Sunday, September 26, 2021

KOROONAS MARATONI EI JOOKSE

Viimased kaks aastat on muu kõrval kõik maailma olulisemad maratonid ära jäänud. Nende seas ka Londoni oma. Olgugi, et Londoni maratoni peakorraldaja viimase hetkeni lootis, et 37 aastat järjest toimunud maailma maratonide sarja kuuluv jooks ära ei jää. Lootnud olen minagi ja ikka palehigis treeninud, kuni on selgunud, et lootus on olnud lollide lohutus. 

Sel korral on põhjust unistamiseks enam. Vaktsiinipassiga on saanud kõikjale reisida ja maailm näib peaaegu endine. Nädala eest Toscana päikese all igal varahommikul mäkke joostes olin uhke, et suudan. Pirksaare kava olen järginud eeskujulikult. Enam ei saa midagi valesti minna, olen veendunud. 


Sest kuni aina kasvavad koroonanäitajad isiklikult ei puuduta, näib kauge probleem. Istusin möödunud nädalalgi muretult koolitundides - väiksemates ja suuremates seltskondades. Mõni esinemine ja kohtumine lisaks. Vahel maskiga, vahel ilma - nii, kuis nõuti. 


Ühel hommikul Tartus ärgates tundsin kerget lihasvalu, häiriv nohu lisaks. Mina, kui talisupleja, usun vankumatult, et tervis on ja jääb minuga. Muidugi ei jäänud vahele ei jooks ega ujumine. Kuna viimase raames toimus ka filmimine, käisin vette ja välja mitu korda. Kraadiklaas näitas kuus kraadi, vesi Anne kanalis tundus hirmus külm ja varbad tõmbusid viimaks valust krampi. 

 

Järgmine päev oli olemine kahtlane. Lugesin statistikat - iga kolmas koroonapositiivne on vaktsineeritute seast. Arvestades, et sain oma vaktsiini varakevadel, siis selle tõhusus on langenud? Kontaktide arvukus räägib samuti minu vastu. Piisas paarist tunnist info ammutusest, kui mõistsin, et olukord on täbar ja Londoni maraton võib ka sel korral kättesaamatuks unistuseks kujuneda. 

"Pagan, äkki olen koroonas?," mõtlesin endamisi. Sisendades, et usul on suur jõud ja mõttega võib end igaüks haigeks mõelda, panin siiski testimisele aja. Ootuses veedetud ööpäev polnud mu lemmik. Aga tulemus rõõmustas piisavalt, et piin unustada. "SARS-CoV-2RNA Negatiivne" loen vastusest. 

Tänasest olen ma enesealgatuslikus karantiinis, et mitte mingil juhul enam riskida. Trenni lähen, kui enesetunne on hea. Olulisem on ammu tehtud ja ma ei jõua ära oodata, mil viimaks kõlab mu start. Olgugi, et tippu otseteed ei vii, siis nii kaua oodata, on omamoodi väsitav.  Aga võib-olla lisab väärtust juurdegi. Mõttes peitub jõud.

Londoni maratonini on jäänud 7 päeva. 
Lõpuks läheb kõik hästi. Ja kui pole veel hästi, pole järelikult ka lõpp saabunud. 

 


Tuesday, September 7, 2021

4 nädalat maratonini : kogu tõde libastumisest ja kaotusest

Mis saab valesti minna, see on läinudki!


Kui ainult välja jätta, et nädal on möödunud alkoholivabalt. Ma mõtlen, et kui kuu kainust valmistab muret, siis on tegelikkuses juba tõsine probleem? Sõber Rolts teatas mu üleskutse peale, et kuu kainust on ikka liiga vähe. Rolts on kaine nii kaua, kui mina jooksen maratoni. 1 minut jooksu võrdub tema kaine päev. Vara on tempot määrata, aga kindel on, et Rolts on vähemalt 250 päeva kaine! Tee järgi või maksa kinni. Periood läks käima eile, Sina võid alustada ka täna. 

Aga nüüd sellest, mis on vussi läinud. Eile jooksime pika tiiru Lätimaa linnas nimega Kuldiga. Ühel hetkel sealse Euroopa kõige laiema joa juures tuli mul maailma parim idee ronida künkale vaadet nautima. Haarasin oksast - õigemini maapinnale ulatuvast puujuurest, mis murdus umbes poolteist sekundit hiljem. Libisesin kitsalt teelt sohu. Vasaku jala hüppeliiges sai korralikult kannatada ja annab sest saadik valusalt tunda. 

See pole veel kõik.

Alles ma kelkisin hemoglobiini rekordtulemusega, aga viimastel nädalatel on olnud kehvad märgid õhus. Väsimus, keskendumisraskus, külmatunne ja küünte lõhenemine, mis on minu puhul esimesed aneemia märgid. Otsustasin olukorda kontrollida: hemoglobiini näit 120! Jah, see on piiripealne tulemus, aga minu küsimus on: kuidas saab raua näitaja nelja nädalaga 139 pealt 120 peale? Mitte ühki muutust pole mu elustiilis, toitumises ega liikumises olnud. 

Varasemate aastate graafikuid vaadates langeb näit septembris - kuni detsembrini välja. Aasta lõpus reeglina 90ne peale ja siis on ravi vältimatu. Nii aastast aastasse. Isegi, kui ma arvestan doktor Rahu hinnanguga, et teadus ei ole piisavalt kaugele arenenud, et mind päriselt aidata, siis kuidagi peab olema võimalus säilitada normaalne seisund? 


Et mitte oodata päris põhja saabumist, alustasin meeleheites uute rauapreparaatide manustamist - heemsed, uued turul. Miinimumaeg nagu ikka - kolm kuud. Nii kaua kavatsen neid neelata ja siis mõõta tulemust taas.

Aga see pole kõik. Raua imendumisele aitab kaasa terve hulk näitajaid Mendelejevi tabelist. C-vitamiin, foolhape, B5, B6, B12 vitamiinid peamiselt. Otsin nüüd neid ka kokku ja manustan kindluse mõttes. Kuigi olgem ausad - leida just need preparaadid, mis päriselt toimivad, on tänasel päeval tõeline kunst. Aegade jooksul olen tellinud imevahendeid Ameerikast, Inglismaalt ja isegi Venemaalt - ühegi toime pole olnud märkimisväärne. 

Kui see rauateekond mul viimaks lõpeb, loodetavasti edukalt, hakkan nõustajaks. Mulle näib, et vajadus selle järele on igal juhul suur ja abi saada on keeruline. 

Jooksutrennid aga jätkuvad - osalt kodumaal, teine osa välismaal. Tegemata ei jää midagi.