüüd, et toitumine päriselt korda saada ja soovitatud toidud menüüsse lülitada, palusin oma lemmiktoitumisspetsialist Margus Silbaumi abi taas. Sest no tõesti ma ei tea, kui palju võiksin siiski viigimarju süüa ja kui õhtuti tarbin kookoseõli, siis kas ja mida tohin lisaks süüa.

Pikisilmi ootan ka treeningkava. Loodan, et see on peagi käes ja siis alustan nullist. Kui tunned, et Sinagi oled nullis, aga oleksid valmis kolmeks kuuks jooksukarusellile hüppama, siis oled igati teretulnud. Sest ärgem unustagem, jooksus on ilu!

Unistuste New Yorgi maraton ootab!

Alati, kui spordiprojektide vahele jääb veidigi pikem paus sisse, leian end rentslist. Sõna otseses mõttes. Seetõttu on viimane aeg end käsile võtta ja kui üldse lennata, tuleb lennata kõrgelt!

Olen juba mõnd aega tagasi öelnud, et maratonil jooksmiseks ei leia ma enam innustust ega ka motivatsiooni. Sest been there, done that. Aga New York ja sealne maraton on midagi muud. See on The Marathon, päris kohe maratonide maraton. Pehmelt öeldes söön ma nüüd veidi oma sõnu, sest jooksen maratonil taas. Aga sel korral oma unistuste maratonil New Yorgis 6. novembril.

Kes teine võiks mind valmistumisel aidata, kui Margus Pirksaar isiklikult. Ta teinud imet varem ja teeb seda nüüdki, olen kindel. Tõsi, ettevalmistused algasid varem, esiti omal käel ja ehk ka seetõttu üle pingutasin. Tänaseks olen ühtejutti viiendat nädalat haige - palavikus ja köhin kui kopsupõletikus. Ükski arst pole leidnud põhjust, püütakse aina kõikvõimalikke antibiootikume välja kirjutada, mis tapaks mu sees oleva torusiili kombel. Teisel juhul ei võeta jutulegi, sest tegelikult olen terve väljanägemisega, ütlevad. Thank god for red lipstick!  Viimaseks olen püüdnud mõtted head hoida - küllap nii ka tervis tuleb. Ja kui päris aus olla, siis igaõhtuseks rituaaliks on saanud sinepiplaastrid rinnal, viinasokid jalas ja ravimtaimetabletid Mukaltin keele all. Selline omamoodi veider idüll, et ei kujuta elu selleta enam ettegi. Aga mõistagi oleks toredam mitte pidevalt tähelepanu võita hingematva köhimise, kannatada järjepanu öise higistamise ja üleüldise jõuetuse all. Seega, kui viimaks terveks saan, algavad treeningud, sest imelised Nike`i tossud on juba ootel ja vaim on valmis.

Aga enne veel väga tähis teadaanne! Kui Sinagi oled mõtteid mõlgutanud maratoni teel. Veel enam, oled unistanud maailma populaarsemal maratonil osalemast, siis Jooksupartneril on veel mõned kohad üle. Jookseme New Yorgis koos! Vaata infot SIIT

Viimaseks. Täitub minu unistus, täitugu ka maailma armsa Jani unistus, kes unistab omal jalal kõndimisest. Sinu kätes on teda aidata. Vaata Jani lugu SIIT