Thursday, October 31, 2019

Nii juhtub, kui perearsti keelust üle astuda ja Veneetsia palavuses korralik maraton joosta!

Jumal ei teadnudki ette, et ma trenni teha ei jõua. Ehk oli see hea, säästis viimast. On üks rääkimata lugu, mis nüüd ausalt «ära räägin». Selle eesmärk ei ole eeskujuks olla, sest seda ma ei ole kaugeltki mitte. Pigem loodan leida abi kelleltki, kes on spetsialist või omab kogemust, mis võiks mindki aidata. 

Kõik algas, kui pöördusin loetud päevad enne maratoni perearsti poole, sest Itaalias lubatakse rajale üksnes arstitõendiga jooksjad. 

Perearst palus selleks EKG ära teha ja ise soovisin, et kui juba vastuvõtt, teeks igaks juhuks vereproovi ka ära. Hemoglobiininäidu pärast. Sellega on olnud halvasti mul viimased kümmekond aastat, mil näit järjepidevalt allapoole liigub. 

Tulemused käes, kirjutas arst: «Ma ei ole spordiarst, aga sellise hemoglobiininäiduga maratoni joosta ei tohiks.» Hemoglobiin 100 (norm alates 117-153), rauadepoo kõigest 5 (norm 13-150). Tohter mulle tõendit mõistagi ei väljasta, kuivõrd kudede hapnikuvarustus on tema sõnul kehv ja jooksmisel tekkiv vedelikupuudus ohtlik. Trombioht lisaks. 

Nüüd helistan ihutohtrile, sest kaks arvamust on parem, kui üks. Alustan oma juttu sellest, et paar nädalat tagasi jooksin hea enesetundega 25,5 km ja nädal enne seda poolmaratoni. Hästi valitud taktika teda juba ei veena ja temagi hindab hemoglobiinitaseme maratoni jooksuks ebapiisavaks. 

«Aga mis päästaks, kui maratonini on vaid kolm päeva aega?,» uurin arstilt, kes on mind aidanud ka kõige täbaramates olukordades. «Aitaks vaid vereülekanne, aga selle teo eest istun hiljem Alaveri kõrvale pingile,» teatab ta naljatledes.

Rauanäidust lähemalt kirjutades, siis pean tunnistama, et ma ei ole päris käed rüpes istunud ja paremaid näitusid oodanud. Pigem olen enda teada ära proovinud kõik, mis võimalik. Lühikokkuvõte viimaste aastate panusest oma tervisesse:

- Teostatud on korduvad uuringud välistamaks tõsiseid tervisehädasid, mis võivad madala hemoglobiininäidu kaasa tuua. Midagi ei ole leitud.
- Olen läbi proovinud kõik turul leiduvad rauapreparaadid – looduslikest siirupitest kangete tablettideni välja. Manustanud neid C-vitamiini, vase ja muuga, mis toitumisspetsialist ette kirjutanud. Lisaks olen tellinud soovituste põhjal imettegevaid rauapreparaate USAst, Inglismaalt ja Venemaalt. Tulemuseks on lühiajaline minimaalne muutus, kui sedagi.
- Tippsportlaste ihuarst võttis kord mind käsile ja süstis maksimumdoosi rauda otse lihasesse. Tuhar oli süstimisest sinine poolteist aastat ehk keha ei omastanud grammigi. 
Hemoglobiininäit püsis samal tasemel. Arst vangutas pead ja nentis, et pole midagi sellist varem veel näinud. 
- Tartu ülikooli juures töötav teadlane uuris lähemalt, kas minu puhul võib olla tegemist eelsoodumusega. Vastus kõlas: madala hemoglobiinile eelsoodumust ei ole. Pigem on tegemist anomaaliaga.
- Viimaks on kahtlustatud, et probleem on liha minimaalses või üldse mitte tarbimises. Arst kirjutas ette 50g seamaksa päevas kaks kuud järjest. Pideva okserefleksiga võideldes tarbisin toitu, mida jälestan. Tulemus nullilähedane. 

Minu rauatase on heal ajal 100, halval ajal 90. Doonorite nimekirjast kustutati mind juba aastaid tagasi ja paluti selles elus enam mitte kunagi tagasi tulla. Minu küüned ei kasva ja juuksed langevad salkudena. Vahel on jõudu, vahel ei ole üldse. Kõige keerulisem on hakkama saada keskendumisvõimetusega ning pideva külmatundega. 

Ühesõnaga on seis kehv ja olnud seda aastaid. Kõik üheksa maratoni, kolm arvestatavat mäge, pooltriatloni, suusamaratoni jne olen teinud selles seisundis. Ja mitte, et see oleks vabanduseks, aga koju konutama jäämine ei aita mind ammugi. 

Kui nüüd jooksma ei lähe, mõtlen end sada korda haigemaks – mõttejõul on erakordne jõud. Vahet ei ole, kas mõtlen mäetipust või haigusest. Saan kõik, mis pähe istutan. 
Rumal. Vastutustundetu. Väga halb eeskuju. Aga ma otsustan, et kui Veneetsias juba olen ja enesetunne on hea, lähen jooksen – vaheldumisi matkates, kui pulss liiga kõrgeks läheb. Kohe, kui enesetunne kehvaks muutub, ma katkestan. Selle plaani müün maha ka ihuarstile, kes nõuab, et pärast jooksu ta vastuvõtule ilmuksin. 

Veneetsiasse jõuame päev enne. Oleme hotelli bookinud stardialale lähedale Strasse. See on pigem eeslinn ja ei midagi Veneetsia erilisuse kõrval, aga starti on hommikul jalutada vaid kümmekond minutit. Expo asub siiski Veneetsia poolel ja kui stardimaterjalid käes, ei pea ma paljuks shopping-linnakusse ostlema minna. Ikkagi Itaalia. 

Alles hilisõhtul, mil poed suletakse, nõustun majutusasutusse suunduma. Teel sinna soetame räpstoitu, mida siin loetleda oleks liiast, kohati ka piinlik. Mulle tundub nüüdseks, et kui trumm on läinud, mingu pulgad ka ja söön ning joon mida iganes soovin.  
Põhja keeratud hedonism ei mõju unele hästi, aga seegi ei pane mind grammigi muretsema. Ärkan ajavahe tõttu juba kell 6 hommikul ehk liiga vara. Esimest korda elus söön enne maratoni tatrapudru asemel mida tahan. Kätte satub kuumast aurav croissant. Tass kohvi ja palju vett lisaks. 

Ilm on päikesepaisteline ja kuum. See on minu seisundis raskendav asjaolu ja ma ei alahinda seda. 

Stardialasse, ajaloolisse Villa Pisanisse jalutan ajavaruga. Selle ümber asuv park on hinnatud Itaalia kaunimaks. Tuhanded jooksjad on juba ees ootamas. Ärevust hinges ei ole, aga naeratus on naelutatud mu näole - selle hulluse pärast, mis mind ümbritseb. See on alati nii, kui maratonialale jõuan ja kõiki neid kirglikke inimesi, kes teab kust maailma otsast kohale lennanud, kohtan. Eesmärk kõigil üks – joosta 42 kilomeetrit, et finišis end maailma õnnelikuma inimesena tunda.

Riietumistelgis käib korralik sagimine. Kes vahetab riideid, kes määrib vaseliini kõikjale ja ma rõhutan: kõikjale. Ilmselt ei tule see üllatusena, et itaalased on avatud rahvas ega häbene midagi. Vaseliinised käed libisevad püksi ja selle vaatepildiga tuleb kiirelt harjuda. Vahend aitab hõõrdumise vastu, olgu täpsustuseks öelda. 

Mul on aga jalas uued püksid, mis avastan nüüd, et on juba katki. Küsin kõrvalseisjalt grammike vaseliini, et pükste alläär, mis kipub hõõrduma, kokku määrida. «Ciao bella,» kõnetab ta mind sügavalt silma vaadates ja jagab rõõmuga määret. Kõik need Giovannid, Alessiod ja Marcellod kipuvad siin sama tüütud olema, kui baaris või restoranis.  

Jooksjad valmistuvad maratoni hommikul.
Erakogu
Start läheb kell 9.40 Veneetsia kanalite suunas. Päike on juba kõrgel ja ilm liiga soe. Joogipunkte peaks küll iga viie kilomeetri järel leiduma, aga kolmandaks kilomeetriks on mu janu väljakannatamatu. Joogipunkti jõudes joon pool liitrit kohapeal ja teise pool järgmise paari kilomeetri peal. Nüüdsest jooksen pudel käes. 

Melu rajal ja rajaääres on kaasahaarav. Vaated ilusad ning kõrvulukustavad kirikukellad saateks tekitavad üleva tunde. Hea, et tulin - olen mõttes endale tänulik.
Ainult kuumus töötab mu vastu, see tapab iga kilomeetriga ja järjepidevalt. Temperatuurinäit on nüüdseks +24 kraadi varjus, aga meie jookseme lauspäikese käes ja varjumisvõimaluseta. Poolmaratoni lõpetades olen joonud ligi kolm liitrit vett ega pole kordagi vetsus käinud. Toidupunktis pakutakse vaid banaani, apelsini ja küpsis. Ei midagi soolast, mille järele on nüüdseks väljakannatamatu isu tekkinud.  

Paar geeli, mis päev varem expolt ostsin on samuti lääge maitsega. Joon palju suudan. 
Kaasjooksjad viivad vahelduseks mõtted mujale. Olen sattunud terviseorganisatsiooni heaks töötava kamba sekka. Ligi 30 pealises jooksuseltskonnas on mitu inimest ratastoolis, paar haiget last nende seas. Jooksevad tervise heaks. Või tervisehädade vastu protsestiks. Igal juhul tundub, et samastun nendega täna. 

Jooksuseltskond tervist kogumas.
Erakogu
Vahepealsed kilomeetrid on rasked: kuumus tapab, ilusad vaated puuduvad ja kilomeetrid venivad kui tatt. Esimest korda ma kahetsen, et arsti ei kuulanud, aga see mõte ununeb mul kiiresti.  

Minu lootuskiir peaks saabuma 30. kilomeetril, mil Rainer peaks ootama ees. Kinkisin oma võistlussärgigi talle ja keelitasin tädi Kertule toeks tulema. Natuke kahtlesin, kas ta ikka tuleb, aga seal ta seisab: juba 28. kilomeetriposti juures, et mu jooksukaaslaseks olla.

Lõpuni on jäänud 14 kilomeetrit ja nii pikka maad ei ole mu 14-aastane õelaps veel kunagi jooksnud. Luban, et kui lõpuni jookseb, saab uued jooksutossud. Tema kohalolust on palju abi ja ma mõistan taaskord: ta on üks mu elu parimaid «investeeringuid». 

Kaasjooksja Rainer enne starti.
Erakogu
Ilusad mõtted lõpevad, kui jõuame sillani, mis ei lõppegi ära. «Kui pikk see kuramuse sild on?,» uurin kõrval jooksjalt. «Liiga pikk: kolm kilomeetrit,» teatab ta tülpinult vastuseks. Päike kõrvetab ja pulss on mul laes. Numbrit ma siin avaldada ei julge. 

Imelised vaated Veneetsiale.
Erakogu
Teen nüüd vahelduseks kiirkõndi. Mitmed jooksjad on radade ääres kokku kukkunud ja kiirabil on käed tööd täis. 

«Varsti algab kõige ilusam jooksulõik ühes 14 sillaga,» luban nüüd Rainerile, kes on vaimustuses Veneetsia ilust. Kohe on lõpp - luban ma iseendale. Pulss on kõrgel laes.
Olen nüüdseks joonud enam kui viis liitrit vett ja ei ole endiselt kordagi vetsus käinud. Geele ma tarbida enam ei suuda, magusaid suupisteid söögipunktis ammugi mitte. Tahaks seljankat ja soolakurki, äärmisel juhul. 

Kogu ümbritsev ilu, kaasaelav rahvamass röövivad kogu tähelepanu ja Rainer teeb tempot. Mina kohe tema järel ja olen hetkel kahevahel: kas nutta või naerda, aga igal juhul rõõmust. Tunnen, et oleks rohkem tahtnud, aga mõistan ka, et täna polnud õige aeg. Finiš on emotsionaalne ja meeldejääv. Nagu ikka. Rainer on jooksust nii vaimustuses, et uurib võimaluste kohta järgmisel maratonil kaasa joosta. Vanuse tõttu jääb see plaan hetkel katki, aga miks mitte poolmaraton ühiselt ette võtta. Uued tossud teenis ta auga välja. 

Tehtud! Elu kümnes maraton on tehtud Veneetsias.
Erakogu
End jooksul sedavõrd tagasi hoides on üks suur pluss – ükski lihas ei valuta ja pidu ühes hõrgu Itaalia toiduga heas seltskonnas saab kohe alata. Ma ei hoia end grammigi tagasi ja me võtame parima osa Veneetsiast ühes kogu selle võluga.

Mis edasi? Ma ei kirjuta siin, et rumalusega kiidelda. Ma kirjutan tegelikult, et paluda abi. Kui Sa omad teadmisi või kogemusi ja oskad mind madala hemoglobiini probleemi juures nõustada, aidata kodumaal või välismaa, siis palun võta minuga ühendust: kertu.jukkum@gmail.com.

Jooks kindlustab mulle õnnetunde, seega ma jooksen edasi. Ühel päeval teen Ironmani ja võib-olla turnin Everestil. See tähendab, et pean tervise korda saama. Olen valmis olema katsejäneseks, näidispatsiendiks või milleks iganes, aga palun päästa mind, kui oskad. Ma ei jõua enam jõuetu olla.

Uus eesmärk kõlab: hemoglobiininäit 130 ja siis maraton. 

PS! Tohtrid, kes te mind jooksmast keelasite, ma austan Teid ja Teie tööd väga. Mina lihtsalt olen halb patsient, kes ei oska haige olla. Palun vabandust. Kui Te soovite nüüd patsienti vahetada, siis mõistan täielikult. 

Monday, October 14, 2019

Eesti Maastiku MARATON: kuidas ma presidendist enda «jänese» tegin

Viimaste aegade valikud on välistanud trenni. Keskmiselt kaks korda nädalas satun teatrisse, loen ühe raamatu ja teen midagi, mida ma kunagi varem teinud ei ole - seda kõike trenni arvelt. Aga et päris luuserina end ei tunneks, siis kord nädalas võtan ette võistluse.
Kahe nädala eest võidujooks vihmases Kalamajas, eelmisel nädalal poolmaraton Tartus ja eile 25,5 km distants maastikumaratonil. Kuigi ma olen kõik valesti teinud, siis midagi olen ka õigesti teinud, arvas mu maratoonarist kolleeg, kes kiitis, et vähemalt kord nädalas ma ju võistlen kangelaslikult.
Nagu näis, siis põhja keeratud entusiasmist ei piisa. Õhtul enne võistlust kinosaalis istudes tundsin ühtäkki, kuidas tervis iga hetkega kehvemaks muutub. Silmad vesised, nina tatine ja pea paks olin koju jõudes kui udu sees. Tundus, et päästa ei ole enam midagi. Võtsin Citrosepti üledoosi ja keerasin magama, et hommik oleks õhtust kergem. Lootus surevat viimasena, kuid ka hommikune enesetunne polnud paremate killast.
Ma pole ei arst ega treener, seega ka mitte pädev soovitusi jagama, aga omast kogemusest tean, et sellises situatsioonis jooksma minnes on kaks võimalust: kas jään päris haigeks või saan terveks. Panin panused viimasele ja tõmbasin jooksudressid selga. Õige rõivastuse valik näis hommiku keerulisim ülesanne. Ilmaennustuse tõttu, mis oli segaseid signaale andnud. 
Sven Liivand
Kohale jõudes ununes muu, sest maastikumaratoni puhul on kahtlusteta tegemist Eestimaa maagiliseima võistlusega. Rada kulgeb mööda RMK matkarada läbi rabadest, soodest ja ürgsest metsast. Kogu see kant on üleüldse üks mu lemmikpaikasid Eestimaal.
Vahetult enne starti hakkas korralikult sadama, nagu tellitult. Haletsesin end õige pisut, rohkemaks polnud aega. Start läks ja kuigi ma ei teanud, mis grupis olen - kas rebased või karud, sain liikuma viimaste seas. Alles siis mõistsin, et nemad ei ole tulnud jooksma, vaid matkama.
Kitsal ja porisel matkateel karudest möödumine on paras katsumus omaette. Esimesed kilomeetrid möödusid jalge all kui lennates. Kuni Suru Suursooni jõudsin, seal tuli tempos tagasi hoida ja libedal laudteel hanereas püsida. 
Sealt läbi, silman elujooksja-Kristjanit, kes rõõmustab mu naerunäo üle. «Jooks teeb rõõmsaks,» kiidan takka ja luban teistele, kes ikka veel langevast tihedast vihmast ligumärjad, et finišis on meel rõõmsam. See ei näi lohutavat ja see on mõistetav, sest kui endal on raske, ei tee teise naerunägu olemist kuidagi lihtsamaks. Vastupidi.
Kristjan toetas oma jooksukaaslasi kuidas aga oskas. Tema jooksufilosoofiat rakendan vahel isegi, kui raskeks läheb. See kõlab umbes nagu siin ja praegu kohaolekujõust inspireeritud jooksutehnika - et mitte kilomeetrid ega saavutus ei ole oluline, vaid jooksmisest saadav nauding.
Maagilise looduse keskel on seda kerge rakendada - keskendudes ümbritsevale, olles tänulik seltskonna ja ilu, aga ka valu eest. Kui maastik ennastunustavuseks võimaluse muidugi annab, sest maas vedelevad jändrikud, künkad ja libe pori sunnivad pilgu maas hoidma. 
Esimene joogipunkt tervitab meid ühes mu lemmikpaigas: Jussi järvedel. Joon terve kannutäie allikavett, sest kuigi võistlusjuhendis oli kirjas, et igaühel olgu joogipudel kaasas, läks mul see ikka meelest. Lisaks joogipoolisele sai tulel küpsetatud vorstikesi ketšupiga ja muudki head. 
Nüüd jätan elujooksjad seljataha ja saan päris pikalt uhkes üksinduses joosta. Kui kant tuttav ei oleks, olnuks ma nüüdseks veendunud, et olen eksinud teelt. See poleks esimene kord.
Aastaid tagasi, mil RMK sealse esimese tähistatud matkaraja avas, oli mul võimalus grupis koos see esimestena sisse õnnistada. Teised matkasidki mööda tähistatud rada ja lõpust keerasid puhkekeskusesse, aga mind juhtis külluslik murakasaak samal ajal eksiteele. Kuna sidevahendit mul polnud, jäin tundideks üksi metsa. Korraldati päästeoperatsioon ja alles ööhakul leiti mind. Selle looga pääsesin Õhtulehe kaanele, kui esimene RMK matkateel eksija. Milleski esimene.
Riistakõrve raba eel leidub taas joogipunkt hea ning paremaga: banaani, soolakurki, leiba, kommi, pähkleid ja isegi küpsist. Haaran banaaniviile, soolakurki ja tädi annab veel soolakurgivedelikku ka. Nagu kodus oleksin.
Energiat jagub ja algamas on selle jooksu üks kaunimaid lõike: üle Pikknõmme küngaste. Paik, mille taolist teist me maal ei leidu. Ilust hoolimata kipub nüüd väsimus peale tulema. Alles siis, kui paar selga kätte saan, mõistan, et tuleb tempot teha, sest jooksjad, kes mööduvad, et teistele jalgu jääda, on pidurjooksjad. 
Just siis, kui soovinuks tempot aeglustada, on järsku kamp jooksjaid mu ümber. Ja PROUA PRESIDENT nende seas. Ma tean, mis aegadega ta jookseb, seega oli segadus piisavalt suur, et kust tema nüüd tuli või kus ma temast ette sain? Startis ta esimeses grupis ja ma viimases. Äkki jäi vorsti sööma või tegi metsapeatuse, küsin endamisi. 
Presidendist jänest ei ole mul veel rajal olnud ja seetõttu otsustasin, et ei vaeva pead müsteeriumiga, vaid jooksen tema kambas, kuhu kuulub veel üks sportlane ja turvamees. Kaks toredat tüdrukut longivad samuti sabas.  
Aga president, kes jookseb maratone alla nelja tunni, on vormis. Tema sabas püsida ei ole niisama lihtne, pean enda vastu aus olema. Äkki kui oleks paar trennigi teinud? Olnut enam ei muuda ja nõrkust tuleb endale tunnistada. 
Ta püsib küll silmapiiril, kuid vahe kasvab iga hetkega. Nüüd jääme kahe tütarlapsega kampa ja porist rada seljataha jättes, unistame viimasest mäepealsest joogipunktist, kus väärika olemisega vanahärra kommide ja likööriga ootab. See on omamoodi legendaarne joogipunkt sel jooksul. 
Enne veel, kui sinna jõuame «uisutame» porisel teel kui lehmad jääl, kuni üks tüdrukutest pahkluuni mutta kinni jääb. Ei lähe kaua, kui teinegi külje maha paneb. «Järgmine kord on minu kord,» lohutan nüüd kaaslasi. 
Minu kord jääb vist järgmiseks korraks, naeratav liköörihärrra ilmub me vaatevälja. Lööme pitse kokku ja toosti tõstame iseendale. Liköörist ammutatav jõud on tuntav ja viimased kilomeetrid kaovad seljataha. Üle finišijoone jõudsin kohe pärast presidenti. Kaotus 21 sekundit. Väikses kirjas olgu aga mainitud, et president eksis teelt ja oli vahepealsel ajal ca kolm kilomeetrit pikema tiiru teinud. 
Sel korral nii. Eestimaa maagilisem jooksuvõistlus taas joostud ja nüüd on kindel, et kahe nädala pärast jooksen ma Veneetsias maratoni. Seda, kas vahepeal ka trenni teen, ei tea ka jumal taevas mitte.
Läheb, kuidas läheb, aga selge on, et jõud ei ole kusagil väljaspool, see on peidus meie enda sees. Lihtsamaks see teadmine viimaseid kilomeetreid ei tee, aga seda magusam oleskelu pärast maratoni. 
Ahjaa, jooks tegi mu taas terveks. Igas mõttes. 
Näeme rajal!
Kertu