Tuesday, February 20, 2024

Neli kukkumist, auk pükstes ja kadunud galerist Tartu maratonil

Kamraad Raivo Rimm teatab, et tema maratonil ei stardi ning soovitab mul tõsiselt kaaluda, kas riskin libedal rajal sõiduga kaks nädalat enne Vasaloppetit. Siis helistab tagasi teatega, et mina pean tingimata minema, sest telelugu tuleb teha. Rindele saadetakse ikka see, kellest on vähem kahju.

Üks asi viib teiseni ja see omakorda järgmiseni. Maratonieelsele õhtule planeeritud raamatuesitlus jätkub kunstigaleriis filosofeerides. Kõlama jäävad mõtted: elada tuleb täna ja seikluste ootuseks pole tingimata tarvis Hondurasesse rännata - juhtumised ootavad kõikjal kui vaid võimalus anda. Kunstisaal on hea pinnas suurepärastele ideedele ja muidugi ei pea ma paljuks uued näod maratonile kaasa rääkida. 

Surmauurijal olla juba aastaid vanaisa 84.aasta suusad ootel ja juubelimaraton on õige hetk andmaks neile võimalus. Komplekti passib hästi mu isa kasutamata 88.aasta võistlusnumber. Teisele poisile – galeristile - leiame komplekti linnapealt. Suusatanud pole neist kumbki – üks vist mitte kunagi ja teine vähemalt paarkümmend aastat. „Aga suusatamine on nagu kõndimine – jalg jala ette – seda oskab igaüks,” avaldab keegi veenvalt ses pikale veninud öös, mis täis (elu)kunsti.

Hommik koidab varem kui vaja. Seisan suusakepid käes keset lummavat päikesetõusu Tartu kesklinnas ja keda pole, on elukunstnikud ise. Õnneks halastab galeristi viimaks ja annab end näole. Surmauurija, kes kõneleb mälestuste loomise vajalikkusest ja kõigi võimaluste kasutamisest, näib tänasel päeval ennekõike hea teoreetik.

Teel Otepääle saavad väljavaated selgemaks. Maratonirada on täis väljakutseid ja ööst leitud kaaslane suusatas viimati üheksakümnendatel. Härra Rimm on loovutanud võõrale oma numbri ja see peab õnne tooma. Naer saadab kogu teekonda ja ma tean, et pill tuleb pika ilu peale.

 Pärale jõudes on esimene ülesanne leida oma suusad, mis meistri käes määrimisel. Keegi Martin on kadunud kui nõel heinakuhjas ja start läheb kohe. Käin putkast putkasse ja uurin, kas keegi tunneb tagaotsitavat. Tema asemel leian eest oma ekspeika. Nostalgiaküllane kohtumine viib hetkeks mõtted mujale. Alles päris viimasest putkast viidatakse Martinile, kes teatab, et täna ta oma telefonile ei vasta. Kui sa oled suusamäärdemeister, siis just Tartu maratoni päeval on paslik unustada oma sidevahend. Vähemalt on mul uued moodsad suusad – skinnid. Tänastes oludes absoluutselt vale valik, aga seda ei tea ma veel ja ilu maksab ka midagi.

Veel enne starti leiab aset minu esimene kukkumine. Kohe Tehvandi ees lendan jala pealt – suusad, kepid ja prillid kus see ning teine. Pea saab korraliku põntsu ja ranne on valus. Pole just paljutõotav algus, aga galerist näib veel täbaramas olukorras ja teadmine, et asi võib olla hullemgi, lohutab alati. Stardi magame maha aga tõelised tipud tulevadki lõpust. Kohtumine Jarek Jõeperaga rõõmustab alati, ent kuna tema on täna siin matkaseltskonna juht, siis mulle tundub, et nüüd tuleks sõidule hoogu lisada.

Muidugi pole mul aimu, kus täpselt on järsud laskumised ja ohtlikud kurvid. Olgugi, et käesolev on mu kolmas suusamaraton, ma suusatada ka endiselt ei oska. Öine teooria "jalg jala ette ja suusatamine kui osa loomulikust intelligentsist, mis emapiimaga kaasa antud" ei näi kehtivat.

Umbes esimese kilomeetri lõpuks on laenatud suuskadel Rimmi numbriga galerist kadunud silmist. Olen kindel, et kohtume peagi, ent etteruttavalt olgu öeldud: kergelt tulnud, kiirelt läinud. Nüüd on kõrval koha sisse võtnud maratoonar-Rein Visu suuskadel. See poiss räägib kolm korda rohkem kui mina ja ma pole vähejutukas tüüp. Ühiseid maratone on me kontol mitmeid.

Juba esimene suurem laskumine ja mu jalad värisevad kurjakuulutavalt. Radade vahetamine ei tule alati välja ja kiiruse tõustes kipun end juba enne saatuslikke hetki vabatahtlikult pikali viskama. Aga hetkeks on julgust enam, püüan meenutada mu lemmiktreeneri Rehemaa sõnu ja kuidagi koba peale jään püsti. Kohe samas ootab järgmine laskumine ees – nüüd juba kurviga ja rada kaob järsku jalge alt. Pagan, ma pole selleks valmis! Panen sahka – paar korda olen sel hooajal seda harjutanud. Ja saate aru – ma jään püsti! Olen enda üle nii uhke, et väärin juba medalit. Aga 58 kilomeetrit on veel minna.

Järgmise jõhkra laskumise eel olen julgem ja lähen täispangale. Ei mingit sahatamist, kui olen tulnud suusatama! Hädaabipaketis on Mirjamilt saadud vile - kui keegi peaks ette hüppama. Reaalsus on, et seda ei jõua ma haarata, kui näen koba olemisega meessuusatajat oma rajal ees ja pauhti kukub ta veel enne laskumist. Reaktsioonikiirus pole täna kiita ja võõra inimesega kokku kukkumise hirmus laskun parem kohe maadligi. Saan haiget muidugi ka – hingele peamiselt.

 Rein ootab mu lojaalselt ära – pärides mitmes kukkumine see oli. Vist kolmas. Varsti tuleb neljaski ja ma ei tea millise ajal täpselt, aga üks neist saab saatuslikuks mu uutele liibuvatele pükstele. Paljud märkavad, aga keegi ei ütle, et auk kaunistab pükse.

Kilomeetrid lähevad aga kiiresti. Tartu maratoni rada on selles mõttes mu lemmik ja teeninduspunktid meeleolukad pealegi. Sangaste kirikuõpetaja Tanel Meiel isiklikult jagab traditsioonilist mustikakisselli ja ulatab maratoonarile banaanipalakese. Lubab, et taevane isa hoiab mind, suuski ja annab hea tulemuse pealegi. Ma pole usklik, aga täna olen isegi palju palvetanud – peamiselt palunud, et terveks jääksin. Kõik muu on küsimatagi imeline – rada, ilm, seltskond. Kiidan seda Reinule ja tänan õnne, et olen rajal.

Üks mees kõrvalt avaldab siis, et nii imeline see jäine ohtlik rada siiski pole. Olen viimasel ajal mõeldnud, et kui paljudel tuleb antidepressante neelata, et ajukeemiat positiivsemaks keerata, siis ehk peaksin mina depressandid välja nõudma, et ligimesega end sarnasele nivoole seada. Seniks naudin ebaadekvaases optimismikülluses iga sekundit rajal ja keskendun üksnes kilomeetriposti esimesele numbrile.

Rajal kohatud üks mu lemmikutest – Kairi avaldab, et temagi loeb üksnes esimest numbrit kilomeetripostilt ja need vahelduvad liiga kiiresti. Alles mõni aeg tagasi pidasime ühist plaani, et sulatada kõik see lumerada. Nüüd maratonirajal ei soovi me kumbki, et pidu nõnda kiiresti läbi saaks. Galeristi kadumine on ainus, mis muretsema paneb, aga loomulik kadu on maratoni paratamatu osa. Ja kukkumised – neid tuleb ette tõttöelda palju. Õnneks enam mitte mul. Äkki sain suusatamise selgeks?

Vedelikupuudus on pikale veninud õhtu tulemus ja nii kaanin mustikasuppi igas teeninduspunktis. Reinu sõnul laristan liiga palju aega, aga pidu kestab veel ja ma tahan sellest kõigest maksimaalselt osa saada. Kohalike püsti pandud teeninduspunkt laudlina ja konjakiga on ligitõmbav. Õnn, et konjakit ma ei joo. Varsti on mul siiski kaks võimalust, kas teha metsapeatus või kihutada lõpuni ja viimases hädas valin viimase. Finiš kõrgub liiga kiiresti ja see kurvastab meelt. Samal ajal on juba kahe nädala pärast uus juubelimaraton ees: Vasaloppet 100 aastat! See saab olema mu elu esimene Vasaloppet ja kohe hiigelpidu. 

Varsti selgub, et galerist sõitis 47.kilomeetrini! Surmauurija on teel Otepää poole, et meid finišist püüda. Mees on selgelt hiljaks jäänud aga võib-olla on parem, kui surmauurija jääbki kõikjale hiljaks.

Vahepeal teatab sõber Lennart: „Sul on suur auk pükstes!”. See pole nali. 

Galeristi kaotuste kõrval on see siiski olematu. Tema on lõhkunud laenatud suusakepid ja endki. „Põlv on paistes, küünarnukk marraskil, lumepimedus, tärkav depressioon...,” loetleb tema. Naeran nii, et pisarad voolavad mööda mu põski – ise pidevalt vabandades enesekontrolli puudumise pärast. „See kõik on hale ja kurb,” võtab ta maratoni kokku, ent kiidab medalit ja ma luban, et ühel päeval kingin oma medali talle. Mees, kes tuleb otse kunstsaalist laenatud suuskadega maratonile ja sõidab 47 kilomeetrit, vääriks tegelikult karikat.

Päris medalimees ootab lodjasaunas: Juhan Leenurm sõitis end poolmaratonil poodiumile. See endine väike poiss on mind rohkem motiveerinud kui ta arvata oskab. Ilu kestab veel kaua. Numbrid mind ei huvita, aga keegi statistikahuviline teatab, et mu maratoniaeg 5:48 on tunni võrra parem, kui eelmine aeg oli. 


Nüüd olen ma siis suusataja, jah?


PS! Jürgen Puistaja reportaaž maratonilt:
https://reporter.kanal2.ee/7963280/kukkumised-ja-verised-ninad-50-tartu-maraton-jaab-osalistele-kindlasti-meelde


Sunday, January 15, 2023

KORRA VEEL ELU RASKEIM VÄLJAKUTSE - Taliharja Vanakuri Hiiumaal

Minu isa on õpetanud, et oma lubadusi tuleb pidada. Püüan minagi, ent endale antud lubadustega ei lähe alati hästi. Lubasin aasta eest, et iial enam ei võta ma ette põrguteekonda Taliharja Vanakurit. Aga lubadus läks meelest ja kui Sirle jooksutiirul rääkis, et temagi sooviks just sellel võistlusel osaleda, ei pidanud ma paljuks ühist teekonda lubada. Üksi ta ei julge, kardab pimedat metsa. 

Taliharja Vanakuri on ränkraske võistlus või teekond, mille distants on 101 km ja arvestada tuleb, et mitte kunagi pole see tegelikult sadakond, vaid tunduvalt enam. Muidugi on päris pöörastele ka 126-kilomeetrine distants ja algajatele viiskümmend kilomeetrit. Seekordne võistlus oli plaanitud Hiiumaal - tõenäoliselt ühel Eestimaa ilusaimal matkateel. Etteruttavalt - võibolla pole see teekond teab mis kena vesisel talvel. Liiatigi, päris kohe põrguteeks võib see kujuneda. 

 

Igal juhul, kui Hiiumaa matkatee, siis austatud matkajuht Alar Sikk, kes on ühtlasi matkatee rajaja, tuleb asjasse pühendada. Nii ma räägin talle, et oleks kena, kui ta sel teekonnal tuge pakuks ja kui Sikk midagi lubab, siis nii on. Tom, teine suurvõistluste isiklik päästeingel, ühineb päästemeeskonnaga ja taliharjaliste heaolu tagamine saab neile meestele riikliku tähtsusega ülesandeks. 

 

Hommik on ärevust täis, kui ärkame Ristna loodusmajas. Öötunnil on saabunud ka Madli, kes teistkordselt Taliharjat teeb ja sel korral tingimata lõpuni. Vorm on paljulubav. Aga olulisest enne: heidame viimase heldinud pilgu oma laitmatule pediküürile ja roosadele varvastele: mõneks ajaks on sellega nüüd kõik. 

 

Sirle avaldab, et paneb igal juhul ka puhtad aluspüksid jalga, sest kui midagi väga halba juhtub, on parem, kui ekspertidel poleks viimasel paberil midagi inetut loetleda. Mina värvin samal ajal silmi, sest kui midagi juhub, on hea lahkuda viimase peal lihviga. Sirle jutt mõjutab siiski ka mind ja otsustan mugavate spordipükste asemel pitsaluspüksid jalga tõmmata. Igaks juhuks ja on eksperdil kena vaadata ka.

 

Eelmise aasta õudustest ja kohutavast energiadefitsiidist olen ma õppinud. Sel korral on teele kaasa valmistatud: kiluvõileivad, soolase kala ampsud, erineval viisil valmistatud muna ja kohupiimakook, lisaks kõiksuguseid kasulikke batoone, kuivatatud puuvilju, seemneid. Mitte midagi ei saa viltu minna. 

 

Stardi Kõpu tuletorni juurest annab rajameister Sikk isiklikult ja manitseb kõiki ettevaatlikkusele.

Taliharja võistlust on lubatud läbida jalgsi, rattaga või suuskadel. Hiiumaal lund ei paista, aga õige mees, kes on lubaduse andnud, on siiski suuskadel kohal ja otsustanud sada neil ka ära sõita. Ma loodan, et ta on endiselt elus. 

Kohe esimesel kilomeetril ootab ees järsk laskumine - porine, õnneks mitte jäine, kuid mõned panevad küljed siiski maha. Sellest hoolimata - iga algus on ilus ja see paistab kõigi nende ligi kolme saja hullu nägudest. Miks nad seda teevad, ei oska ma aimata, kuid kaalun doktoritööd sel teemal. 

 

Esimesed kümned kilomeetrid pehmel rohelisel samblal on ennastunustavalt kenad ja nii ei lase esimene vihmasadu, mis juba kohal, häirida. Tempo on hea ja me räägime elust, tööst ja armastusest - nagu neil retkedel ikka. Näib, et jutt ei saa kunagi otsa, aga ka kõige optimistlikuma prognoosi järgi ei tule ajast meil puudust. Otsustasime just nimelt matkata, sest see on kõige keerulisem. Jooks-matk oleks leebeim jalgsi variant, aga me pole leebuse otsingutel Taliharjal. 

 

Kõrvaline abi sel võistlusel pole lubatud, kui joostakse võidu. Aga meie kulgeme rahulikult, seega saame endale väikeseid toidu-joogipeatusi lubada. Et me ise ei peaks lauda katma ja teevalamisega vaeva nägema, on meil Alar ning Tom. Tom on samuti varunud mulle pealambi, mille taolist pole ma varem puutudagi saanud, vihmakeebi, pahillad ja muud välismaist kraami. 

Vahepeal otsime medaleid, mis on erinevatesse paikadesse peidetud. Sirle ja Madli on kaardilugemise enda peale võtnud. See pole selgelt minu tugevaim külg. Õnneks kulgeb suurem osa rajast RMK rajal ja mina olen matkanud siin erinevatel lõikudel korduvalt. Lisaks on teada, et raja märgistamisel peetakse minusuguseid silmis ja nii seatakse raja märk ka sinna, kus seda ilmselgelt vaja pole. Meistrid isekeskis nimetavad neid "Kertukaks". Kui mitte millegi muuga ma end ajalukku ei kirjuta, siis ehk kujuneb see mu tagasihoidlikuks võimaluseks. 

Matk päevavalgel on loogiline ja ma ütleks, et isegi adekvaatne. Aga nii pea, kui pimedus võtab maad, läheb jamaks. "Kertukatega" pole pimeduses arvestatud. Üleüldse pole arvestatud, et mingid inimesed lähevad öösel matkama. Iga tunniga on õige tee leidmine omamoodi väljakutse. Lisaks on lummevaipade vahele tekkinud vesised paigad, millede ületamiseks tuleb pidevalt mätaste vahet turnida ja loota, et kusagilt sisse ei kuku. See oleks küll halb. 

 

Romantiline Leemeti metsaonn on kesklaagriks ja siin pakutakse traditsioonilist mulgiputru. Ühtlasi on see viimane kord, kui näeme inimesi - siin lõpetavad retke Pehmo raja matkajad. Hetk lõkke ääres võiks kesta ja kesta, aga aeg sunnib takka. See hetk, kui teised jäävad seljataha, et minna sauna ja pehmesse voodisse põõnama, on raske taluda. Vihma sajab, mul on järsku hirmus külm hakanud ja meie matkatee viib läbi öö. 

 

Aga siis järsku annab vihm järgi ja taevas siravad kõige kirkamad tähed. See oleks nagu tellitud hetk ja ma mõtlen, et küll on tore selle osaline olla. Ilu ei kesta kaua ja peagi on vihm taas kohal. Mul on põrgukülm ja tõemeeli, ma poleks osanud midagi paremini korraldada - olen söönud hästi ja tihedalt, joonud piisavalt, võib-olla isegi ülejoonud. Lisakiht riideid ei paranda olukorda palju, sest jalad on mitte lihtsalt niisked, vaid vettinud. Päästetiim ootab teenurgal, et anda võimalus saabaste vahetuseks ja mina, naiivitar, usun, et nüüd on kõik hästi. Aga see, mis ees ootab, on mitte kerge vihmamärg maastik, vaid maailmatu suur bassein - ilma lõpu ning ääreta. Esialgu püüame mättalt mättale hüpates kuivi jalgu säästa, aga see on lootusetu. Meil mõlemal Sirlega on matkajalatsid, mis vettivad nagu svamm. Järgmises madalamas kohas, mis on lausa soine, on selge, et vajume sääreni sisse. 


Korraldaja on arvestanud talveilmaga, aga alati ei lähe nii ja ma olen kindel, et ta ise pole siin jalutuskäigul käinud. Samal ajal on kohatu viriseda - me oleme teravate elamuste otsingul ja loodusjõudude vastu ei saa. Ma mõtlen, et Taliharja Vanakuri on justkui raskeim ettevalmistus elu keerulisemateks hetkedeks. On naiivne uskuda, et seda iial tarvis ei lähe, kui tuhande kilomeetri kaugusel toimub sõda. Selge on, et raskustes jäävad ellu tugevaimad - vaimselt ja füüsiliselt. Aga muidugi, õnne peab ka olema. Täna siin pole õnnega just priisatud. 

 

Madlil mõte liigub ja ta otsustab kõikvõimalikud kilekotid välja koukida. Mäkaiveri teibiga tõmbab ülemise serva tihedalt ümber sääre. Kardan, et oksterisule need kotid vastu ei pea, aga platseebo toime on tõestatud ja vahel aitab ka naiivne usk veidi end säästa. Umbes neli minutit hiljem on jalg raske tõsta - kott ümber vett täis ja saabas samamoodi. Süsteem on alt vedanud ja paremat lahendust pole. Moe pärast püüan endiselt mätaste vahel hüppeid sooritada. Tomi vägev lamp näitamas teed veteväljale. Aiman halba.

 

Sirlel on halvasti. Tegelikult pikalt juba. Põletikune vill talla all, mis kui lahtine talla murd - kirjeldab ta ise. Sirle on jooksnud palju maratone, turninud mägedes, kannatanud Haanja100 jooksul. Need õpetavad kannatusega toime tulema ning sihikindlust mitte kaotama. Madlil annab samal ajal põlv tunda. Minul on kõik liigagi hästi. Kui üldse, siis süda valutab vähe. Ikka seepärast, et uljalt antud lubadus on kannatama toonud.

 

Järsku oleme veteväljast raiesmikul. See tähendab, et märke pole või on need pimedas raskesti märgatavad. Mõnest langenud palgist tuleb üle ronida ja ma soovin, et võiksin pikemalt jalgu palgil kõigutada. Aga täna võib vaid unistada. Tiirutame taas soise maastiku vahet ja otsime mitte enam kuivi paike - neid pole, aga taolisi, kus sääreni sisse ei vajuks.

 

Aeg venib kui tatt. Mulle tundub, et oleme ringiratast kõmpinud ja teatan sellest teistelegi, aga keegi ei pane mind tähele. Orienteerumisel pole mul sõnaõigust. Siis oleme taas palgiületusel, kui Madli avastab, et just sellest palgist me juba ronisime üle. Vagural häälel tuletan meelde, et kahtlustasin ringiratast käimist. See jääb minu ainsaks kirkaks hetkeks ses öös. Oleme kõndinud kilomeetreid tühja - Tom jagab pärast pilti me saatjatest. See on koomiline. Mida aeg edasi, seda traagilisem. Teine hetk sel matkal, mil kahetsus poeb mu hinge ja hakkab natuke hirmus. Ennast säästvalt ei küsi ma endalt, kui palju enam tuleb meil kõndida. 

 

Kell on kolm öösel, kui jõuame Hermistu soosse. Ma tahaksin nutma puhkeda, kui viimased kuivad sokid jalas mättalt otse jäisesse vette vajun. Enam pole midagi kaotada, võita ammugi mitte - sammun otse läbi vee ja varsti olen põlvedeni märg. Iga sekundiga tunnen varbaid aina vähem. Mõistan, et külmatunne, mis on püsinud naha vahel tunde, ei kao kuhugi ja asi võib kriitiliseks minna. Sirlel pole ka kiita. Külm ehk teeb headki, aga jalg on nii halb, et mina seda näha ei taha. 

 

Viimases elustamispunktis on ees Ivo. Maailma kõige ägedam vabatahtlik ja igavene viimane Taliharja Vanakuril. Tema lahkus on piiritu ja optimism nakkav. Sirlet pole ta aga nakanud veel ja tema on otsustanud katkestada. Samal ajal ütleb, et ta ei tea, kuidas tuleb toime tunnetega, mis loobumisega kaasnevad. Nüüd ei saa sekunditki raisata ja ma ütlen, et ta soovis ju kasvõi kulmudel finišisse taritud olla. Madli pakub, et tõmbab oma teibiga Sirle haavad kinni ja seegi aitab paremate hetkede saabumisele kaasa. Öötunnil appi tõtanud päästemeeskond eesotsas Tomiga puistavad Sirle kotti, et ta mitte grammigi enam kaasas ei tassiks, kui hädatarvilik. 

"Kümme suudavad haiged ja ülekaalulisedki kõndida, treenitud kakskümmend iga ilmaga, mõned kopikad lisaks ja ongi tehtud," luban Sirlele, aga teda juba ära ei peta. Ta teab täpselt, et kolmkümmend on veel minna ja eksikilomeetrid pole turjalt kadunud. Tugeva vaimuga inimene ei julge ka katkestada. See on asjatu valu, kui teekond siis viimaks lõpetamata jääb. 

 

Matkame ühiselt edasi ja näib nagu kõik oleks hirmus hästi. Ongi hästi, kui ees poleks Loopsoosse. Otsin meeleheitlikult kuivemaid mättaid, Sirle kannul ja Madli kaugemal - temal on seniajani veekindlad saapad jalas. Kaua ei tule oodata, kui maandun taas jalgupidi porisesse lompi. Mul on nii külm, et tahaksin karjuda. Sirle kannul, ei pääse jahutusest temagi. 

 

Järgmiseks saavutan oma nullpunkti mina. Nüüd pole see enam külmatunne, vaid ma vapun külmast. Diagnoos: alajahtumine. Jalad lirtsuvad lombist lompi, vihm on aina halastamatum ja tegelikult võib see kakskümmend kopikatega olla ka sportlikule helesinine unistus. Sügavalt vesist pinnast on lõppkokkuvõttes enam, kui lihtsalt vesiseid. Päästemeeskond taas voodist välja aetud ja kohale kihutatud.  Istun autosse, et praeahjus soojendatud tossud jalga tõmmata ja lootus tärkab uus. Lürbin põletavat teed palju jaksan ja hüppan autost välja. 

 

Saan aru, et minu ainus võimalus on teha tempot, et hing sees hoida. Sirle pole kindel, kas suudab tempos püsida. Kahtlev on ka Madli. Minul pole GPSi, sest ma olen lootusetu. "Me lähme koos," ütlen kõigi eest otsustades ja püüan end tagasi hoida.

 

Ahjukuivad tossud püsivad soojad kuni viimase medalipunktini. Võiksin vandud vesise kogemuse pärast, aga see, mis ees ootab, on võrratu Hiiumaa häbiplekk ja röövib me viimse energia! Loomade korjused, kabjad, tuvastamata kondid kõikjal rohelisel samblal laiali. Kaabakakari, kes vastutav! Me ei leia ega leia sest õõvastavast paigast pääseteed. Aina tiirutame korjuste ümber, kes väärika jahimehe poolt peaks ammu maha maetud olema. 

 

Viimaks pääsenud, otse kenal metsateel ja mis me näeme - sügavad kraavid mõlemal pool teed ja mitu risti ees. Mitte kuhugi pole põgeneda! Külmast apaatsena otsustan lihtsalt läbi vee murda. Murdjatiitlist võin vaid und näha - juba esimesesse kraavi vajun külili sisse. Minu kehal pole kuiva laiku. Võib-olla veel juustes on mõni, aga kehal mitte. See kõik on hale, aga parandamatu optimism minus veenab, et lõpp, mis otse linna - Kärdlasse viib - on viimaks lohutusteekond. See pole optimism, vaid rumal naiivsus.


Vanahärra, kes pöördepunktil ergutamas ees hõikab: "Hull jõeületus nüüd!" Ma olen liiga väsinud mingiteks tobedateks mängudeks, tunnistan isekeskis ja olen kindel, et kõik jõed, järved ja sood on tänaseks ületatud ning ees ootab veel mitte rohkem, kui viis kilomeetrit ja kodutee. Järku hüppab mees punti, et juhtida meid jõe äärde. See pole nali, halb uni ka mitte. Jõgi, kus usuti jää peal olema, voolab omasoodu. 

 

Rahvas on kogunenud vastaskaldale - kino vaatama. Nüüd tunnistab Sirle, et ei oska ujuda ja kardab põhjata vett. Ta on meeter viiskümmend ja kui meile Madliga on sügavamad kohad siin rinnuni, siis Sirlele üle pea. Valikut ei ole ja hakkan ees marssima. Ma olen siiski triatleet, kes õppis vett armastama ja hommikutrenniks ujub paar kilomeetrit, kroolis muidugi. Sirle kannul, klammerdunult mu koti külge. Madlit haarab nüüd seletamatu hirm ja ta kardab, et vool viib meid endaga. Mul on olukord kontrolli all ja jalgealune kindel. Vööni veest väljas rõõmustame me kõik. Madlil on nüüd viimaks jalad märjad ja see röövib tubli annuse energiat. Meie Sirlega ei tea ammu, mis tunne see on, kui sokk on kuiv.

Järsku teatab Sirle, et jääme praamist maha. Mitte ükski prognoos ei näidanud, et läbime teekonda enam, kui 24 tundi. Ometi on nüüdseks 26 ja pool tundi täis ning 108 kilomeetrit jalgades, kui viimaks Kärdlasse jõuame. "Kanged naised," ütleb peakorraldaja Silver Eensaar. Võib vabalt väita, et kõige kauem sel põrguteekonnal püsinud, on Taliharja Vanakuri võitjad. Niisiis, kinnitamata andmetel: vigastuse kiuste finišeerunud Sirle - esikoht! Napilt-napilt, teisele kohale platseerus Madli! Palju õnne, võitjatele ja teistelegi õnneotsijatele. 

 

Aga nüüd. Kõige suuremad tänusõnad päästemeeskonnale - Alarile ja Tomile. Ka kakskümmend minutit kuiva soki tunnet kahekümne kuue tunni sees võib olla määrava tähtsusega põrguteel. Aitäh, Silver, et Sa pööraseid üritusi jätkuvalt korraldad ja kui lubad, siis mul on üks palve: soovitavalt homme, mil ilmaolud pole veel muutunud, tee see sada ja üks isegi läbi. Sulle on see mõistagi kerge treening vaid, aga ma luban - unustamatud tunnikesed. Aitäh, maailma toredatele vabatahtlikele!

 

Viimaseks - miks ikkagi murda oma lubadust ja astuda mugavustsoonist välja otse põrgusse? Õnn on pingutuse tagajärg. Mida raskem teekond, seda suurem õnnetunne. Ja see hetk, kui pea puudutab pehmet kodust patja, olen päriselt tänulik selle eest, mis mul olemas on. Pealegi, iga korraga läheb aina lihtsamaks, kuigi tingimused võivad erineda ja teekond kujuneda tunduvalt pikemaks. Pediküür on endiselt laitmatu, lihased kergelt kanged, kuid ei midagi märkimisväärset. Sel korral Taliharja Vanakuri järel ei anna ma rumalaid lubadusi nagu, et ma ei tee seda enam kunagi. Vastupidi - raskus õpetab ja edasi, tähtede poole! 

 

Tervist!

Kertu 


PS! Eelmise aasta kirjeldus kirjas siin: 

http://kertujukkum.blogspot.com/2022/01/taliharja-vanakuri-ehk-101-km-matka.html

Tuesday, October 11, 2022

CHICAGO MARATON TEHTUD!

7 aasta eest, pärast New Yorgi maratoni istun Chicagos Milleniumi pargis ja ütlen oma sõbrale: “Ühel päeval olen tagasi ja jooksen siin maratoni.” Oma soovidega tuleb ettevaatlik olla. Või pigem - mis soovitud, see tuleb ära teha.

Jõuan Ameerikasse mõni päev enne maratoni, et ajavahega pisut harjuda ja kohalike eestlastega kohtuda. Kohtumisõhtult leitud rahvuskaaslastest saavad suurimad toetajad teekonnal.


Expole läheme juba reede hommikul, et pikki järjekordi vältida. Umbes 10 000 inimest on sama mõelnud, aga Ameerikamaal ollakse valmis kõigeks ning korraldus on ideaalilähedane. Rahvast on palju, eestlasi jagub siiski igale maratonile. Kait, kellega Londonis tutvusime, on tulnud Chicagosse järgi oma major marathoni medalile. Tema on kümnes eestlane, kes on osalenud kõigil maailma suurimatel maratonidel: New York, Boston, Chicago, Berliin, London ja Tokyo. Aga Kait pole mingi lonkija, tema jookseb nii umbes ajaga 2:50. Ja ta on vanuses, milles keskmine Eesti mees lusika nurka viskab. Kait pole keskmine mees. 


Ta on palunud isiklikud jootjaid tänava äärde ja see

saab olema riikliku tähtsusega ülesanne. Sõidame läbi täpsed punktid, paneme paika kes, kus ja millise pudeliga seisab. Rajal on muidu 19 joogipunkti (!), aga Kait seal pakutavat jama ei tarbi. Linna läbi sõites peab ta loenguid teemadel: “toitumine maratoni eel ja ajal”; “õiged valikud varustuses”; “apteegitilli kasulikkus”. Mina olen tulnud maratonile kohver raamatuid täis - kaasas pole mingeid jooke, geele ega tosse ka mitte. Aga ma kuulan tähelepanelikult. Olles muidugi veendunud, et ma ei muutu kunagi. 

Kohalik armas inimene Maria on samal ajal mu heaolumiilits. “Sa pead rohkem jooma,” manitseb ta pidevalt ja tõstab veetopsi nina alla. Vee joomine on üks maailma kõige mõttetumatest tegevustest. Punkt üks: sellel puudub maitse! Punkt kaks: mul pole aega kogu aeg pellereid taga otsida. Aga ma püüan parem inimene olla ja tean, et maratoni eel on vedeliku tarbimine ülioluline. 

Õhtul ostan uued tossud. Need on ilusad. Maria soovitab mingeid kohalikke energiadropse ja ma ei pea paljuks need endaga võtta. Ma pole jooksja, vaid nautleja, sisendan endale endiselt.


Olen rahul, et teinud taas kõik nii valesti kui võimalik, sest maratoni ei tohiks võtta liiga tõsiselt. See on lihtsalt üks jooks. 


Ärkame 4:45, et maratonisoeng pähe saada. Siin ei saa juhuseid lubada. Teen end nii ilusaks, kui varahommik lubab. Tatrapuder söödud, sõidame ärkava linna suunas. Chicago linn suletakse liiklusele täielikult alates kella kuuest hommikul. Keegi ei virise ega vingu, vaid võtab trummid ning viled ja sätib end raja äärde. Küll oleks tore, kui Eestimaa jõuaks kord selleni, et tädikesed saavad päev varem apteegikülastuse korraldada ja kalamajalased Viru keskusesse autosõidu asemel jalutada ning mitte keegi ei jonniks, kui rahvusvahelist kaadrit toov spordivõistlus on meil kodus. Ühel heal päeval Eestimaal.


Kraadiklaas näitab 6 kraadi ja minu start kõlab kell 8. Veidi on aega ja oleme eestlastega kokku leppinud kohtumispaiga kenas soojas Hiltoni hotellis. Evelin ja Paavo, kellega Londonis jooksime, on ka sel korral stardis. Evelinil on Ukraina lipp rinnas. “Kui mul väga raskeks läheb, mõtlen Ukrainale,” viitab ta. Ilus mõte sellesse päeva.


“Me peame minema,” manitseb Maria, kui kell on 7 läbi. Ta peab silmas mind ja kogu toetustiim saadab mu stardikoridorri ära. Ameerika maratonid on täpselt minusugustele - ettevalmistuseta nautlejatele. Igal nurgal seisab keegi, kes lahkesti infot jagab ja abistab. Vale sammu korral saad sellest kohe teada.


Helikopterid lendavad üle pea, politseiautod igal nurgal. Chicago oma tulistamistega on jätkuvalt üks riigi ohtlikemaist linnadest. Pealegi pole Bostoni õudused kellelgi ununenud.


Stardis seista on hirmus külm. Lõdisen silmnähtavalt, kuigi pusa on veel peal ja laenatud tutimüts peas. Otsustan need alles hetk enne stardipauku ära võtta. “May I help you?,” küsib kena poiss kõrvalt, aga ma olen iseseisev naine. 


Start läheb. Pagana külm on, tibutagi ei tahagi kaduda. Vaated suurlinna pilvelõhkujatele on lummavad. See on vägev tunne joosta tänavatel, kus igapäevaelus on palju saginat ja enamus jääb seetõttu tähelepanuta. Ja liiklus on suletud sinu pärast. See tähendab olla tähtis.

Enesetunne on hea ja selle hoidmiseks otsustan juua igas punktis. Gatorate on üks kahtlane vedelik jäledamate jookide TOP-ist, aga täna ei pea ma paljuks lisariskile võimalust anda. Ehk on meeled muutlikud, naistele andestatav, aga mulle maitseb see jäledus täna. Süüa saab vaid paaris punktis - banaani. Aga inimesed raja ääres pakuvad mida iganes. Lisaks, ei meenu mulle ükski maraton, kus pakutakse vaseliini, külmaravi ja muud taolist igal sammul.


Juhuslikult soetatud energiadropsid lähevad hästi ja otsustan, et võtan ühe iga poole tunni järel. Tunnen end juba nagu Kait - kõik peensusteni läbi mõeldud ja arvutatud. Kohapeal ja juhuse tahtel, aga siiski. Kait muidugi ei tarbiks iial tundmatuid tropse ja pealegi uuriks ta alustuseks, palju need üldse energiat annavad. Seejärel arvutaks ta välja täpse vajaduse ja tarbiks vastavalt. Aga mina pole Kait. Samas tahaksin tema vanuses näha välja sama hea. 


Vool kannab nagu elumerelaintel - kui usaldad end neile, kannavad need endaga kaasa. Rahvas juubeldab. Muusikat on vähem, kui näiteks New Yorgis, aga melu jagub.


Jooksjaid on umbes 42 000, eestlasi jagub kõikjale. Rõõmustan, kui Katrinit silman. “Sul on hea minek?,” küsib ta. “Läks sind kohates just paremaks,” vastan talle ega tihka pikemalt segada. Jooks on tõsine asi. Tempo püsib ja tunne on hea. Poolel teel kohatud Eesti tüdrukud Ille, Liivika, Rita ja Helbe juubeldavad suure Eesti lipu kõrval. See hetk teeb meele härdaks. Siin kaugel ameerikas hoiab eestlane ühte ja toetab rahvuskaaslast kui väljasuremisohus liiki. 


Energiatase hakkab langema kohe pärast poolmaratoni ja see ei üllata mind. Treeningud kulgesid juhusliku kava järgi ha rohkem sattusin ratast sõitma või matkale, kui jooksutrenni. Pealegi on Ironmanist möödas alles kaks kuud ja lihas pole seda unustanud. Riskin nüüd veel - võttes vastu geeli, mis pakkumisel. Olen viimased kolm aastat peaaegu terve, üks geel ei saa tappa.


22 miililt peaksin Maria leidma. Üks sild silla järel ja ma olen üsna kindel, et see punkt on juba möödas. Küllap ei jõudnud ta mind ära oodata, kui Kait lennates möödus - tema oli siiski meie prioriteediga jooksja. Aga siis silman kaugelt suurt Eesti lippu ja pisarad jooksevad mööda põski. Maria jätab oma koti kus see ja teine, palub suvalisel vanamehel lippu hoida ja jookseb kaasa. Muidugi pole see lubatud, aga teha kõike nii kui peab, tähendab elada põrgulikult igavalt.

“Siit otse, siis paremale ja kohe pöördel olen sul taas vastas,” lubab ta ja see kõlab nagu mõni sada meetrit oleks minna. Aga ei, jooksu kõige vastikum lõik - pikk sirge on jalge all. Pöördepunkti ei tule ega tule. Joogipunktist haaran vaid vett ja loodan parimat. Alla ma ei anna. Mitte iial! Võimalik, et ma ei jookse enam kunagi neil tänavatel siin ja neist hetkedest tuleb võtta viimane.


Viimaks pöördel, rahvas juubeldab maruselt ja Eesti lipp ei lase end kaua oodata. Maria haarab lipu ja jookseb jälle kaasa. Me teame mõlemad, et see on üks ohtlik jooks, aga kes ei riski, see maratoni ei jookse. 


Viimane sirge. Naine mu selja taga oksendab häälekalt, ent jookseb edasi. Ma ei suuda üle õla vaadata - olen kindel, et vaatepilt ajaks südame pahaks ka mul. Loodan samas, et ta hoiab pikivahet, igaks juhuks teen tempot. Ületan finišijoone ameerikaliku naeratusega näol.


Uued tossud, moodsad energiadropsid ja jäle spordijook aitasid rekordajale kaasa. Aeg: 4:14:03. See tähendab, et parandasin varasemat rekordit 53 sekundiga. See on juba sportlase tase - ajada järge sekundite lõikes. Kui nii edasi läheb, tulevad isiklikud jootjad, omad söögid ja igikestvad tossud. 


Mis siis nüüd järgmiseks, küsite? Võib-olla õnnistab tulevik kena talvega ja saab toredaid suusasõite planeerida. Muttiku rääkis elavalt Vasaloppetist ja see kõlas kenalt küll. Aga võib-olla kerkib mõni eksootiline jooksumaraton silme ette. Koju sussi sahistama ma igastahes ei jää, sest südamelihas vajab treenimist, meel ja keha liikumist. Dr Margus Viigimaa kinnitas mulle, et maraton piisava ettevalmistuse ning jõukohase tempoga on südamele kasulik ja minu ainus eesmärk on olla terve.


Lõpusõnad pühendan kohalikele eestlastele, kes ei pidanud paljuks ärgata kell 3 varahommikul, et pika päeva raja ääres seista ja võib-olla ainult korra hõigata: “juhuuu”. Seda väärtuslikum oli see sekund. Teie toetus kandis ja julgustas. Eestlane olla on uhke ja hea - Chicagos veel eriti. Lubage loota, et olete ka järgmisel maratonil kohal. Teie valite sihtkoha ja ma tulen. Boston ja Tokyo on kindlasti mu listis, et major marathoni medal välja teenida.


Nägemiseni siis. Mõnel maratonil, Haanja halastamatutel tõusudel või pagan teab, kus.


Olge terved!

Kertu

Sunday, September 25, 2022

AINULT NELI SINIKAT EHK HAANJA 100 RATTAMARATONIST

Pärast Ironmani olen ma täisväärtuslik triatleet. See tähendab, et muuhulgas kuulun igasugustesse virtuaalsetesse gruppidesse, kus ostetakse, müüakse ning arutatakse. Nädala lõpus tõstatas üks triatleet küsimuse: "Kas keegi Haanja 100 üritusele on minemas?". Lõpuks ometi sain ma kaasa säutsuda ja kirjutasin: "Soovitan väga!". Teine triatleet teadis aga kohe, jutt pole Haanja 100 jooksuüritusest, mida olen teinud, vaid rattamaratonist. Rattasport pole mulle, see on kindel. 

Nii muuseas otsustasin siiski peakorraldajale helistada. "Kui raske see võistlus on?" uurisin pikema sissejuhatuseta Ivar Tupp'ilt. "No ikka väga raske: rängad tõusud ja järsud laskumised, mida polegi võimalik rattaga sõita. Palju pori, kände, jändrikke, 1700 tõusumeetrit," loetleb tema. Ega ma mõelnudki osaleda. Samas lugesin ürituse tutvustusest, et see on kena võimalus Võrumaa kauni loodusega tutvust teha ja see oleks ometi mulle! Kui raske see ikka olla saab? Ja rattasõitu soovitatakse vigastele ning ülekaalulistelegi. 

 

"Ivar, ma tulen," teatasin talle, ise juba kahetsedes. Viimased nädalad on olnud niisamagi pöörased. Sain üleöö lapsevanemaks: kolmene, kuuene ja teismeline. Kihutan kahe linna vahet ega suuda kõike ära korraldada, kustutan vaid tulekahjusid. Nii ma mõtlen, et ehk aitab see päev kenas looduses kõik need kogunenud pinged maandada ja elurõõmu tagasi tuua. Ironmaniks treenides, mil tegin trenni iga päev, polnud mul mitte ühtki halva tuju päeva. Sport teeb rõõmsaks! Sport looduses päästab hullusest! Vähem oluline ei ole, et on ikkagi spordinädal. 

 

Varahommikul Võrru jõudes ja tippsportlased eest leides, hakkab natuke piinlik. Toon-toonis liibuvad riided, viimseni lihvitud rattad, mis on nii ilusad nagu oleksid otse salongist ja muidugi, päikeseprillid. Neil pole praktilist väärtust, päikeseprillidega näevad inimesed lihtsalt paremad välja. Omad unustasin koju, nagu ka joogipudeli ja rattapüksid. Ratas on mul vana ront - vähe sõitnud, aga kaua seisnud. Seljas spordiriided, mis kiiruga leidsin. Massi ma ei sulandu, see on selge. 

 

Stardijoonele jalutan alles väga viimasel hetkel ega mõista, et midagi oleks nagu valesti. Siis märkan, pagan kummid tühjad! Mis nali see on? Ilmselt on üldse katki ja see on märk! Tänane sõit jääb ära, jõuan loota, kui meditsiinitöötajatelt tehnilist abi küsin. Abi pole ja Eesti Pagari-poiss tõttab appi. "Kuidas sa neid küll ei kontrollinud?" küsib mees. "Hea, et ma üldse kohale jõudsin," vastan talle ja ta leiab pumba. Stardipauk kõlab - kõik need ilusad liibuvates ratturi riietes poisid, ca 300 tükki, ning mõned tüdrukud, kes on veel ilusamad, mööduvad minust kibekiirelt. Kindlasti on mõni loodusnautlejast matkasell nende seas, loodan endamisi. Korraldustiim on need kõige aeglasemad natšalnikuteks nimetanud. Viimaks saavad kummid õhku täis ja ma stardin kõige viimase natšalnikuna.

 

Esimene mõnikümmend meetrit on asfaltil - etteruttavalt selliseid lõiku rohkem pole ette nähtud. Rada viib tihedasse metsa, mis on täiesti majandamata - puu puus kinni ja nende vahelt tuleb läbi pugeda. Kus on RMK silmad? Võib-olla vale riietus, aga mul on hirmus palav, pulss ka laes. Üles ja alla, üles ja alla, ootamatult paremale, siis vasakule, pea käib ringi. Suu on pori või liiva või selle segu täis. Silmad pole ka pääsenud, prillid kulunuks ära. Õnneks saan mõned ratturid kätte ja see lohutab mu meelt, vähemalt pole üksi sel raskuste teekonnal.  

 

Ühed lätlased viitavad, et mu porilaud on viltu ja käib kuhugi pihta. Ma ei üllatu. Samal ajal on paarike tõukeratastega sadat kilomeetrit sõitmas. Kuulge, kui inimesed tulevad tõuksidega sõitma, ei saa see midagi keerulist olla. Esimene suurem tõus ja ma ei saa üles! Ratas koliseb, midagi peksab kiledalt vastu ja ongi kõik, ma peatun. Tasakaal vaevu püsib. Ratas käekõrval üles vantsida on veelgi raskem, sest mu ratas pole mingi kerge riist. Õnneks on teistel ka raske. 

Läti poisid pakuvad, et parandavad mu ratta porilaua ära. Neil on isegi tööriistad ühes. Nikerdavad, mis nad nikerdavad, aga asja ei saa. Üks hea inimese silmadega Madis pakub siis, et võtab mu porilaua enda kotti. Mu poolest võiks ta selle endale võtta ja hiljem ratta ka. "Aga pudel? Kas kaotasid ära?," küsib lõunanaaber. "Unustasin maha," tunnistan talle ausalt ja hea poiss ulatab oma joogipudeli: "Mul on neid kaks, jooma pead palju!". See pudel on ilus, välismaa oma, mingi uhke Läti jook ka veel sees. Veab mul ikka, kuigi vedelikupuudus on mul juba ammu ja energiadefitsiit ei lase ka kaua oodata. 

 

Esimene toidupunkt on Kütiorus. See tähendab umbes tuhat meetrit laskumist ja sama palju tõusu. Üles ma sõita ei jõua või see polegi võimalik ning alla ma ammugi ei sõida! Lihtsalt ei julge, alalhoidlik olen ja pealegi on mul kahe nädala pärast maraton Chicagos - kipsis poleks seda hea joosta! Kogemus räägib, üks kord olen kaelalahasega maratoni jooksnud. See oli hale. 

 

Vantsin libedast järsakust alla, libisen ühes rattaga ja loodan, et vähemalt 1500 tõusumeetrit on siinsega tehtud. Toidupunkti jõudes söön nii palju, kui jaksan ning joon nagu kaevul. "Järgmine lõik on raja kõige raskem osa," ütleb üks poistest. "Mis see siiani siis oli, kena kulgemine looduskaunis Võrus, või?". Alles 22 km on tehtud ja ma mõistan, et see võistlus pole mulle. Esiteks ei sõida ma ratast peaaegu üldse ja sellist off road sõitu ei tee ma kunagi. Mulle meeldib lamedal metsateel vaikselt päikeseloojangusse sõita, loomadega kohtumisi oodates, mitte hambad ristis läbimatutest kohtadest kus see ja teine läbi põrutada. See pole ju teab mis adekvaatne? 

 

Mehed lähevad ees ja luban nad kinni püüda. See järgmine lõik - ma olen Võrumaal palju matkanud, jooksnud, suusatanud, aga sellist kadalippu ei teadnud ma, et terves Eestiski leidub. Võib-olla on Ivar kände, puid, pori ja muidugi metsa kokku tassinud. Temast võiks seda arvata küll. Samal ajal mõtlen, et kas see Ivar-poiss on nagu ise ka need teistele tehtud rajad läbi sõitnud? Kui ma peaksin kunagi spordivõistluse korraldama, siis see saab olema selline, mida mitte keegi iial ei läbi. Ivari kutsun ma kindlasti.

 

Järsku olen mingis tunnelis, vesi voolamas läbi. Klaustrofoobia, jalad märjad, aga äkki olen eksinud - nii hull see mees ju poleks, et raja siit läbi viib? Varsti olen tunnelist väljas ja tee viib otse üles - siin on mõeldud ratas käes joosta. Ma jõuan vaevu oma ratast käe kõrval tassida. Libisen porisel teel tagasi, nutt on kurgus. See võistlus pole ikka minu jaoks. Raske nädala lõpuks olen end täielikku põhja uputanud. Otse porri. 

Mis siis juhtub, kui ma katkestan? Mitte midagi. See oleks küll esimene kord elus, aga mis seal ikka. Aga kuidas ma seda täpselt teen - õigemini, kus? Kas ma jään samasse seisma, kuigi jõuaksin ju edasi mugavamasse punkti sõita või istun kraavi maha ja nutan? Issand, kas nad üldse tulevad järgi? Paar poissi, kes on katkestanud, on tagasi vantsinud. Kuulge, mina ei liiguta mitte sammugi, kui katkestan. Samal ajal olen juba paar kilomeetrit edasi liikunud ja ühe vanahärra kinni püüdnud. 

 

"Tead, kui sellele võistlusele tuled, oled nagu nõela otsas ja enam teisiti ei saa," ütleb ta mulle. Mees on käinud kõigil kaheksateistkümnel korral Haanja 100 rattavõistlust sõitmas. "Ei, mina selle nõela otsa ei jää, see on kindel," veenan võõrast ja mõtlen, et kui olen see ainus kord siin, siis peaks ikka püüdma lõpuni teha. Kasvõi selleks, et näha, kas kogu teekond - 100 kilomeetrit järjest on ränkraske. 

 

Ühe porise kraavi ületusel püüan ma päris rattur olla ja hooga sellest üle sõita. Jalad värisevad, keha tõmbub krampi ja ma libisen, libisen veel, kuni koos rattaga sillalt alla sajan ja jalgupidi mutta vajun. Samal ajal hüüab üks sportlane selja tagant: "Tule eest!". Ma tuleksingi, kui ma poleks jalgupidi mudas kinni. Mulle ei valmista probleeme olla mudakäkk, aga märjad jalad pikal sõidul pole meeldiv taluda. Ja mul pole aimugi, kui kaua ma seda sadat siin ikkagi sõidan. Või mis sõidan, rohkem rooman, rattakolu vaevaks kaelas. 

 

Järgmist toidupunkti ootan ma pikisilmi, sest nälg on nägemist võtmas. "Lõpuks ometi," hüüab proua sest punktist. Ma mõtlen, kas poleks kenam öelda: "Tublid olete! Te suudate! Vankumatud sportlashinged". Või muud motiveerivat hetkel, mil olen äsja end nõusse saanud sel rängal teel jätkama. Aga need pannil auravad makaronid vorstikestega, mida ma mitte iial ei sööks, maitsevad täna jumalikud. Ma valan nii palju ketšupit peale, et piinlik hakkab ja söön nagu ma poleks mitte kunagi süüa saanud. 

 

Samal ajal pajatab uus poiss, et pole eluski sporti teinud, aga koroonajastu alul hakkas rattaga sõitma ja

nüüd muud ei tee, kui sõidab ratast. Haanja 100 on ta korra varem proovinud, aga jõudis vaid kolmekümne kilomeetrini. "Kuule, täna teed küll lõpuni - mõtle, kui palju oled juba kannatanud," innustan habetunud poissi. 

 

Järgmised lõigud pole grammigi lihtsamad ja kuigi kõrval võib olla kena kruusatee, siis Ivar on võistlustee vedanud täpselt padrikusse, mööda kände ja kivisid, nii palju järsakuid, kui seal Võrumaal on - kõik need on sees! Ma juba püüan mõnest ka alla sõita, aga käed valutavad meeleheitlikust pidurdamisest ja lõpp läheb alati ühtmoodi: jalad värisevad, käed värisevad ja ma libisen kus see ja teine. Ikka veel palun ma, et end katki ei kukuks, kuigi sinikaid tean ma, et olen teeninud sel teel mitmeid. 

 

Viimane ots algab mu lemmikosaga - need on need tõusud, mil aasta eest Haanja 100 jooksin. Need hetked ei lähe mul surmatunnil ka meelest! Eriti see pillimine seal taga otsas, jalgupidi poris. Ometi olen tagasi, jalgupidi poris. Sõidan omaette ja mõtlen, et sellest hirmsast jooksust pajatan ma kord oma lastelastele. Võib-olla räägin rattasõidust ka, kui selle ära teen. Unistades läheb aeg kiiremini, kui muidu ja ma ei pane tähelegi, et olen eksinud teelt. Ma pean siinjuures ütlema, et võistlusrada on suurepäraselt märgistatud ja ilmselt ei eksi sellel mitte keegi teine. Aga mulle massi sulandumine polegi meeldinud. 

 

Õnneks on mul taskus seade ja nüüd saan ma teada, kui paljud mu teekonda jälgivad ja kes teevad seda tähelepanelikult. Sõnumeid ma maratonil ei loe, aga Jarek, kolleeg Tartu Ülikoolist, helistab, et eksimisest teavitada. Tema ise on sportlane ja ilmselt juba ammu soojas kodus sussi sahistamas, sporditeadurina tegelike sportlaste teekonda jälgimas. Sest mis raskus on läbida see sada rattaga lennates? Püüa sa aga sõita 12 tundi järjest! Selleks on vaja erakordset vastupidamist, meeletut vaimutugevust. Need tegelased väärivad tunnustamist, pole kahtlustki. 

 

Varsti on veel üks abiline kohal. Ivari vend, kes lubab, et sõidab mul ees, et õige teeni viia. On see alles uhke hetk - nagu võistlusliider, auto ees. Vilkurid võinuks muidugi ka olla. Etteruttavalt, korra eksin ma veel ära, aga tähelepanekud ei lase mind silmist ja juba varsti olen tagasi õigel rakursil. Juba on selge, et minu distants kujuneb pikemaks, kui 100 kilomeetrit. Seda uhkem tunne!

 

Siis viimaks on üks poiss mul selja taga ja räägib, kuidas ta sel hooajal on vaid sada sõitnud, vigastuse pärast. "Ma olen seda juttu täna juba kuulnud," ütlen talle, kui avastan, et see on see sama Madis, kes hommikul mu porilaua enda kotti võttis. Päev on nii pikk olnud, et tutvud sama inimesega juba teist korda, jutt ka see sama. Ta on täitsa läbi omadega ja ma teen veidi tempot, päike on loojumas pealegi ja pimedas sõitu ei kujuta ma ette. 

 

Varsti tuhiseb uus poiss minuni. "Kas sul süüa on? Juua on?," uurib ta hoolitsevalt. Tal on vägev ratas, paksude kummidega ja see viliseb lahedalt. Minu oma samal ajal ragiseb, koliseb, aga hea, et päris ära lagunend veel pole. Lahkusest olen muidugi lummatud. Siis on auto ootamatult teel ees ja sealt astuvad välja mu sõbrad Alar ja Tom. "Kuule, eksisid teelt," ütleb Tom. "Mida soovid? Lambi toome igal juhul," ütleb Alar. Mul läheb meel rõõmsaks. Need poisid sundisid pisarad pühkima, kui Haanjas sadat jooksin. Igal ringil olid ees ja aitasid mind kohaoluga lõpuni. Täna nagu polegi nututuju ja mida lähemale jõuab finiš, seda rõõmsam on meel. 

 

Teen tempot ja järgmisel nurgal on sõbrad vastas, värske apelsinimahla ja hea-paremaga. See hetk võiks kesta igavesti! Ja ma olen isegi valmis veel mingeid hullusi tegema, kui nad lubavad, et tulevad. Aga ei, mitte rattasõitu. See pole minu jaoks. Nüüd juba pealamp otsa ees võtan viimaseid tõuse. Ma loodan ikka veel, et tagasi Võrru jõudes

saab ehk mõõta veidi kergliiklusteed, et oleks midagigi head sest teekonnast meenutada, aga lootus on asjata. Isegi siis, kui kena tee on kõrval looklemas, jookseb võistlejate rada läbi padriku. Ivar on juba selle eest hoolt kandnud.

Eelviimasel kilomeetripostil seisab: "Nüüd võid nutta!", aga mul pole vähimatki kavatsust. Imelikult kombel on energiat ülegi, aga ei, selliseid tõuse ja laskumisi ma rohkem ei soovi. Haanja 100 suusamaraton oleks ehk kena küll. Seda muidugi juhul, kui oma lemmiktreeneri, Rehemaa, appi saan ja suusatama õpin. 

 

Rahvas juubeldab, kui finišisse jõuan. Sõbrad ka ootel. Täitsa kena hetk. "Oot, Ivar, aga mu medal?," küsin lootusrikkalt. "Medali saad, kui 10 korda on sõidetud! Sul siis üheksa korda veel," ütleb ta vähimatki kaastunnet ilmutamata. Ma ei suuda uskuda, et olen sõitnud Eestimaa raskeima rattavõistluse läbi ja medali saan vaid siis, kui seda veel üheksa korda teen! 


Kas ma soovitan Sul Haanja 100 võistlusele minna? Ei, muidugi mitte. See on ainult hulludele. Aga kui sa oled piisavalt hull, siis palun mine ja ma luban, et sa ei kahetse. 

 

Kes järgmise aastani oodata ei tihka, neil võimalus osaleda Haanja 100 ultrajooksul. Juba 22.10 ja uskuge mind, need tõusud seal saavad armsaks. Ja kui tervet ei jõua, võid pool ka teha. Või näiteks maratoni, mis on Mesikäpa jooksu nime all. Aga medali saad vaid siis, kui 100 jooksed ja seda piisavalt kiiresti. Ära maga võimalust maha ja pane end kirja kohe: 


https://trailrun.ee/juhendid/haanja-ultra100/


Kui vajad veel veenmist, siis Haanja 100 jooksust kirjutan siin: 

http://kertujukkum.blogspot.com/2021/10/haanja-100-ultrajooks-higi-verd-ja.html

 

Thursday, August 11, 2022

KAAL EI LANGE? TUJU ON HALB? OLED PIDEVALT HAIGE?


Probleem võib olla soolestikus!

Bakterite ja muude soolestikus elavate mikroorganismide kooslus, tuntud kui soolestiku mikrobioom, mängib olulist rolli meie tervises, kuid see pole mingi uus teadmine. Viimatine Jaapani teadlaste uuring avastas, et soolestiku mikroobid mängivad olulist rolli ka inimese pikaealisuse juures. Uuringus osalenud 100-aastastelt inimestelt leiti ainulaadsed soolestiku bakterid, mis annavad alust uskuda, et head bakterid võivad aidata kaasa tervele soolestikule ja omakorda tervele vananemisele. Kuigi uuringud jätkuvad, on selge, et soolestiku tervis mõjutab meie tervist rohkem kui me arvata oskame.

 

Triljonid soolestikus elavad mikroobid mitte ainult ei reguleeri meie ainevahetust, aidates toitained toormest kätte saada, vaid aitavad muuhulgas kaasa toitainete imendumisele; sünteesivad hormoone; "treenivad" meie immuunsüsteemi ja mängivad rolli erinevate haiguste tekkel. Mikroobid meie kehas toodavad kehale vajalikke toitaineid (sealhulgas B12, K ja B9 vitamiinid), mõjutavad kehakaalu ja meie ajukeemiat ning vaimset tervist - sealhulgas meie tuju ja emotsioone. Võib väita, et see mis meil soolestikus toimub, mõjutab seda, kas me oleme õnnelikud või kurvad, rahuolevad või ärevad. Umbes 90% heatujuhormoonist ehk serotoniinist toodetakse just meie soolestikus, juhul kui meie sooled ja bakterid toimivad normaalselt. Samas on leidnud ka kinnitust, et depressiivsetel inimestel on teistsugune soolebakterite kooslus ehk tasakaal on paigast ära ning domineerivad "halvad" bakterid. 

 

Rasvumisega seoses on teadlased öelnud, et soolestik on üks unustatud organitest, millel tegelikult on selles probleemis keskne roll. Uuringutes on leitud, et kõhu mikrofloora mõjutab peensooles rasva, glükoosi ja kolesterooli imendumist ning ka seda, kas keha pigem põletab rasva või paneb selle "hoiule". Seega probleemid kehakaaluga ulatuvad oluliselt kaugemale kui ainult "liigu rohkem, söö vähem".  Uuringud on näidanud, et menüü muutuse mõju mikrofloorale võib avalduda juba 24 tunni jooksul. 

 

Tervisliku mikrobioomi aitavad luua: piisavas koguses kiudaineid; prebiootilised ja probiootilised toidud; igapäevane puhta vee joomine; füüsiline aktiivsus ja igapäevaselt värskes õhus viibimine. Aga ka sel juhul on normaalse mikrofloora tasakaalu säilitamine keeruline, sest meie tänapäevane toit sisaldab palju säilitusaineid, fungitsiide, pestitsiide. Lisaks loovad kahjulikku mõju mikrofloorale stress; antibiootikumid ja mittesteroidsed põletikuvastased valuvaigistavad ravimid; alkohol; suhkur, rafineeritud süsivesikud ja töödeldud toidud. Isegi rauapreparaatide tarbimine, mida mina näiteks olen pidanud aastaid tegema. Samuti tõstab "halbade bakterite" osakaalu vähene kiudainete osakaal menüüs ning gluteen. Häiritud mikrofloora võib inimesel taastuda nädalatega, mõnel kuudega, mõnel aga aastaga. 

 

Meie mikrobioomi heaolu on sõltuv meie toidu ja elustiili valikutest. Kui soolestiku mikrofloora on tasakaalust väljas, siis on see soodne pinnas erinevate haiguste tekkeks, ülekaaluks ning eeldatava eluea lühendamiseks. Mida rohkem olen teema kohta uurinud, vaadanud statistikat, seda olulisemaks on minu jaoks saanud heade bakterite tasakaalu hoidmise teema. Tallinna Ironmaniks treenides, avastasin enda jaoks Dr.OHHIRA® kapslid. Tegemist on teaduslikult tõestatud kapslitega, mis koosnevad postbiootilistest ühenditest, 12 erineva tüve piimhappebakteritest ja prebiootilisest toitainesegust. Tähelepanu väärib, et eriti elujõulised piimhappebaktereid on kääritatud 5-aastat ja neis on äärmiselt kõrge postbiootiliste ühendite osakaal (vitamiinid, mineraalained, amino-ja orgaanilised happed).  


Dr.OHHIRA®kapsliga saad koheselt omistada SYNBIOTIC TRIO kompleksi:

  • elujõulisi ja aktiivseid kasulikke baktereid (PRObiootikumid),
  • erinevaid kiudaineid heade bakterite toiduks (PREbiootikumid),
  • loodusliku kääritamise käigus moodustunud tervisele väärtuslikke aineid (POSTbiootikumid), sh. erinevaid orgaanilisi happeid, mis muudavad soolestiku pH-taseme liiga aluselisest kergelt happeliseks.


https://www.ohhira.ee/toode/probiootikum/


Kogu viimase kahe kuu jooksul, mil treenisin pea iga päev, suutsin säilitada oma tervise ja olen veendunud, et piimhappebakterite tarbimine mängib olulist rolli sealjuures. 

 

Su tervis on, mis on Sinu mikrobioom!  


#sisuturundus