Thursday, August 11, 2022

KAAL EI LANGE? TUJU ON HALB? OLED PIDEVALT HAIGE?


Probleem võib olla soolestikus!

Bakterite ja muude soolestikus elavate mikroorganismide kooslus, tuntud kui soolestiku mikrobioom, mängib olulist rolli meie tervises, kuid see pole mingi uus teadmine. Viimatine Jaapani teadlaste uuring avastas, et soolestiku mikroobid mängivad olulist rolli ka inimese pikaealisuse juures. Uuringus osalenud 100-aastastelt inimestelt leiti ainulaadsed soolestiku bakterid, mis annavad alust uskuda, et head bakterid võivad aidata kaasa tervele soolestikule ja omakorda tervele vananemisele. Kuigi uuringud jätkuvad, on selge, et soolestiku tervis mõjutab meie tervist rohkem kui me arvata oskame.

 

Triljonid soolestikus elavad mikroobid mitte ainult ei reguleeri meie ainevahetust, aidates toitained toormest kätte saada, vaid aitavad muuhulgas kaasa toitainete imendumisele; sünteesivad hormoone; "treenivad" meie immuunsüsteemi ja mängivad rolli erinevate haiguste tekkel. Mikroobid meie kehas toodavad kehale vajalikke toitaineid (sealhulgas B12, K ja B9 vitamiinid), mõjutavad kehakaalu ja meie ajukeemiat ning vaimset tervist - sealhulgas meie tuju ja emotsioone. Võib väita, et see mis meil soolestikus toimub, mõjutab seda, kas me oleme õnnelikud või kurvad, rahuolevad või ärevad. Umbes 90% heatujuhormoonist ehk serotoniinist toodetakse just meie soolestikus, juhul kui meie sooled ja bakterid toimivad normaalselt. Samas on leidnud ka kinnitust, et depressiivsetel inimestel on teistsugune soolebakterite kooslus ehk tasakaal on paigast ära ning domineerivad "halvad" bakterid. 

 

Rasvumisega seoses on teadlased öelnud, et soolestik on üks unustatud organitest, millel tegelikult on selles probleemis keskne roll. Uuringutes on leitud, et kõhu mikrofloora mõjutab peensooles rasva, glükoosi ja kolesterooli imendumist ning ka seda, kas keha pigem põletab rasva või paneb selle "hoiule". Seega probleemid kehakaaluga ulatuvad oluliselt kaugemale kui ainult "liigu rohkem, söö vähem".  Uuringud on näidanud, et menüü muutuse mõju mikrofloorale võib avalduda juba 24 tunni jooksul. 

 

Tervisliku mikrobioomi aitavad luua: piisavas koguses kiudaineid; prebiootilised ja probiootilised toidud; igapäevane puhta vee joomine; füüsiline aktiivsus ja igapäevaselt värskes õhus viibimine. Aga ka sel juhul on normaalse mikrofloora tasakaalu säilitamine keeruline, sest meie tänapäevane toit sisaldab palju säilitusaineid, fungitsiide, pestitsiide. Lisaks loovad kahjulikku mõju mikrofloorale stress; antibiootikumid ja mittesteroidsed põletikuvastased valuvaigistavad ravimid; alkohol; suhkur, rafineeritud süsivesikud ja töödeldud toidud. Isegi rauapreparaatide tarbimine, mida mina näiteks olen pidanud aastaid tegema. Samuti tõstab "halbade bakterite" osakaalu vähene kiudainete osakaal menüüs ning gluteen. Häiritud mikrofloora võib inimesel taastuda nädalatega, mõnel kuudega, mõnel aga aastaga. 

 

Meie mikrobioomi heaolu on sõltuv meie toidu ja elustiili valikutest. Kui soolestiku mikrofloora on tasakaalust väljas, siis on see soodne pinnas erinevate haiguste tekkeks, ülekaaluks ning eeldatava eluea lühendamiseks. Mida rohkem olen teema kohta uurinud, vaadanud statistikat, seda olulisemaks on minu jaoks saanud heade bakterite tasakaalu hoidmise teema. Tallinna Ironmaniks treenides, avastasin enda jaoks Dr.OHHIRA® kapslid. Tegemist on teaduslikult tõestatud kapslitega, mis koosnevad postbiootilistest ühenditest, 12 erineva tüve piimhappebakteritest ja prebiootilisest toitainesegust. Tähelepanu väärib, et eriti elujõulised piimhappebaktereid on kääritatud 5-aastat ja neis on äärmiselt kõrge postbiootiliste ühendite osakaal (vitamiinid, mineraalained, amino-ja orgaanilised happed).  


Dr.OHHIRA®kapsliga saad koheselt omistada SYNBIOTIC TRIO kompleksi:

  • elujõulisi ja aktiivseid kasulikke baktereid (PRObiootikumid),
  • erinevaid kiudaineid heade bakterite toiduks (PREbiootikumid),
  • loodusliku kääritamise käigus moodustunud tervisele väärtuslikke aineid (POSTbiootikumid), sh. erinevaid orgaanilisi happeid, mis muudavad soolestiku pH-taseme liiga aluselisest kergelt happeliseks.


https://www.ohhira.ee/toode/probiootikum/


Kogu viimase kahe kuu jooksul, mil treenisin pea iga päev, suutsin säilitada oma tervise ja olen veendunud, et piimhappebakterite tarbimine mängib olulist rolli sealjuures. 

 

Su tervis on, mis on Sinu mikrobioom!  


#sisuturundus 

Monday, August 8, 2022

Kertu IRONWOMAN Jukkum, kui lubate!

PROLOOG. 11 aastat ja 364 päeva tagasi algas mu tervisesportlase teekond, kui Ain-Alar Juhanson ja Ago Arro mu TriStar111 patrooniks kutsusid ning mina, lootusetult spordikauge, võistluse läbi tegin (1 km ujumist, 100 km ratast  ja 10 km jooksu Otepääl). Ma jäin tervisespordi juurde, kuid lubasin, et mitte ühtki triatloni enam. 


Aasta eest Tallinna Ironmani jälgides käis aga mingi klikk ära ja ma mõtlesin ümber. See on just see võistlus, mis on tarvis teha! Iga kord, kui keegi küsis, kas täispikk või poolik, vastasin bravuurikalt: täispikk muidugi, sest et poolik on ju mõmmitriatlon - selle teeb ära igaüks, kes natukenegi end liigutab. Aga täispikk - ma pole kindel, millised eeldused peavad olema ja seda suurem väljakutse. 

 

Aega treenida oli kaks kuud. Enne oli tarvis rännata Kesk-Ameerikas, siis magistritöö ära kirjutada ning kool lõpetada. Treeningute algust segas pikalt seljavigastus, mille trepist alla kukkudes sain. Kesk-Ameerikas, maailma ohtlikumates riikides sain omapäi hakkama, aga kodumaal kukkusin vigaseks. Kurjakuulutav algus, ent ma ei andnud alla, sest mu värske treener-füsiterapeut Priit Ailt uskus minusse. Ja tema, kui selle ala spetsialist lubas mind kahekuulise ettevalmistusega Ironmanile, sest ilma baasita oleks see enese lõhkumine. Soovituslik treeningperiood täispika Ironmani eel on 6-12 kuud. Kõik, mis Priit mulle ette kirjutas, sealhulgas treeninglaager Käärikul, tegin läbi. See, mis keelas, jätsin ära. Muuhulgas ja väga raske südamega Expedition Estonia võistluse. Stardipositsioon oli jooksu osas hea, ratast polnud ma aastaid sõitnud ja ujumisega kõige keerulisem, sest krooli ei oska ja looduslikus kohas ma põhimõtteliselt ei uju. Laipade pärast, keda ma arvasin lapsena põhja jäävat ja sellega endale eluaegse foobia tekitasin. Aga ma mõtlen, et kunagi pole hilja oma kehalist kirjaoskust parandada ja foobiatest üle saada. Hea uudis on, et viimane kuu ujun looduslikes paikades ning nädal enne Iromani panen pea vette ning ujun krooli. 

 

- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -

 

Päev enne Ironmani tuleb puhata, aga mul ei tule molutamine välja.

Pealegi tuli ratas pärast kukkumist korda teha, lisaks rutiinne hooldus. Ära vahetati peagu kõik, mida ära vahetada andis. Kaasa igaks juhuks varukumm. "Siis ei lähe seda tarvis," ütles hoolduse poiss Ago. Mitte, et ma kummi vahetamise selgeks oleksin teinud. Järgmiseks tuli Ironmani soeng lasta teha, sest kiire võib olla, aga ilus tuleb olla! Lisaks on sel oluline praktiline väärtus, et juuksed hirmsalt sassi ei läheks.

 

Expole jõuan lõunast, et number kätte saada. Mu tähelepanu köidab aga kõik see Ironmani kraam ja ma ei pea paljuks igasugust temaatilist kraami kokku osta. Särk, millele on kantud startijate nimed, sealhulgas minu oma, tuleb soetada. Ironmani pusa ja müts ning viimaks pean heaks plaaniks uus võistlusvorm osta. Olemasolev on varrukateta ja kardan, et hakkab hõõruma. Ega triatleet raha ei loe, sest ta on juba tuhandete eest vajalikku kokku soetanud. Võistluskombel on kirjas: "Ironman" ja olgu see heaks endeks! Samal ajal müts, millel seisab Ironman finisher, panen pähe alles jooksu eel ja selleks ajaks peaks olema mu saatus selge.  

 

Lõpuks tuleb meelde, mille pärast ma tulin ja lähen numbrit lunastama. Tüdrukud kohapeal on eriti armsad ja lubavad, et toetavad teekonnal, kuidas oskavad. Peakorraldaja Ain-Alar Juhanson on ka kohal. "Kas ma teen selle Ironmani ära?," küsin Ainilt ja temale omase stoilise rahuga ütleb ta: "Muidugi teed." Täpselt samamoodi sisendas ta mulle usku 12 aastat tagasi. Ta kinnitab, et isegi haige käega saan täispikal triatlonil hakkama. 

 

Käsi on haige loetud päevad tagasi toimunud õnnetu rattaga kukkumise järel endiselt valus ja mu treener Priit soovitab minna proovida, kas laseb ujuda. Kui mitte, aitab teipimisega. Harku järves pole ma veel ujunud, sest et see räpane vesi kohe ei kutsu. Pealegi olen alles esimest korda looduslikus kohas pea vette pannud ja ei taha head tunnet ära rikkuda. Aga nüüd pole valikut ja püüan ujuda Harkus. Milline kena kollane vesi paistab läbi vee! Käsi annab tunda, aga valu on talutav. Loodan head ega riski enamaga. Kaunis triatlonitüdruk seletab veel, millise poi juurest järgmise juurde ujuda tuleb ja mulle tundub: pilt selge. 

 

Viimaks olin nunnupallidele lubanud, et nemadki saavad oma Ironmani kogemuse ning joosta Ironkids distantsil. Küsin mitu korda üle, kas see pole mitte ainult minu soov, aga mõlemad veenavad mind: joosta neile meeldib. Võistlussärgid seljas stardijoonel seistes hakkab Reliisa nutma, et tema üksi küll ei jookse. 5-aastastega pole saatja lubatud. Küll ma keelitan, palun, aga ei. Viimaks saan nõusse tingimusel, et jooksen raja ääres ja ta näeb mind kogu aeg. 650 meetrit pole palju, kui samal ajal ei peaks Hanna-Britat tassima, sest tema juba keeldub jooksmast. Finišisse jõudes Reliisa ikka nutab, sest ta ei näinud meid vahepeal. Medal ja kingitus muudavad meelsust pisut. Hanna-Brita jooksul tuleb kaasa joosta. Ta on tubli jooksja, umbes nii 100 meetrit, aga siis peatub ja teatab resoluutselt: tema edasi ei jookse! Ka kõige väiksemad titad mööduvad ajal, mil Britat keelitan, aga ta on kaitseväelaste laps ja kui ta on midagi otsustanud, siis nii on. Haaran ta taas sülle ja jookseme lõpuni - see tähendab, et mina jooksen. Loetud tunnid enne Ironmani pole just parim samme koguda ja haige käega lapsi tassida, aga oma nunnupallide nimel teen ma mida iganes. 

 

"Alles 6 minutit enne check-in lõppu oled sa siia jõudnud," teatab kohtunik, kui enne kaheksat õhtul oma rattaga Harku äärde jõuan. "Pahasti jah," tunnistan pattu ja loodan kergemat karistust. Karistustega tuleb sel võistlusel arvestada, need on kavva sisse kirjutatud. Kukub prügi maha ja sa ei märka - karistus; ratas vale pidi - karistus; keegi saadab - karistus. Disklahvgi on kerge tulema. 

 

Esimesed kotid annan samuti juba õhtul ära. Neid olen valmis pakkinud kolm ja ma pole kindel, kas õiged asjad on õigetes kottides, aga olulisema kontrollib kohtunik üle. Vähemalt minul, sest ta on juba aru saanud kui lootusetu triatleet ma olen. Veel kaks kotti, mis numbriga kaasas, jäid pakkimata, sest eesmärk ununes ja aega oli vähe. Kihutan koju, et viimased asjad üle vaadata, aga juba on uneaeg. Ärevus kasvab, püüan hilisõhtul oma pasta ära süüa ja südaööks magama saada. Und ei tule. Vähkren ja pöörlen, palav on, tunne on halb. Viimaks, kui 4.30 kell heliseb, olen higine, endiselt ärevil ja pole kindel, kas vahepeal üldse magasin või olin kusagil poolunes seisundis. 

 

Sätin nii kiiresti, kui suudan ja viimasel hetkel söön veidi tatraputru, mis on parim võistluseelne toit. Püüan viimasele triatleetide bussile jõuda, aga vaatan siis, et see jõuab veidi liiga hilja starti ja sel korral tahan ma kõik õigesti teha. Takso Kalamajast Harkusse maksab hommikul 35 eurot, aga triatleet on rikas ja tellin ära. "Auto pole saadaval," laekub teade peagi. Keegi pakkus mind vist üle. Maja ees on Citybee ja see on päeva parim otsus. Lõvi baari ees on kamp eilset pidu lõpetamas, Telliskivi kant on rahvast täis ja nemadki vaaruvad oma urgudesse. Ma ei salga, et oleksin parem nende asemel, kui sõidaksin väriseva hingega tundmatusse. Aga pidu röövib palju head enesetunnet järgmiselt päevalt, kuigi ma ei tea, mis tunne on ärgata pärast Ironmani ja kas see ikka on parem. Nõme võrdlus üldsegi.

 

Teel Harkusse selgub, et linn on juba kinni ja lähim, kuhu sõita saan, on Haabersti ring. Natuke jalutamist ei tee ehk halba, aga teekond starti on muidugi pikem, kui olin arvanud. Õnneks leian teelt vana tuttava Maria, kes eelmisel aastal Ironmani tegi ja nüüd vabatahtlikuna abistab ning Tartu maratoonarid Jane ning Janise, kellega ei tea mitu maratoni eri maailma paigus on joostud. Tervisesportlastest on saanud omaette kommuun, sõpruskond, kellega ühel või teisel võistlustel kohtume ja need on alati rõõmsad kohtumised. Meeleolud on ülevad ja lõkerdan naerda nagu ühel kenal koosviibimisel kunagi. Kurdan, et ainult kohvi jäi joomata ja ilma selleta päev ei alga, aga siis üks tore poiss lausub: "Kui soovid, mu termoses on hea Kolumbia kohv." Oi, see maitseb hea. Ja päev on viimaks alanud. Starti jõudes küsin Marialt, et kus siis rattad on ja ta viitab teisele poole järve serva: "Kas sa siis ei mäleta, kuhu eile viisid?" Ei, ma ei mäleta, kõike sai jooksujalu tehtud. "Nüüd on sul kiire, kui tahad veel ratta juurde jõuda," avaldab tema ja mulle tundub, et peaks ühe joogipudeli rattale ikka panema ja keegi ütles, et rattakummid tuleb ka üle vaadata. 

 

Ruttan jooksujalu, endal pole veel kalipsogi seljas. Eilne kohtunik on taas platsis ja teeb mulle kiirelt karistuste koolituse. "Sinine - see tähendab viis minutit istumist, kollane - üks minut; punane disklahv," ja lubab märguandeks vilistada, et ma ikka aru saaksin - see karistus on mõeldud mulle. Mul käed juba värisevad ja küsin, et kas ma pean rattakummid ise kontrollima või selleks võin paluda abi ja kohtunik lubab tehniku poole pöörduda. "Palju vaja on?," küsib tehnik ja ma ütlen talle nii nagu ma alati ütlen: "Teie ise peate teadma, ma ei jaga teemat ega hakka ka." Hea poiss teeb, mis vaja ja viimaks saan ratta õiget pidi õigesse kohta asetada. Vähem, kui pool tundi on jäänud stardini ja intervjuu tuleb ka veel ära anda. Aeg liigub kiiremini, kui muidu. 

 

Sisendan endale, et tuleb mis tuleb, ma seisan sellele vastu. Kui ma ei suuda limiiti ujuda või ratast sõita, siis on selge, et kahe kuuga Ironmaniks ikkagi ei treenita, mul on natuke täbar tunne, aga elu läheb edasi. 


Start kõlab. Tunne on hea, ma vist suudan, jõuan veel mõelda, kui teiste järel vette sööstan. Esimese minutiga tõmban vee kurku ja keegi nügib mind paremalt. Püüan korra veel, aga nüüdseks olen liiga palju kahtlase kvaliteediga vett neelanud ja otsustan konna edasi ujuda. Muidugi lähevad kõik  mööda ja mõni püüab minust lausa üle ujuda. Pagana raske on. Püüan selili, vaade on ilus, aga orintiiri hoidmine on liiga raske, sest poisid on palju ja endiselt on tunne, et olen töötava pesumasina trumlis. Varsti olen paarikümmend minutit konna ujunud ja füüsiliselt on raske. Alles esimene tund ja mul on juba raske?! Vihastan. Iseenda peale. Et ma selline nannipunn olen ja ujuda ei oska! "Okei, sa kas hakkad ujuma või Ironmani sinust ei saa," ütlen endale karmis sisekõnes ja pistan pea vette. Paar korda tõmban endiselt vett kurku, aga see kibe tunne ei heiduta mind enam. Ma ujun! Ma ujun krooli! Looduslikus järves, milles nähtavus on null. Ma ei ole küll kiire, aga libisemise tunne on hea. Ja ma ei pärigi oma klassikalisi küsimusi: "Mitu meetrit on sügavus? Kas laipu olete näinud?". 
 

Kolmanda poi juures hakkab lootus tekkima, sest ma tean, et numbrilisi poisid on kokku 7 ja näib, et olen juba poolele teele jõudmas. Vahepeal märgutab poiss paadil, et olen vales suunas ujumas, aga mulle näib, et lähen otseteed. "Teed liiga suure ringi," hõikab ta veel kord ja lisab: "Kertu, sul läheb väga hästi!". Ma tahaks juba nutta aga pea on vees. Viienda poini jõudes on tunne, et kohe on ujutud, aga tegelikult on hirmus vangerdamine ümber ühe ja siis veel teise poi. Jälle lähen ringiga ja juba teine tore poiss püüab pidevalt mind õigele teele suunata. Kuigi triatleet kilomeetreid ei loe, siis limiit hüüab tulles. 

2 tundi ujutud ja olen tagasi kaldal. Ujumine tehtud! Ma ei julge juubeldada, sest rattasõidus pole suurt edasiminekut olnud. Rohkem kukkumisi, kui edukaid pikki sõite. Pealegi, et sõita Ironmani limiiti, tuleb sõita keskmine vähemalt 22,5 km/t. See pole matkatempo. 

 

Haaran kiirelt ühe ampsu batooni, sest toitumine on vedeliku tarbimise juures kõige olulisem ja start läks. Esimene tõus Keila teele on kõige nõmedam üldse ja ma juba tunnen, et ei suuda sõita. Mõne kilomeetriga paraneb enesetunne ja hoog on hea. Vihma sajab, kuid see morjenda mind, kuni sadu tugevneb nii, et jalad lirtsuma hakkavad ning meetritki kaugemale ei näe. Siis läheb ebameeldivaks. Vihma tõttu pole just palju kaasaelajaid, aga need üksikud motiveerivad tublisti! 

 

Pärast vihma tõuseb tuul ja ikka nii, et mul on kohati tunne, et see pühib mu teelt minema. Püüan igas punktis süüa - nii õpetas Priit. Ootamatult avastan, et sel korral pakutav geel on täitsa talutav - nagu nõukogudeaegne moos tuubis, ainultet mõõdukalt magus. Batoonid seevastu pole mu maitsele, sama on spordijoogiga. Esimesed tunnid geeli ja vee peal on tunne hea ning energiat jagub. Endalegi üllatusena suudan hoida tempot. Ainult tuulekoridoris langeb see tublisti. Nopin kaasvõistlejaid - itaallannad, hindud ja kohapeal tuvastamata rahvuse kandjad. Paaril õnnestub joogipunktis minust mööduda, sest neis ma peatun - kukkumise kartuses, aga ma ei jäta seda nii ja püüan nad varsti taas kinni. "Welcome to Estonia," hõikan igaühele ja imestan, et energiatase püsib ka veel teisele ringile minnes. Naeratus on samuti näol.


See on hirmus hea tunne, et liiklust pole ja kõik need teed on meie päralt. Samal ajal tunnen end teel üksikuna - rattasõit ongi hirmus igav omapäi, aga kilomeeter kilomeetri kaupa eesmärgile lähemale. Õnneks on kohtunikud pidevalt ümber tiirutamas ja see viib mõtted üksinduselt eemale. Nemad mind tähelepanuta juba ei jäta ja 
käsi neil on valmis haarama mõnd värvilist kaarti. Üle saja kilomeetri pole ma ratast kunagi varem sõitnud ja ootan hetke, mil istumine läheb nii valusaks, et nutma ajab, aga seda ei tulegi. Igavuse peletamiseks proovin sarvi - need kinnitati mu rattale vahetult enne võistlust, et ma rohkem nagu triatleet välja näeksin ja sarvedega sõit tuleb välja küll, aga tuul segab tasakaalu hoidmist tublisti ja liigseid riske ma täna ei võta.
 

Teekond Allika külast Laagrisse vaadetega põldudele on mu lemmik osa. See on maapiirkond otse linnas ja loob koduse meeleolu. Nüüd ma juba tean, et olen kohe-kohe jõudmas Laagrisse ja siis on vaid viimane ots linna. Viimasest joogipunktist ei võta ma enam midagi, sest soolase vajadus on nii suur, et ootan jooksu toidupunkti. Viimane sirge on mu kodutee mööda armsat Kalamaja. Linn on minu ja isegi bussid peavad mu järel ootama. Ma pole mitte kunagi end nii tähtsana tundnud. Sõit kokku tunni kiirem, kui arvestasin ja natuke olen juba uhke. 

 

Vahetusalas hüppan kiirelt rattalt maha, vahetan rattakingad tossude vastu. Haaran nokamütsi, mille äsja soetasin ja mil kirjas: "Ironman finisher". Nüüd ma juba usun, et vean kindlalt lõpuni välja. "Jooks on ju sinu ala," hõikab lõbus poiss tee äärest ja tal on õigus, aga maratonijooks pärast ujumist ja ratast on hoopis teine teema.

 

Esimene ring läheb siiski hästi ja tempo püsib hea. Geeli ma aga süüa ei suuda ja haaran vaid viilu soolakurki, mis vaevu kurgust alla libiseb. Halb märk, saan isegi aru. Rahvas juubeldab ja armas ratturist paarike püüab mu igal nurgal kinni, et toetavaid sõnu jagada. Issand, kuidas üks sõna võib mõjuda, kui oled jooksmas maratoni! Viimaks ütleb mees: "Olgu, me läheme nüüd koju veini jooma ja Su Instagrami edasi jälgima!". Eriline tänu teile!

 

Tagasi Lennusadamas, ma koperdan - otse kummimatiservale ja maandun käpuli asfaltile. Kui seniajani ei valutanud ükski koht mu kehal, siis lõhkised põlved kipitavad nüüd kibedast valust. Suutsin haige käega ujuda 3,8 km, rattasõidu kukkumiseta ära teha ja ma kukun jooksus! Haletsusväärne ja ainult mina suudan!

 

Hannes Hermaküla nägemine rõõmustab mind õnneks alati, sest ta on selline armas rõõmupoiss. Hannes on juba kolmandal tiirul ja ta hõikab: "Sa oled hull naine!". Kinnitan, et tal võib õigus olla. Järgmisel tiirul Hannest taas kohates ütlen, et Hannes on isegi hull ja ta nõustub. Hull mees teeb oma elu parima Ironmani. 

 

Kolmandale ringile minnes olen omadega läbi. Süüa ei suuda, juua ei suuda, kõht on korrast ära ja ma pean korduvalt WC-peatuse tegema. Teate, kui keeruline on triatlonikombet seljast võtta ja higisele kehale tagasi tõmmata? Keegi hõikab nüüd raja äärest, et Kalev Kruus on lähedal ja ma mõtlen, et äkki saan poisi kätte. Mänguilu peab olema ja püüan tempot hoida. "Mul ei ole iial nii raske olnud," ütleb Kalev ja ma panen temast mööda. Mul on ka hirmus raske, endiselt.


Mu toetustiim: ema, õde, nunnupallid ja sõbrad tee ääres on suureks abiks. Esimest korda olen kellegi raja äärde kutsunud, sest kuulsin, et Ironmanil on nii tavaks. Mu ema arvates on Ironman liig, mis liig, kuigi ta ise on eluaegne kehakultuurlane, kehalise kasvatuse õpetaja. Täna loeb vaid see, et ta on kohal. Mu isa elab kaasa distantsilt ega usu siiani, et mina, väeti laps, seda kõike teen. 

 

Viimasel ringil, kui ma enam joosta ei suuda, otsustan kõndida. Olen alles 13 tundi teel olnud ja aega on kuni südaööni. Isegi roomates jõuaksin finišisse, kuid lõhkiste põlvedega roomata ma muidugi ei taha! Sõber Kristo on nüüd platsis ja tema on maailma parim müügimees. Ma tean, et ta ajab pada, kuid see mõjub: "Sa suudad palju enam, hea tempo ja see püsib! Oi, pagan, tahaks isegi joosta! Sa oled inspireeriv!". Ja nii on ta igal nurgal ees ja ma pean jooksma. Järgmiseks Ago Arro isiklikult. Tema on korraldustiimist ja "süüdi" selles, et ma üldse kunagi tervisesportlaseks hakkasin. "Sa näed, kus ma Sinu pärast olen," ütlen talle süüdistavalt ja Ago kiidab vaid takka ning ergutab kuidas aga oskab. Viimased kilomeetrid olen omapäi ja ma otsustan taas kõndida, aga see pagana Kristo on jälle nurgal: "Ma ei jäta sind enne, kui oled Lennusadama laval!". Nagu halb uni! No ma jooksen veel ja vaid viimase tõusu sillale kiirkõnnin.


Viimane sirge ja ma kuulen: "Kertu Jukkum, me ootame sind!". Mul on tunne, et ma olen kangelane. Jooksen, ikka vist päris kiiresti ja otse punasele vaibale. Sandra Raju hõikab: "You are the Ironman!". Kui ma arvasin, et Ironmani finišis on inimesed nii läbi, et kukuvad pikali, siis ei, ma tõstan võitja käed taeva poole ja naeratan nii laialt, kui Ameerikas õpetati. Mul pole tunnetki, et see hetk võiks pisarad tuua, aga siis tormab mu kaksikõde lavale: "Sa oled vinge naine!" ja ta nutab krokodillipisaraid. Mu silmad täituvad sekundiga pisaratega ja ma nutan nagu keegi ei näeks. Kata on sportlane, alati palju tugevam olnud ja mind nõrgukest maailma hädade eest kaitsnud. Ja nüüd siis mina seal Ironmani laval. Me nutame koos. 

Mu sõbrad, lillede, kingitustega, kätevärisedes järgi. Nad on terve päeva jälginud, oodanud. Sajad sõnumid, kirjad, kõned. Mu isa ütleb telefonis: "Minu respekt!". Ma usun, et isegi Mammi nägi ja ütles ilmselt: "Kuradi kihvt plika oled!". See hetk on täiuslik ja ma ütlen teile, et maailma kõige õnnelikumad inimesed on Ironmani finišis. 

 

Kokkuvõtteks. Ironman on palju lihtsam, kui ma arvasin. Distants ei tapa, tempo tapab, kuid sportlaseks hakata on niikuinii hilja. Kui rahulikult võtta, on võimalik täispikk triatlon läbida läbida naeratus näol. Energiadefitsiiti ei tohi lubada, vedelikupuudust tuleb vältida. Aga üldselt - Ironman on tehtav igaühele, kes veidi trenni teeb. Vaimutervis peab muidugi tugev olema ja see on treenitav. AGA MIKS ÜLDSE PEAKS SEDA TEGEMA? Käitumisteadlane Andero Uusberg ütleb, et mida suurem on väljakutse, seda suurem on hilisem õnnetunne. Unustage tillutriatlon ja minge täispikale! 

 

Lõpusõnad. Olen lõpmata tänulik treener-füsioterapeut Priit Ailtile, kes nii viimasel hetkel mu oma triatloniklubi Tripassioni kampa liitis, juhendas treeningutega ning uskus minusse ka siis, kui mu enda usk kaduma hakkas. Olen tänulik kõigile teile, kes te trennikaaslaseks olite, sest omapäi pelgasin ma rattasõitu Tallinna liikluses ja ujumist paigus, kus põhja ei näe. Olen tänulik oma vanematele, kes ka hilistel öötundidel mu trennidest peale korjasid ja toetasid kuidas oskasid. Oma imelistele sõpradele, kes kaasa elasid ja mu toa lilledega täitsid. Tänulik rajaäärsetele kaasaelajatele, korraldustiimile ja võõrastele, kes postkastid kirjadega täitnud. 


AEG: 14:17:31. Koht: 551. Ujumine: 2:00; ratas: 7:01; jooks: 5:07.

Registreenud 1060 sportlasest 681 tegid võistluse läbi ja said aja kirja.


Loodan, et see lugu siin on inspiratsiooniks, sest mina, kes ma pesugi välja väänata ei jõudnud, olin rohkem haige,

kui terve ning sportliku perekonna häbiplekiks pealegi, olen nüüdseks jooksnud 13 jooksumaratoni; 1 sajakilomeetrise ultramaratoni; sõitnud 2 Tartu suusamaratoni; teinud tipud Kazbek (5054 m), Kilimanjaro (5895 m), Aconcagua (6961 m); Taliharja Vanakuri 107 km; palverännanud 800 km ning Tallinna Ironmani. Aga kõige olulisem: olen oma elu parimas füüsilises ja vaimses vormis ning mul läheb juba kolmas aasta täiesti tervena! Mitte ühtki tõve, viirust ega isegi mitte koroonat. Ja veel, ma ei kavatsegi lõpetada valitud teekonda, sest see on andnud mulle parima võimaliku elukvaliteedi. 

Ironmani treeningutega paranes mu kehaline kirjaoskus veelgi. Ma oskan ujuda krooli ja ujun ka looduslikus vees, kus põhja ei näe. Sõidan maanteerattaga ja see isegi meeldib mulle. Uued oskused, hirmudest üleolek annab rohkem vabadust, julgust ja rõõmu elust. Kes pelgas, et lõhun end neil distantsidel, siis olen isegi üllatunud, kuid järgmisel ega ülejärgmiselgi päeval pole lihased valusadki. Ilmselt pingutasin liiga vähe.

 

MIS SIIS JÄRGMISEKS? Chicago maraton oktoobris kindlasti. See on mulle neljas maraton maailma suurimate hulka kuuluvatest ja püüda jääb veel kaks. Ülemiste Ööjooks juba tuleval nädalal ja see saab olema imeilus. Talisupluse hooaeg algab ja see saab olema mul juba kolmas. Suurtest sihtidest kõlab doktorikraad hästi ja muidugi Everest. Kas need õnnestuvad sõltub vaid sellest, kas ma need ette võtan või on elul minuga teised plaanid. Peaasi, et õnn on minuga ja aega jagub.

 

 

Sunday, July 24, 2022

Õnn pole mind maha jätnud ehk Tallinn Open Triathlon

Ma olen hingelt maalaps ja suvel linnas ei püsi, isegi mitte armsas Kalamajas. Maal on aga kogu aeg tegemist, see tähendab palehigis töö rabamist. Rohimine, koristamine, niitmine, tassimine ja muidugi korilus, mis rohkem nagu preemia. Eile rassisime päev läbi, et tühjendada kuur puudest ja kõigest muust. Kui su ema on kollektsionäär, kellel kõike tarvis võib minna, siis läheb issanda päike enne looja, kui kõik saab minema viidud, laiali jagatud, viimaks ära põletatud. Rohkem kui viisteist kilomeetrit koristamist. Ma küll kordasin endale, et see kõik on hea trenn, aga igaüks saab aru, et kenam oleks jõusaali peegli ees pilte klõpsida.

Trennist vabastust polnud ette nähtud ja alles hilisõhtul jõudsin oma treeningkava järgsesse rattatrenni, mille lõpetasin vaevu südaööks.


Varahommikul ärgates oli tunne nagu oleksin linttraktori alla jäänud. Soovinuks, et Tallinna Triatloni päev poleks käes või see jäetaks ootamatult ära, aga midagi sellist ei juhtunud. Tallinn Open Triathlon on Ironmani peaproov ja see on rangelt soovituslik kõigile, kes täispikka triatloni teevad.


Vaevatuna starti jõudes kohtasin korraldustiimi Ergot, kes aitas olmeliste küsimustega. Ma tõesti ei mäleta enam, kuhu ratas, kuidas start ja mis tunne see kõik on. Ergo räägib, et kui pooltriatlon Ironman 70.3 on eestlaste seas populaarne, siis täispikk alles kogub populaarsus. Sel aastal on Ironman Tallinnal kirjas 1200 osavõtjat, kuid vaid 150 eestlast. Naisi on täispikal hinnanguliselt 10%. Ergo isegi on Raudmees ja julgustas mind tublisti. 


Ratas paigas, tuli Talis kohe kumme näppima. “Tagumist tuleb kindla peale pumbata, selles on heal juhul kolm,” teatab tema nagu ma teaks, mida see numbriline näitaja tähendab. Muidugi on viimasest pumpamisest juba mõnda aega möödas, aga üldiselt: millal leiutatakse kummid, mida ei pea pumpama ja kett, mida ei pea õlitama kogu aeg? “Ketti tuleks puhastada ka,” lisab Talis veel.  Nagu päriselt? Äkki saaks ma palun mingi rattatiimi enda heaks tööle? Ma väga palun. Aga Ironmani ajal pole see muidugi lubatud. Tehnik ei tohi sportlase ratast sõrmeotsaga ka puutuda! Disklahv hüüab kohe tulles! 


Vahepeal selgub, et sinivetikad vohavad Harku järves ja nagu sellest oleks veel vähe, siis kõrge veetemperatuuri tõttu ei tohi kalipsos ujuda. Ilma kalipsota on tunduvalt raskem, nagu te juba teate. Panen siis vähemalt mütsi pähe, see on tegelikult kohustuslik element, kuigi ujumismüts ei tee mitte kedagi kenamaks. Hannes Hermaküla satub samal ajal oma mütsi pähe tõmbama ja see ulatub tal vaevu kukalt katma. "Vahetame ära?," pakun talle ja minu oma saab ta kõrvuni venitada. Hannese kullakarva müts on tõesti veidi kitsavõitu, aga mul on keskmisest väiksem pea - mõõtis kübarameister kord. 


Stardijoonel hoian tahaplaanile. Mitte ei tahaks, et keegi minust üle ujub. Ja üldse ei meeldi mulle, kui hirmsalt pritsitakse. Vaikne kulgemine rabajärves on minu stiil. Harku järv võiks muidu olla kenake järv linna ääres, kui see imelikku valkjat tooni poleks ja samal ajal hirmus porine pealegi. Ma küsin viimast korda: "Mille pagana pärast peaksin ma oma pea sellesse sogasesse vette panema?". Vastust ootamata, olen otsustanud ujuda Ironmanil hinnanguliselt kakskümmend minutit aeglasemalt, nägu musta porri pistmata. Krooli ujun ma seal, kus on midagi vaadata. Punkt. 


Läks. Neljakaupa vette. Vihma sajab ja see on nõme, kuigi märjaks saab niikuinii, aga ikkagi. Proovin selili ujuda, vahepeal läheb metsa, aga vahele konna ja saan rajale tagasi. Paar aeglast on veel lähedal ja kuigi üldiselt olen tervisesportlasena enesekindel, siis ikka on hea meel, et leidub teisigi nautlejaid.


Vahepeal vilistab paadiga poiss, et anda teada vales suunas kulgemisest. “Stiilipunktid saad kindlasti,” viitab ta mu selili ujumisele. Lõpp on raske ja ma mõtlen: saaks juba ratast sõita! See on ikka nii, et ujudes unistad rattast, rattasõidul jooksust ja jooksu ajal diivanil lesimisest. Triatlon on hirmus raske ala, aga see vaheldusrikkus on jälle omamoodi tore. 


Ca 48 minutit ja 1,5 km ujutud. Ma ei julge selja taha vaadata - äkki olengi viimane. Rahvas juubeldab samal ajal nagu oleksin võitja. Hüppan ratta selga ja siis meenub, et unustasin snäkid/geelid ja muu. Minu treener Priit Ailt on korduvalt hoiatanud energiadefitsiidi eest ja siin ma olen: Ironmani peaproovis ilma söögita. Õnneks on päikeseprillid ühes, kuigi vihmas on nendega ebamugav sõita. Hüüru tõusule jõudes märkan, et võistluse võitja sõidab vastu. Arvasin, et ta on ammu lõpetanud. Väntan hoogsalt, kui märkan paari selga ja ma otsustan neist kõigist ette sõita, sest see on hea tunne, kui tead, et keegi tagalana selja taga. Tempo püsib hea, kuid energiadefitsiit ei lase end kaua oodata. Vedelikupuudus ka kerge, lürbin elekrolüüte täis jooki, mis Priidu kingitud pudelitesse villitud.


Vahepeal sõidab Tripassioni-Reelika mööda. Ta tegi treeninglaagris mitu korda sama. Etteruttavalt - see on ainus selg, mis minust rattasõidu ajal möödub. Paarist suudan mina veel mööduda. Lõpp on otse alla ja see on kena veeremine 40-kilomeetrise distantsi lõpetuseks. Vahetusalas vahetan jalanõud, joon veidi ja läks. Jooks on minu ala, kuigi ma pole selles kiire, siis kestan kaua. Pärast Haanja 100 on iga distants pigem lühike. Tempo on hea ja ma kogun naeratusi. Eestlased on ajaga paranenud ses osas ja paljud võtavad tervisesporti lustiga, aga arenguruumi veel on. Võib-olla oleks laialt naeratav eestlane liialt imelik ka.


Pöördel on Ain-Alar ees. “Sa vaata, kuhu ma olen jõudnud,” hõikan talle lõkerdades. Sellest on kaksteist aastat, mil Ain-Alar Juhanson mu TriStar111 võistluse patrooniks kutsus ja mu elu igaveseks muutus.


Tunne on hirmus hea ja ma teen tempot. Saan päris mitu selga kätte ja ca 55 minutit hiljem on kümme kilomeetrit joostud. Finišis ootab Raivo E. Tamm ees. Tema on Raudmees ja see tiitel on kui staatus. Ennist oli Raivo näitleja ja poliitik, aga nüüd on ta Raudmees-Raivo. See staatus näitab, et inimene on sihikindel, vaimselt vankumatu ja füüsiliselt võimekas.


Nüüdseks on tehtud kõik, mida pooleteist kuuga suutsin. Ja mul jääb vaid loota, et õnn ei jäta mind maha. Kohtumiseni 6.augustil Tallinnas, täispikal Ironmanil. Vahepeal teen tööd, näen vaeva ja ehk saab siis veidi ka puhata.


PS! Minu treener Priit Ailt kirjutab: “Minu kokkuvõte: kindlasti suur edasiminek võrreldes juuni kuuga! Ujumise ja ratta kiirus on tulnud ja on nüüd kindlasti selline, millega ei pea väga muretsema, kas ajalimiiti mahume. Lisaks üllatasid kiire jooksuga, mis näitab, et dist käigus võib Su enesetunne veel paremaks minna 🙂”.


Monday, January 17, 2022

Taliharja Vanakuri ehk 101 km matka talvises metsas? Titekas, mida suudab igaüks!


Viimase teema lõpetuseks - ma sain rauda verre, aga mitte legaalsel viisil, seega vaikin kui haud. Tuleviku osas on ootel järjekordsed uuringud ja näib, et lõputu anomaalia. Normaalne enesetunne, hea terviseseisund andis aga võimaluse elada ehk muuhulgas võtta vastu väljakutse, mille sarnast pole ma varem kogenud - Taliharja Vanakuri. Geniaalne ürituse pealkiri peab tähendama üksnes head. 

Pikemalt süvenemata - ma olen siiski 800 km palverännanud, mis see 101 siis ära pole! Pealegi annab see hea võimaluse eksamisessist puhata ning vaimule täielik restart kindlustada. Panin end kirja ja kutsusin sõbrantsi kaasa. Lubasin, et tuleb lustlik päev keset Eestimaa looduse ilu. Ettevalmistust pole vaja. 

Madli võttis asja muidugi liiga tõsiselt ja luges läbi ka võistlusjuhendi. Jagas murelikult, et kaasas peab olema termokile, magamiskott ja palju toitu, kui peaks hätta jääma. "Eesti metsas - hätta? Unusta ära, keegi ei jää hätta ja see on vaid matk!," lubasin talle. 

Hommikul maakodust startides silmasin saapaid, mida Kaitseväes töötav kaksikõde parasjagu jalga tõmbas. "Kuule, anna need mulle parem!" lunisin õde ja tema, lahkuse kehastus, loovutas oma kenasti viksitud saapad mulle. Need sulasid mu kenade matkapükstega hästi kokku ja ma olin kindel, et olen teinud endast oleneva, et tuleks imeline päev. 

Taliharja Vanakuri üritus on aina populaarsemaks muutunud. Ala Põhikooli oli kohale tulnud ligi 300 inimest. Enamus neist, et läbida 101 kilomeetrit kas rattaga, suuskadel või joostes/kõndides. Osa ootas ees Pehmo distants, mis on 55 km ning päris pööraseid Sõge Sõõr - 125 km. Kuna ma olen 100 km juba jooksnud, siis kõndida see sama tundus kenake väljakutse. 

Madli oli endiselt mures, et meil GPS seadet pole. Aga ma rahustasin ta maha, et viga nähakse laita, küllap tullakse ja aidatakse. Poisid olidki abivalmid kuniks selgus, et selle kaubamärgi kell, mis mul on, ei kõlba kuhugi. Vaid üks mees teadis aidata, kuid aega nappis ja nii sain oma kella sisse vaid pool rajast. Pool on parem, kui mitte midagi. 

Kohe stardis võtsime sappa poisile, kellel oli nii GPS, kaart telefonis, kui kompass. Rihard, eestipäraselt. Kaitseliitlane pealegi. Orienteerumisega seotud probleem sai lahendatud ja matk kenas meeleolus alguse. Kuniks, juba esimesel kilomeetril eksisime teelt. Kohe ikka suuremas kambas. Seadmega või ilma - eksiteest ei pääse keegi. 

Rada ise pole kergete killast. Peamiselt on kaks varianti: kas väga libe või tuleb sumbata lumes. Kena kulgemist ootame pikisilmi, kuid see õigeid matkahunte juba ei morjenda. Võib-olla 14 tundi kena kõndi ootab ees ning usun, et kella 2-3 ajal öösel me juba saunatame. Põhjendamatu optimism ja tubli annus naiivsust hoidsid meele rõõmsa.

Üsna pea hakkab kõht tühjaks minema ja ma unistan Ala kooli memmede valmistatud mulgipudrust, mis teeninduspunktis ootamas. Päike on juba loojunud, kui me esimesse punkti jõuame ja avastan enda kurvastuseks, et seal pakutakse vaid juua. Kommid on otsas. Ega mul joogipoolist ka liiga palju kaasas ei ole ja saan nüüd isu täis juua. Söön pähkleid, mis kaasa võetud. 

Pimedus võtab kiirelt maad ja üsna pea hakkab päris külm. Õnneks on mul varuriideid kaasas ja panen kihi kohe juurde. Sooja jooki tahaks, aga vesi jäätub pudelis kiiresti. Kuigi vaid 4 miinuskraadi näitab kraadiklaas, aga aeg siin teel olles kulgeb aeglasemalt ning kilomeetrid näivad pikemad, kui muidu. Pimedas on õige raja leidmine muidugi keerulisem, aga meil on Rihard ja ma püüan teda veenda, et olgu, mis on, aga ta peab meiega jääma ja lõpuni välja. Rihard arvab, et see on pigem koorem kanda, kuid me ei lase end häirida. 

Pealamp on mul parim, mis võimalik. Isalt laenasin - neil on see koeraga jalutamise tarvis. Lisaks on mul kaasas vilkuvad tuled, mis kohustuslikud - panen alustuseks punase vilkuma. 

Kolmkümmend kilomeetrit tehtud ja mul on nii külm, et värisen. Talisuplejana pole ma seda tunnet ammu kogenud. Ilmselt on keha defitsiidis ja tundub, et ka joonud olen vähe. Luban endale, et kui poolel teel olevasse toidupunkti jõuame, söön palju jaksan ja vahetan sokid ära. Need on muidugi märjad - korrast, mil läbi lume kraavi vajusin. Üldiselt saan aga juba praegu kinnitada, et Eesti Kaitseväe saapad on parimad! 

Ca 45ndal kilomeetril Rutu raketibaasi valvuritornis on järjekordne kontrollpunkt ja selgub, et Rihard on kohalik poiss. Tema teab paiga kohta veidi ka pajatada. Öine raketibaasi külastus on omaette seiklus igal juhul. Tee läbi metsa viib edasi Rutu RMK lõkkepaika ja see on kui paradiis. Mulgipuder aurab ja see pole iial varem paremini maitsenud. Küpsetan leiba lõkkel kõrvale ja soojendan oma kohutavalt paistes käsi, mis rohkem nagu lehmanisad. Siis uurib üks tädi, kas soovin törtsu kangemat oma tee sisse ja täna ei ütle ma mitte millestki ära. See hetk siin praksuva lõkke ääres võiks kesta igavesti või veidi kauem veel. 

Kui 56 kilomeetrit poleks veel minna. See valus tõehetk, mis sunnib teekonda jätkama. Õnneks on peagi uus üllatus ees ootamas, kui Rihardi sõprade auto peatub. Selgub, et poisil oli äsja sünnipäev ja sõbrad tulid üllatama. Veidike elevust öös ei tee paha. 

Nüüd on juba nii pime, et peaaegu täiskuu sirab taevas ja valgustab teed. Otsustame pealambid välja lülitada ja kuuvalgel kõndida. See on erakordselt maagiline ja ma mõtlen, et miks ma muul ajal ei võta ette, et minna öisesse metsa maagiat kogema? Öö enne olla virmalisi kohatud ja lootust on tänagi.

Sillerdava lume saatel jalutades mõistan, et kilomeetreid tagasi tabanud külmatunne on tagasi ja nüüd juba talumatu. Totaalne energiadefitsiit ja söök ei lähe alla. Jooksin vaid sooja midagi, aga seda metsast ei saa. Teen tempot, kuigi ma tean, et kaugele ette ei saa ma minna - teadmised marsruudi osas on endiselt vaid Rihardil. Tema teab ka rääkida, et Taliharja Vanakuri 101 km distantsi kalorikulu on ligi 8000 kcal. Kõlab, kui imeline kaalualandusmeetod.

Ma luban, et kui järgmises joogipunktis ei suuda ma oma jõuvarusid taastada ja talumatu külmatunne püsib, siis lõpetan retke tänaseks. Ükski medal pole väärt tervisega riskimist. 

Karumatsi tugipunktis 57 kilomeetril ootav lõke on jälle mu lemmik ja poiss selles on lihtsalt võrratu! Istume lõkke äärde ja ta tassib meile ette - kuuma jooki, kommi igasugust. Mina siin oma suhkrust loobumisega seoses ei suuda ka mitte sel ränkraskel rajal liiga palju kommi süüa - iiveldama ajab. Nii ma panustan Rihardi kaasa võetud pannkookidele. Teeninduspunkti poiss räägib, et on mitmeid katkestajaid, kuid tegelikult on edasine lihtsam. Samuti kiidab ta meie reipust ja ma usun teda. Otsustan sooja lõkke ääres istudes, et minu olukord on paranenud ja jätkan igal juhul teekonda. 

Mis see järgmised 44 kilomeetrit siis ära ei ole? Aga ma panen selle must-valgelt kirja, et iial meelest ei läheks: 101 KM TALVISES METSAS POLE KERGE MATK, VAID VÄGA RASKE VÄLJAKUTSE! Nüüd on juba uneaeg ja ma pole iial varem päev otsa matkanud ning hetkegi magamata veel öö peale. Praeguseks on selge, et kell kaks öösel, mil pidime saunas juba olema, oleme alles poolel teel. 

Ja mul on põrgukülm! Tempot teen, aga teisi järgi oodates hakkab viimaks veel külmem. Järjekordsesse kontrollpunkti Tuhalaane Jumalaema Uinumise kiriku varemeisse jõudes ma vapun ja see pole pühadusest, vaid külmast. Loon endale illusiooni, et ses maagilises kohas võib soovida. Altari ees seistes soovin ma meile jõudu, ma soovin energiat ja et kannatusi oleks vähem. Kartes, et ise panustades midagi ei muutu, palun Madlilt abi ja ta mässib mind termokilesse. Sellesse samasse, mille vajalikkuses ma sügavalt kahtlesin. 

Pikad sirged metsateed annavad võimaluse kiiremat tempot teha ja teised jäävad veidi maha. Ma leian end ikka ja jälle unistamast. Enamasti oma kodusest voodist. Unistan nii, et unustan sootuks, kus kannatusterajal ma tegelikult olen. Varsti juhtub see, mille eest mind hoiatati: hallutsinatsioonid. Mõnd tumedamat kohta silmates näib, et see liigub ja ma tean kaljukindlalt, et tegemist on loomaga. Kohtan oma teel kitsi, mäkru ja isegi karu. Korduvalt muide. Jah, ma tean, et karud on talveunes, aga oma silm on kuningas.

Kell on 6 hommikul, kui jõuan halastamatute tõusude kiuste viimasesse Ennuksemäe tugipunkti. Seal ees ootav vabatahtlik on hea tuju maaletooja, kes räägib rohkem kui mina. Olen teda kohates rõõmus, kuni ta hakkab mingist maa alla ronimisest rääkima ja ma olen kindel, et tegemist on veidra rollimänguga, millest ma osa saada ei taha. Aga ta veenmiskunst on kõrgetasemeline ja siis, kui Madli ja Rihard järgi jõuavad, lähme me koos. Metsavendade punker, millest vägevamat pole ma näinud. Seal on soe ja hubane ning selgub, et nii mõnigi matkaja on kasutanud võimalust täna ning põõnanud seal hetke. 

Välja ronides teatavad Rihard ja Madli, et on oma tulemusega rahul ega jätka teekonnaga. Õudselt lihtne oleks olla solidaarne. Pealegi ma värisen endiselt, mille osas avaldab hea tuju maaletooja arvamust: "See on hea, et värised. Kui enam ei värise ka, on sinuga kõik!". See mees ja kõik teised teeninduspunkti inimesed on umbes sama kaua platsil püsinud, kui meie matkanud. Mees, kes kell 6 hommikul rõõmu jagab ja nalja teeb, on medalit väärt. Sügav kummardus ka kõigi teiste tugipunkti inimeste ees. 

Küllap optimism nakkas ja pealegi see teadmine, et olen juba 82 kilomeetrit valu ning külma kannatanud ja nüüd katkestades on see kõik olnud asjata. Ma luban siin samas, metsavendade punkris, et mitte kunagi enam ei võta ma mitte ühtki ultrat ega sõgedate inimeste üritust ette, kuid täna püüan lõpuni minna. 

Üleväsinuna orienteerumisvõimetuna metsas on päriselt ohtlik. Nii ma palun alandlikult kahelt naiselt, kes lõkkeplatsil, kas võin nendega liituda. Nad ei tundu ülemäära rõõmsad, aga nõustuvad.

Teadnuks ma, et Sakala kõrgustik ja Loodi põrgu ees ootavad, läinuks ma Madli ja Rihardiga ning juba oleks saunaski käidud. Aga ei, tõusu järel ootab libe laskumine. Laskumise järel järjekordne tõus. Mu tallaalused valutavad - juba ammu tegelikult. Kõnnin naiste ees ja ühel hetkel pole mul teist võimalust, kui lülitada sisse oma GPS seade ja mis ma näen: olengi rajal! Päris mitme pöördega saan täitsa ise hakkama. Mõnes kohas läheb valesti ka ja siis kõnnin tühja maad, kuni avastan, et naised on läinud teist teed. Lagedad põllud annavad õnneks võimaluse teisi silmast mitte lasta. 

Ja päike tõuseb. Ootasin seda hetke alates päikeseloojangust, aga olen liiga väsinud, et vaimustuda. 

Päikesega tõuseb ka tuul ja üldine külmatunne on endiselt alles. Ebamugavus sunnib kiiremini liikuma, kuni avastan end taas eksiteelt. Ka naised on eksinud. Koos on igal juhul parem eksida, kui omapäi. Jalutan nendeni ja me kõnnime kusagilt juhuslikult põllult üle ja viimaks leiame õige raja.

Ma tean, et minna on veel umbes kümme kilomeetrit. Maailma kõige pikemad kümme kilomeetrit, kui üks naistest pakub, et jäänud on veel vähemalt 15. Ma ei hakka vaidlema, aga tean, et ta eksib. Mu pähe ei mahu mitte üks lisakilomeeter. Lähen mööda kolgata teed, kus ilu enam ei märka ja lootused kõik on luhtumas. Talla all on mitu villi ja need annavad endast valusalt tunda. 

Järjekordsed tõusud on halastamatud ja ma löön finišipaiga telefonisse, mis näitab: Holstre-Polli vabaajakeskuseni on veel mitu kilomeetrit. Jalad viiks edasi, aga vaim tõrgub. Jõuame suusaradadeni, kui laia naeratusega umbes 80-aastane suusataja peatub, et kiita. Tänan ja rõõmustan, kui ta ütleb, et vaid 3 tõusu ja 4 laskumist on veel minna. Hakkan lugema ja 16nda juures lõpetan tobedate tõusude, laskumiste ülesloetlemise. Ja siis kõrgub viimaks finiš. Olen kõndinud kokku 109 kilomeetrit. Täiesti apaatne ja mul on ükspuha, et olen finišisse jõudnud. Kuidagi vaarun trepist üles ja mõtlen: millal pingutus rõõmuks muutub? 

Sel korral läheb aega. Magamine, joomine ning söömine enne ja siis olen vaikselt juba õnnelik. 

Täna ei anna ma ühtki uut lubadust ega pane end kuhugi kirja, aga kui kellelgi peaks huvi leiduma, siis maailmatasemel üritused nagu Taliharja Vanakuri, leiad: https://wilderness.ee/et/

Wednesday, December 29, 2021

Mul ei ole koroonat. Aga millal mina terviseabi saan?

Pärast kümmet tundi ööund olen sama väsinud, kui õhtul magama heites. Pidev kurnatus on röövinud viimse jõu ja hommiku varna visatud kohustused jäävad nüüdki tegemata. Pole jõudu ega motivatsiooni. Ainus, mis veidi head energiat loob, on liikumine - kui jaksan ja sedagi hingeldades, pulss pidevalt üle normi. Salkudena väljalangevad juuksed, vereni lõhenevad küüned ja potisinised silmaalused on paratamatud kaasmõjud, millega olen ammu harjunud.

 

Aneemia. Ei midagi uut. 

Elukvaliteedi madalaima taseme saavutan juba aastaid jõuluks - hetkeks, mil mu rauadepoo ehk ferritiini näitaja on 7 või vähem. "Eriline eksemplar, keda täna päriselt aidata ei saa, aga õigeaegse raviga on võimalik mingil määral normis hoida," - leidis tunnustatud hematoloog ligi kaks aastat tagasi ammendavate uuringute järel. 

 

Praeguste teadmiste juures aitab mind veeni tilgutatav rauapreparaat MonoFer. Probleemiga kümmekond aastat rinda pistnuna ja statistikat jälginuna tean, et mu rauavaru hakkab langema alates septembrist. Ühendusin ennetavalt perearstiga, kes aga MonoFer´i ei manusta. Olgugi, et hematoloogi väitel on see protseduur perearstile kohane ja nii mõnigi perearst Eestimaal seda teeb, suunas arst mu edasi sisearsti vastuvõtule.

 

Nüüdseks olid haiglad koroonahaigeid täis ja minu vajadus ei ületanud hädade pingerida. Koroona ajal on lisauuringud kättesaamatud ja see pole mingi uudis. (Ressursi sulaselge raiskamine pealegi, kui kõik vajalikud uuringud on ammu tehtud). Hoolimata soovist püüda ennetada tõsisemaid probleeme, ma septembris rauda ei saanud. Püüdsin käsimüügiravimitega hakkama saada: uued, eelmisest palju paremad - lubas reklaam ja rääkisid saatusekaaslased. Varasemad pole mitte ükski mõjunud ja proovinud olen kõiki neid, mis meie apteegi lettidel. "Parimaid palasid" olen kokku ostnud ka Inglismaalt, Ameerikast, Itaaliast ning Venemaalt. Kolm kuud hiljem, maksimumannus tuliuusi rauapreparaate üheskoos teiste vitamiinidega (C, B12, vask) manustatud ja tulemus on suur null. Ferritiin on langenud kriitilisele tasemele. 

Vahetasin perearsti ja palusin MonoFer`i uuelt. Aega läks ja sain järjekordse suunamise edasistele uuringutele. Varsti saab kaks nädalat täis päevi, mil voodist tõusta ei jõua, aga ilmselt olen kusagil ootelisti tagaotsas. Millal järjekord minuni jõuab, keegi helistab ning suunab, kus vaja ja viimaks aja protseduurile leiab, võib olla valgusaastate kaugusel. Teate ise, omikroni tüvi on uusi pahandusi toomas ja vaevalt lähikuudel midagi muutub. 

 

Oleks koroona, saaks testile juba täna, abi kiirelt. Aga pole see - vaktsineerituna vaevalt ma selle ka saan, vähemasti mitte tõsisel kujul. Kas see inimene, kes oma tervise eest vastutuse on võtnud ja teeb endast kõik oleneva, et olla terve, pole prioriteet? Oleks parem, kui suitsetaks, jooks, vaktsineerimata pealegi - siis saaksin arstiabi kiiremas korras? Andke andeks, aga nii näib. 

 

Ja ometi on preparaadi väljakirjutamine ühe kliki kaugusel. Arvestades, et kasside süstimise ning tilgutamisega saan hakkama, siis ehk raskel ajal saan endale raua ka manustatud. Riske kaaludes on see halvimatest parim valik. 

 

Aneemia halvab elukvaliteeti, aga üldiselt ei tapa. Kui just trombi ei saa, mis on 30+ naisterahva puhul siiski tõenäoline - eriti pikamaajooksu puhul, näiteks soojemas kliimas. Südamekahjustused ja veel mõned hädad on võimalikud. Aga abi ootavad teisedki, palju keerulisemate diagnoosidega patsiendid, kellel pole aega oodata - kroonilised haiged, vähkkasvajatega patsiendid. Ka nemad ei saa löögile, sest koroonahaiged on võtnud voodikohad. Juba teist aastat järjest...

Mis saab neist, kel ei ole koroona, kuid kes samuti arstiabi vajavad? 

PS! Minu pahameel ei ole suunatud arstidele ega teistele meditsiinitöötajatele, kes ennastsalgavalt elusid päästavad, vaid süsteemile üldiselt. 

Saturday, December 11, 2021

TIPPMARK VALENCIA MARATONIL

Kuidas mõjus koroonaaeg jooksjatele? Halvasti, sest kõik üritused jäid ära. Nüüd on juhtunud, et olen kahe kuu jooksul jooksnud kaks täispikka maratoni (42 km) ja ühe ultramaratoni (100 km). Mu isa on ikka noominud, et ma millegagi piiri pidada ei oska ja tal on õigus.  

Valencia maraton näis liig, mis liig, arvestades, et ultramaratonist Haanjas on möödas vaid kuu. Ma ei salga, et trennid olid vahepealsel ajal tagasihoidlikud ja keha andis selgelt ülekoormusest märku. Näib ka, et üldfüüsilist treeningut on vähe olnud alaseljale ja tuharale - need on mu kehal nõrgemad kohad ja annavad endast aeg-ajalt tunda. 

 

Starti läksin siiski heatujuliselt ja lubasin endale, et erilisi sihte ei sea ja suuri ootusi ei loo - pigem naudin protsessi. Londonis olin end juba igati ületanud ja tulemus 4:25 rõõmustas endiselt. Aga kui start oli kõlanud ja tuli esimesi jooksusamme teha, mõistsin, et passima pole siia tuldud ja tegin tempot. Võib-olla liiga kiire algus, kuid minu moto on: kui on ilus, siis jookse! Pealegi oli hommikune temperatuur külmavõitu ja soe tuli nahavahele saada. 

 

Kui üldiselt olin Valencia maratoni kohta vaid kiidusõnu kuulnud, siis mina juba pettusin: kus on kaasaelajad, muusikalised etteasted ja show? Maailmamaratonidega ei saa muidugi üht linnamaratoni võrrelda, aga samas ka miks mitte? Valencia on ometi festivalide pealinn! Kus viga näed laita - seal tule ja aita. Siit minu lubadus, et kui mõni jooksuvõistluse korraldaja vajab ergutustiimi, siis las ma proovin. Palun mulle ruupur! Üks hea sõna võib vahel energiat anda tervelt kilomeetriks!

 

Esimese kümne kilomeetri jooksuga jäin siiski rahule ja näis, et tempo püsib jätkuvalt hea. Päike kõrvetas juba õige pisut, õnneks oli üle keskmise tuul jahutamas. Jõin igas punktis ja tegelikult jooksin pudel käes, et vedelikupuudust vältida. 

Olin nüüdseks oma peas peetud monoloogiga jõudnud eesmärgi seada: 4:15! Seega tuli poolmaraton joosta alla kahe tunni ja seda ma suutsin. Aga siis need pikad ja igavad sirged, ilma showta tänavanurgad, mõjusid laastavalt ja iga järgmine kilomeeter näis liiga raske. Ma ei saa aru, kuidas saab maraton olla raske pärast ultramaratoni Haanjas? Ma peaksin lendama siin Valencia tänavail! 

 

Teate, millest maratoonar maratoni ajal mõtleb? Kõigest. Tal on nii palju aega oma sisekaemuses monoloogi pidamiseks, et kõik mõtted saavad mõeldud. Mina näiteks vandusin vahepeal, et ma nii rumal olen ja jälle end maratonile kirja panin. Keegi Simmo pani ees ja mina kohe järgi, sest ükski võimalus ei tohi kasutamata jääda. Järgmiseks ma tänasin mõtteis oma keha, et ta vastu peab ja aina paremas vormis on; samuti vaimu, et ta vastu ei tõrgu. Viimaks ma ütlesin endale: "Kurat, Kertu, võta ennast kokku, see jooks on tillujooks! Mida sa passid?". Korraks hakkas parem ja samm paranes. 

 

Siis püüdis Maria, kellega Valenciasse olime tulnud, mind kinni. Tema jaoks on maraton lihtne - ta on kolmekordne Ironwoman! Maria püüdis minuga rääkida, aga ma ei suutnud ega tahtnud ka. Viimasel ajal on maraton minu jaoks omamoodi meditatsiooniseanss, milles ma olen iseendaga. Hetkel, mil Maria päkkasid näitas, läks mul veel raskemaks.

 

Ometi olin 30.kilomeetripostini jõudnud alla kolme tunni ja see pole paha tulemus. Olin mõned kilomeetrid püsinud 4:15 tempomeistri kambas, aga nemadki kadusid varsti silmist. Need on maratoni kõige raskemad, aga ka õpetlikumad hetked. 

Kalkuleerisin, et varsti peaksid vaated paranema, mõni trumm tänavaile lisaks kerkima ja lõbusamakski minema. Aga mis seal salata, jõud oli otsakorral ja kõne sisekaemuses ei abistanud enam. Ainus, mis ma mõistsin, pikalt ma kannatada ei taha ja parem ikka püüan mingitki hoogu sees hoida. Ühel tänavanurgal kõlanud Queeni "We are the Champions" pani tantsima ja ogaralt kaasa laulma. Korraks kujutasin ette, et mul on seljas superwomani kostüüm ja ma lendan. See tõesti aitas, aga vaid hetkeks. 

 

35.kilomeetrini olin jõudnud vaevaliselt ja mul oli nüüd valida, kas joosta mugavalt ja kannatada kauem või teha ilus lõpuspurt, et finišis päriselt õnnelik olla! "Valik on sinu," ütlesin iseendale ja ma hakkasin jooksma. Kust tuleb jõud, kui jõudu enam pole? 

 

Rahvast oli viimaks palju ja nad hõikusid aina: "Vamos, chica Estonia!". See mõjus tõelise energialanguna ja ma tantsisin keset jooksurada nagu oleksid esimesed kilomeetrid alles jalge all. Kella vaadates tundus, et 4:15 pole püüdmatu lind ja ma lendasin. Kohe päriselt lendasin!

 

Lõpusirge ja ma lugesin selgu: 7, 8, 9, 10! Umbes 15 selga sain kätte ja minust ei saanud enam ette keegi. Ausalt, pole vahet, kas see on esimene, kolmeteistkümnes või ehk ka sajas - kui on olnud ilus jooks, on maailma õnnelikuma inimese naeratus kindlustatud! Aeg 4:14:56 on mu isiklik tippmark. 

 Ironwoman-Maria oli finišeerunud mõned minutid enne mind ja nii saime juba finišis tähistamise plaanid paika panna. Alustuseks muidugi mere äärde, sest kes Valencias randa ei jõua, see Valencias pole käinud. Talisuplejatele polnud vette kastmine eriline eneseületus, kuid kohustuslik programmi osa siiski. 


Ja seal samas - Keenia jooksjad, keda ei pidanud paljuks välkintervjuu raames kinni pidada. 
"Mis aeg oli?" küsisin jooksjalt. Kaks tundi ja viis sekundit vastas tema. 

 

Selgus, et tegemist on maailma ühe parima jooksja Geoffrey Kamworor`iga, kes jooksis Valencias neljandaks. Ta on viiekordne maailmameister ja ta usub, et suudab joosta maratoni alla kahe tunni. Ta rahvuskaaslane tegi seda paar aastat tagasi, esimese inimesena maailmas. 

 

Vestlus oli inspireeriv ja ma mõtlesin, kui meesjooksja Keeniast jookseb alla kahe tunni, siis mina suudan alla nelja joosta. Miks mitte mõnel järgmisel kenal linnamaratonil. 

Monday, November 8, 2021

Tänapäeva populaarseim kaalulangetus

Minu suhkruvaba dieet, mis ultramaratoni tõttu pausile sai, jätkus esimesel võimalusel. Tõsi - väikeste libastumiste, kuid suurte muutustega. Ainult suhkru menüüst väljaarvamisest ei piisanud, sest mida rohkem uurisin ja teadustöödesse süübisin, seda keerulisemaks läks pilt ning suurenes vajadus põhjalikumaks muutuseks. 

"Kiudaineterikas toit ja õige mikrofloora on hea tervise ja pikaealisuse saladus," teatas mu lemmiktoitumisspetsialist Margus Silbaum osalt vanale tarkusele, aga ka uutele avastustele tähelepanu juhtides. Õige mikrofloora on minu järgmise postituse teema. Alustuseks aga kiudainete vajalikkusest ja see teema on ülioluline.


Läänelikud toitumisharjumused, mille tulemusena tarbitakse liiga palju rafineeritud teraviljatooteid, lisatavaid suhkruid ning loomseid produkte, tekitavad inimestel kiudainevaegust. Värske ameeriklaste seas läbi viidud uuring näitas, et üksnes 7% rahvast sööb minimaalse vajaliku koguse kiudaineid päevas. Arvad, et eestlased on kiudainete tarbimises eeskujulikumad?


Hiljutine teadusuuring tõestas, et eestlaste menüüs on suur puudus kiudainetest. Uuringu järgi olid inimesed, kes ei tarbinud kiudaineid piisavalt, asendanud need saia, lihatoodete ja maiustustega. Nende soolestikus olid tekkinud bakterid, mida seostatakse ülekaaluga ja mis võivad olla põletike tekitajad seedetraktis. Liialdamata - kiudainete tarbimine on hädavajalik ja eestlased on siinkohal ameeriklastega peaaegu samal joonel. 

Kiudainerikas toit tagab normaalse seedetegevuse, alandab kolesteroolitaset veres ja aitab kehast välja viia teisi toksiine. Kiudainete tarbimine vähendab riski haigestuda II tüübi diabeeti. Samuti on kiudainete tarbimisega seostatud mitmete vähkkasvajate esinemissagedus. Välja on toodud käärsoole vähk, aga viimati ka näiteks rinnavähk. Kui muu veel meelemuutusele ei sunni, siis kiudainete tarbimine aitab hoida kehakaalu normis - seda tänu veresuhkru tasakaalustamisele.

Mulle on tundunud, et minu toidulaud on keskmisest mitmekesisem ja tervislikum. Rohkem nagu kindluse mõttes, jälgisin nädala vältel igapäevast kiudainete tarbimist ja avastasin, et hoolimata tervislikest valikutest, on piisavat kiudainete kogust keeruline täis süüa. Eriti, kui arvesse võtta, et toidukord sisaldaks muuhulgas ka vajaliku koguse valku ja näiteks mitte liiga palju rasva ega ületaks kokkuvõttes igapäevast kaloraaži. 


Margus Silbaumi soovituse järgi pean sööma 50 g kiudaineid päevas. 
Järgnevalt loetelu suure kiudainesisaldusega toitudest (kiudainesisaldus g/100 g kohta):

Linaseemned 28,0 g

Kuivatatud kookoshelbed 23,5 g 

Kaerakliid 18,9 g

Kuivatatud viigimarjad 18,5 g

Kuivatatud mungoad 16,0 g

Päikesekuivatatud tomatid 12,7 g

Kuivatatud õunad 9,5 g

India pähklid 8,3 g

Avokaado 4,7 g

Täisterapasta 3,7 g

Vaarikad 3,7 g

    

      MINU NÄIDISMENÜÜ (täieneb!):


Hommikusöök: kaerakliipuder linaseemnete või kookoshelvestega. Lisaks valgurikas kodujuust ja marjad. Ca12 g kiudaineid. 

Vahepala: näkileivad kala ja värske lisandiga. Ca 4 g kiudaineid.

Lõuna: tatrapuder päikesekuivatatud tomatite ning valgurikka lisandiga. Ca 3,5 g kiudaineid. 

Vahepala: Tere Piim`a kiudainerikas jogurt marjade või puuviljaga. 6,3 g kiudaineid. 

Õhtusöök: salat juustuga. Kiudaineid minimaalselt.


Ehk siis söön hetkel vaid umbes pool vajalikust kiudainete kogusest ning olen alles poolel teel, et jõuda soovitud tulemuseni. Kui arvestada, et kiudained loovad mikroobidele vajalikud toitained ning on oluliseks eelduseks tervisliku mikrofloora loomisel, läheb pilt veelgi keerulisemaks. 

Viimane maailma vanimate inimeste peal läbi viidud uuring selgitas välja, et pikaealiste mikrofloora on rikkalik - erinevalt tänapäeva inimese omast. Kuidas see saavutada, et elada tervelt ja kaua, on järgmise postituse teema.