MAAILMA SUURIM AERUTAMISMARATON TEHTUD!

Spordikeeld ja endorfiinijanu ajavad hulluks. Õnneks lubas tohter, et matk ei ole keelatud ja see tähendab, et panen end Võhandule kirja. 100 kilomeetrit jõel seilamist on matk! Aamen.

Olgugi, et päästevesti andis Sipsik eelmise aasta Võhandu maratoni järel ära ning tõotas, et ei kunagi enam, panen temagi kirja. Ühine paat saab nimeks: Õhinapõhised. Sõbralt Sikult palume vankumatu kanuu, mille eelmisel aastal puruks sõitsime. "Lapime neid pidevalt," teatab Sikk stolise rahuga.

 

Me teame, et sel aastal on veetase madalam kui aasta eest ja see tähendab rohkem kivisid ning aeglasemat voolu. Külm ilm raskendab olusid veelgi, kui energiakadu on suurem. 

 

Hommikul tõmban unesegasena Sipsiku õe õhutusel suusapüksid jalga. Etteruttavalt - ainus kehaosa, mis sel päeval ei külmeta, on reied. Muu külmetab hetkest, mil Sipsiku papsi autost välja astume. Pea on kõige täbaramas olukorras, kui avastan, et müts on kadunud. Varahommikul tehtud vahvlilokid külma eest ei kaitse, ent on muidugi ilusad ja seda fakti ei tohiks alahinnata. 

 

Vennad Sikud on me kanuuga õigeaegselt Tamula ääres. Maailma suurima aerutamismaratoni stardis on 1178 rafti, kanuud, kajakki ja supilauda. Kokku 29-st riigist! Meie jõuame veele päris viimasel minutil ning asume massi poole tüürima, kui teekond saab ootamatult kärarikka jätku. Selgub, et oleme sportlaste sekka sattunud. Algajal kanuutajal on keeruline orienteeruda keset sportlasmassi. Järv pole märgistatud - algajad, edasijõudnud ja päris sportlased. Liiatigi satub taolisele rahvamaratonile palju neidki, kes esimesi tõmbeid teevad ning tüürimist alles harjutavad. Oleks te meid eelmisel aastal näinud! Igatahes tõmbame kanuu roostikku ja poeme sealt arglikult välja alles siis, kui stardipauk on ammu kõlanud ja mõisa peale võistlevad sportlashinged kaugusesse kadunud.

 

Sel aastal olen mina taga ja tüürin. Ütlen kohe ära: sündinud talent! Teeme tiiru Tamulal nagu ette nähtud ja siis algab maraton! Voolu pole, tuleb kätele valu anda. Teised kõrval paatides praalivad treeningutest ja sõidetud kilomeetritest. Meil on selge vana sporditarkus: nõrgad treenivad, tugevad võistlevad. Viimane treening oli meil aasta eest Võhandul ja mitte üht tõmmet vahepeal. 

 

Nullkraadilähedane ilm röövib hinge seest. Sõrmed on kõige keerulisemas seisus. Need külmetavad nii, et ühel hetkel on valu väljakannatamatu. Sipsik soovitab veri käima saada, aga valu ei lase liigutada. Ma nutaks, kui sest kasu oleks. Unistan jopest, mille Siku autosse viskasin ja soojadest labakutest, mis pagan teab kus.

 

Kääpale jõudmine valmistab rõõmu. See on Sipsiku kodukant. Tema maailma armas emps seisab oma sooja naeratusega sauna esisel ja lehvitab. Järgmisel nurgal musitseerivad külaeided purde peal. Üks taob potil hoogsalt rütmi, kui teine käristab millegi tundmatuga ning kolmas saadab käreda häälega. See kõik kokku on pagana raju. 

 

Tee mööda käänulist jõge on lummavalt ilus. Mõnes paigus saame pääsukesed saatjaks kaasa, teises silmame sinikaelparte paterdamas. Kaaskondlased on jutukad ja lustakad pealegi. Halastamatud kärestikud ootavad alles ees ja need hõrendavad ridu ning vähendavad lustlikku meelt. 

Sipsik arvab, et varsti on Paidra ja mina annan sellest Alarile teada. Oleme palunud teda paati tassima - mina seda teha ei tohi ja Sipsik ei jõua. Tegelikkuses jõuame Paidrale alles tundide pärast. Sikk on ootamisest tüdinenud, ent ei näita välja. Ühe poisi haaran teelt ja palun tassimisel abi. Kuuletub kenasti.

 

Leevil on juba keerulisem, kui Sikk pole ootamas. Õnneks leidub džentelmenlikkust vanahärras, kes tõttab jooksujalu appi. Pikemaks tassimiseks palun abi spordipoisi välimusega noorikult, kes veenmist ei vaja. Teise haarame kusagilt künkalt. Samuti kena inimene kahtlusteta.

 

Ise saame samal ajal kaasa tehtud võileiba kiirkorras järada. See on ainus hetk söömiseks ja näeb halb välja. Palun, et fotograafid neil hetkedel tabatud inetud kaadrid filmilindilt igavesti kustutaks. 

 

Järgmisel käänul on uhke süst kahe kivi vahel kortsu väändunud. Paadimehed õnnetusest alles välja ronimas. Saame küljelt napilt mööda ega pea rusuhunnikus lõpetama. Roostikus kaklevad kotkad nii, et suled lendavad. Ühel hetkel saab "lööma" läbi ja sulelised lendavad graatsiliselt üle me peade. Need on hetked, mille nimel tasub looduses aega viita. Olen unistanud jäälinnuga kohtumisest siin jõel, aga mõnd hetke tuleb oodata. 

Viira veski juurde on kogunenud massid. Sikk samuti ootel, et näha meid ümber minemas. Oleme otsustanud, et õnn on juba proovile pandud ja sel kärestikul me ei riski. Samal ajal lõpetavad sõidu vesiselt neli paati viiest. Oma otsusega rahul ja kogume julgust järgmiseks kärestikuks. Seal on meil eelmise aasta kogemus ja taktika meeles. Sipsik eesliinil saab korraliku veepahvaka sülle ja püksid jalas märjaks, aga muus osas läheb edukalt. Keegi sillalt hõikab juubeldavalt: "Vaata, komissar!". Teeme selle nüüd kohe selgeks: minu vankumatu kaaslane paadis on siiski politseikolonelleitnant! Minu teada kõrgeim naispolitseiametnik Eestis!

Süvahavval on jõe mõlemal kaldal ümber läinud paatkondi palju. Kes joob, kes vahetab riideid ja küllap peab plaani. Medal igaühele, kes külmast veest läbi käinuna suutis maratoni jätkata. 150 alustanud paati finišisse ei jõudnud - põhjusel või teisel. 

 

Leevakule jõudmine rõõmustab meeli - 75 kilomeetrit on sõidetud. Andekas fotograaf Rein seal ees ja see tähendab, et esimest korda elus saame ilusad pildid spordivõistluselt. Üldiselt on nii, et kui tahad inetuid pilte näha, ava sportfoto. Parandus, mõned õnnelikud erandid siiski, kui oled sattunud Jõeperade kaamera ette! Rein ei pea paljuks ka paadi tassimisel abistada ja see on jätkuvalt suur õnnistus. Kanuu kaalub siiski 50 kg, pluss tünn vee, toidu ja vahetusriietega. 

 

Roosamannavahune päikeseloojang on väljateenitum kui iial varem. Poolteist kilomeetrit enne Räpinat püüab pilku suur lõke kaldal. Peremees innustab: "Mõelge maale, mis sõidetud ja kui vähe on veel jäänud!" Mõni sõna annab tubli annuse jõudu. Tänulikkus saadab teekonda Räpinasse, kus kaugelt paistev kirik on üks ilusamatest. Kostuv melu toob elu sisse ja tõmbame end hooga kaldasse. Rein, objektiiv endiselt käes on nüüd organiseerinud poisid appi. See on järgmine tase: daamid aidatakse paadist välja, hooga haaratakse kanuu veest ning joostakse sellega teisele poole vett. Püsime vaevu sabas. Aitäh, Robert ja Erki! Poisid, kes sõitsid 76 kilomeetrit, läksid paadiga ümber ning külmetamisest hoolimata tulid appi neile, kes seda kõige enam vajasid. Isetu headus soojendab hinge.  

 

Me ei raiska nüüd aega ja asume oma viimasele kümnele. Pimedus võtab maad ja silm vaevu seletab teed. Minu uhke pealamp on muidugi tünnis, kust me sõidu ajal midagi kätte ei saa. Sipsiku lambil on vist patareid läbi. Sikk uuris mitu korda, kas meil lambid ikka on ja kinnitasin talle, et kõik on kõige paremas korras. Järsku on vihm kohal ja tiheneb iga hetkega. Vahvlilokkidest pole enam midagi järel. Iga kilomeeter on aina raskem taluda ja ainus mõte sel kannatuseteel on, et see agoonia lõpeks ometi. Vool ei kanna enam ja vaeva tuleb rohkem näha. Me soovime, et oleksime pisutki trenni teinud. 

 

Kusagil pimedas kostub akordion. Tundmatu mees põõsas mängib lakkamatult tuntud viise. See sürreaalne hetk aitab kilomeeter edasi. Käed on nii väsinud, et tundub nagu hakkaks otsas kukkuma, mul poleks neist kahju. Sipsikul sama, ent me teame, et oleme hullemastki läbi tulnud, korduvalt. Muuhulgas oleme mõlemad läbinud saja-kilomeetrise ultrajooksu Haanja tõusudel ja kiiremini, kui kanuuga Võhandul. 

 

Sada kilomeetrit magusat valu ja finiš rõõmustab pööraselt. Kannatus muutub peagi iluks. Olgugi, et valu kätest veel ei kao. Ajaga 15:31 oleme kümnes paat oma klassis. Üldkokkuvõttes 760-nes, teatab kommentaator Riho. Kõige viimane paat jõuab finišisse 21 tunni ja 12 minutiga. Vat nemad on tõelised sportlased. 

Istume Sipsikuga öötunnil kuuma sauna alumisel astmel nagu lastud varesed ja nendime ühiselt: pagana tore, et tulime. Aga matk see siiski polnud. Aamen. 

PS! Kevadine Võhandu on aasta ilusaim aeg matkaks! Astu vaid paati ja seila mööda muinasjutujõge. Vennad Sikud korraldavad muu: 509 4701. PS2! Kui tüürist puudus, siis ärge mind unustage. #notsponsored

 

Fotod: Rein Leib

Vasaloppet 100 tehtud! Järgmiseks Tartu maraton 100!

"Ees ootab sajas Vasaloppet," räägib Sipsik ühise jooksutiiru ajal.

"Ma tahaks minna," vaimustun nagu tavaliselt.

"Kas suusatada oskad?," uurib tema. 

"Ei. Aga paneme kirja," pakun naiivselt.

"Ma ka ei oska suusatada. Olgu."

 

Aega ma ei raiska ja aasta hiljem oleme Sporttraveliga Rootsis, ajaloolise Vasaloppeti stardis. Kokku on meid 250 rahvuskaaslast ning teised ligi 19 000 suusahunti.

 

Öömaraton 30 km on plaanis ööpäev enne. Ma ei mäleta, millal end sellele kirja panin, aga millest on võimalus osa saada, selles ma tingimata osaline olen. Kamraad Rimm veenab mind samal ajal ümber mõtlema, et suure sõidu eel mitte end ära väsitada, aga ma ei kavatsegi ümber mõelda.

 

"Mina sõidan pooleteise tunniga," teatab vabastiili harrastav Rimm, kes lubab esimesed kümme kilomeetrit siiski minuga püsida. Start läheb ja juba esimesel kilomeetril manitseb spordimees mind end tagasi hoidma: "Meil on  kolmkümmend kilomeetrit minna, hoia energiat." Tunne on hea ja ma ei anna grammigi järele. Järsku on ta sabast kadunud, ent pimeduses ei seleta hästi ja võimalik, et suusahunt pani juba ka mööda. 

 

Järgnevad kilomeetrid laternatuledest ääristatud suusarajal on mu lemmikud. Ja mulle isegi ei meeldi suusatada! Rahvas on piisavalt hajunud ning vaid üksikud tolknevad ees. Tegelikult oskan vahel juba rada vahetada ja meeldivalt lauged laskumised aitavad tänasele trennile kaasa.

 

Esimene joogipunkt tuleb kiiresti ja vedelikupuudus on mu igipõline probleem. Joon Sipsiku laenatud

joogikotist palju jaksan. Nii ka järgmises punktis. Süüa saab väikese suutäie alles päris lõpu eel - väikese lapisaia vorstiga ja see pole teab mis maitsev.

 

Finiš kõrgub valgusatud kiriku kõrval, kus juubeldavat rahvast jagub. Olen kindel, et lihased on valusaks sõidetud, ent ilu on seda väärt. Bussi otsingutel komistan Rimmi ja Reinu otsa. "Mis asja, sa oled ammu siin?," küsib Rein. Rimm jahvatab samal ajal oma kukkumistest. 

 

Õnne peab olema. Elus ja suusarajal samuti. Päev hiljem põhidistantsi ehk 90 kilomeetriseks maratoniks sättides selgub, et olgugi, et mul on kaasas kaks paari suuski, uus suusakombe ja muidugi vahvlilokimasin, olen teiste kõrval võhik.

 

Sipsik laob lauale kümned geelid. Ott on expolt uhke vöökoti soetanud ja sätib sellesse oma värvilised geelipakendid. Midagi tilgub siit ka mulle ja pistan moodsa kraami endale taskusse. Kui muud pole, olgu tunnegi vähemalt kui sportlasel.

 

Rein kiitis äsja Vasaloppeti rikkalikke toidupunkte, aga nüüdseks on selge, et ta mälu on teda alt vedanud ja sel võistlusel on kukkel ainus, mida traditsioonilise mustikasupi kõrvale pakutakse. Sai ja saialaadsed tooted on viimased, mis mu eelistustesse mahuvad - suusamaratonil pealegi.

 

Magama heidab me kamp juba pärast seitset õhtul. Olen toakaaslaseks kaubelnud tingimata mitte norskava sportlase, aga just neid tõmban ligi nagu koduta kasse. Vähesed öötunnid mööduva kaaslast esiagu hellalt paitades, hiljem julmalt togides. Tulevikus valin toakaaslaseks üksnes kassid ja koerad. Aamen!

 

Kell heliseb juba 2:45. Viimasena majast lahkudes haaran kohvitassi ja hüppan bussi. Rahvas on vaikne aga tegelikult on alles ka öö.

 

Üsna pea on selge, et enneolematu ummik maratoni piirkonnas tähendab hilinemist starti. Mõni sportlane hüppab kuus kilomeetrit enne bussist välja ja jookseb suusad käes stardijoonele. Kiiremad suusk-jooksjad jõuavad õigeaegselt starti. Ühel poisil bussis selgub, et tal on kaasas kaks sama jala saabast. Teadmine, et alati võib hullemini minna, rahustab kergemalt pääsenute meelt. 

 

Stardijoonele hilineme viimaks 45 minutit ja palun lugege nüüd hästi tähelepanelikult: ma stardin esimese grupi joonelt! Ainus kord elus - stardin juubelimaratonil tippsportlasena! Teised 19 000 on juba ammu võistlustules, aga see pole oluline.

 

Eesti koondis söödab otse kurikuulsale kolmekilomeetrisele tõusule ja me saame saba kätte. Nüüd seisame tõtt kui seinaga ja passime paigalseisus. Sipsikul ja ta täna sünnipäeva tähistaval õel on nahaalsust mäkke kõndida. Ma tahaks muidugi ka, aga ei julge - selle kuritegeliku teo eest võib disklahvi saada.

 

Õnneks saan Eesti suusatajate kampa ja üks neist on tegija, kes jagab viimaseid õpetussõnu. Alles pärast tõusu läheb sõit lahti ja sportlaste sabas püsin vähest aega. Mõistan peagi, et tulin valede suuskadega ning vähe sellest - mulle näib, et need on määrimata. Nii palju olen ikka suusataja juba, et saan aru, kas suusk libiseb või takistab sootuks.

 

Jalad on juba ligemärjad ja on külm on ka. Teen veidi tempot, aga saan kohe aru, et see pole võimalik kui oled rajale tulnud 19 000 inimese seas viimasena. Radu pole ammugi - mõned meetrid on vaevumäegatavat rajalaadset mustrit täheldada, ent üldiselt tavaline lumepudru. Iga väiksemagi künka eel on suusatajad puntras koos - see kamp siin on sahatamise tipptase! Proovin küll teiste vahelt minnes laskuda, aga käpardlikumad tegelased on poole mäe peal maadligi ja lõpp läheb alati ühmoodi - panen sahka või trügin ebaviisakalt laskujate vahelt läbi. Aga ma ei kuku mitte kordagi - see on selleaastane Tartu maratoni kool.

 

Plusskraadid on võtnud võimust ja kõik see maa näib olevat uttu mattunud. Enamus ajast matkame suusad jalas ja sõbralikus kambas koos. Kõik see on parajalt kentsakas, ent reeglites on kirjas - suusad peavad olema jalas. Päev looduses pole õnneks raske ja kannatust on üllatavalt vähe. Samas jookseksin vähemalt kaks korda kiiremini. 

 

Oxbergi toidupunktis sotsiaalmeediasisu tootes avastan uued kontrollajad ja siin ei ole arvestatud meie hilinemist. Hilinemine on meie enda probleem. Lootus, et juubelimaratonil suhtutakse kontrollaegadesse ehk leebemalt, on naiivne. Igas toidupunktis on isearvestus ja kui kell lüüakse kinni, tõmmatakse lina ette. Kusagil neist punktidest püütakse ka Rimm kinni ja sellega on tema sõit sõidetud. Mul tuleb nüüd suusatama hakata ja mis siin salata, olen seda hetke oodanud. Rajaäärsed määrdepoisid määrivad midagi suuskadele ja kuna ma olen ikkagi suusataja - saan kohe aru, et need poisid tunnevad asja.

 

Järsku on massiivne traktor keset teed ees. Rootsikeelsest hoiatuses ei saanud ma aru. Raudkolakas on värskemat rada sisse sõitmas, mõistan alles viimasel hetkel. Aga ainult kaks rada - seega tuleb suusatajatel kuuelt rajalt kolida ümber kahele. Te ei kujuta ette, millises puntras koos me suusatame. Õnn saadab seda teekonda vaid hetke ja varsti plätserdame taas jalgupidi pudrus. 

 

Rahvas on morn, aga ega ma ise ka tingimata kontakti ei otsi. Siis võtab kohalik poiss Lars kõrvale ja teavitab, et käis äsja Tartu maratonil. Ma ütlen teile, et iga vasaloppetlane peaks Tartu maratoni läbi sõitma! Siis lõpeb see sõitu takistav sahatamine kord ära! Svenska, õpi Haanjas suusatama! Lars on liiga väsinud ja aeglane pealegi, et tempos püsida. Ma ei tea, kust see mul tuleb, aga maratonide lõpuosas olen kui tank - ürgne jõud viib edasi ja miski ei takista enam.

 

Viimases punktis võtab pimedus maad ja minul on kaasas papsi kingitud maailma parim pealamp. Panen selle põlema ja valgustan pool Rootsimaad ära. Kusjuures teistel ei näi lampe olevat ja nüüd koonduvad suusatajad minu ümber. Ega see ei meeldi mulle, sest nad ju takistavad sõitu - eriti kui pidevalt kukkuvad ees ja kõrval. Pimedas manööverdamine on keeruline.

 

Sõidan nii kiiresti kui suudan, et ükski pimeduses kobaja mind enam kätte ei saaks ja varsti kõrgub finiš.

 

Olgugi, et rada oli mu elu keeruliseim, suusad valesti valitud ja määret ei tundunud üldse olevat, oli Vasaloppet kergem kui kunagi olen arvanud. Mulle näis see midagi Ironmani taolist, mida üksnes kangelased suudavad. Aga ma ütlen kohe ära: ka rajata teel, jalad märjad ja 19 000 inimese sabas startides on Vasaloppet lihtne katsumus. Vähemalt neile, kes end veidi liigutavad ja kelles eneseusku leidub. 

 

Aeg protokollis oli küll 12 tundi ja peale, aga nii tugev ma polnud. Kui starti hilinemise aeg maha arvata, sõitsin 11 tundi ja veidi peale. Hea baastreening ultratriatloniks. Ühtlasi otsustasin, et kui Vasaloppet 100 sai tehtud, võtan plaani Tartu maraton 100! Olen niikunii plaaninud kaua elada - nüüd siis tuleb elada ka tervelt ning sportlikult. 

 

 

Name: Kertu Jukkum
Race: Vasaloppet
Time: 12:19:43
Place: 1920

 

Neli kukkumist, auk pükstes ja kadunud galerist Tartu maratonil

Kamraad Raivo Rimm teatab, et tema maratonil ei stardi ning soovitab mul tõsiselt kaaluda, kas riskin libedal rajal sõiduga kaks nädalat enne Vasaloppetit. Siis helistab tagasi teatega, et mina pean tingimata minema, sest telelugu tuleb teha. Rindele saadetakse ikka see, kellest on vähem kahju.

Üks asi viib teiseni ja see omakorda järgmiseni. Maratonieelsele õhtule planeeritud raamatuesitlus jätkub kunstigaleriis filosofeerides. Kõlama jäävad mõtted: elada tuleb täna ja seikluste ootuseks pole tingimata tarvis Hondurasesse rännata - juhtumised ootavad kõikjal kui vaid võimalus anda. Kunstisaal on hea pinnas suurepärastele ideedele ja muidugi ei pea ma paljuks uued näod maratonile kaasa rääkida. 

Surmauurijal olla juba aastaid vanaisa 84.aasta suusad ootel ja juubelimaraton on õige hetk andmaks neile võimalus. Komplekti passib hästi mu isa kasutamata 88.aasta võistlusnumber. Teisele poisile – galeristile - leiame komplekti linnapealt. Suusatanud pole neist kumbki – üks vist mitte kunagi ja teine vähemalt paarkümmend aastat. „Aga suusatamine on nagu kõndimine – jalg jala ette – seda oskab igaüks,” avaldab keegi veenvalt ses pikale veninud öös, mis täis (elu)kunsti.

Hommik koidab varem kui vaja. Seisan suusakepid käes keset lummavat päikesetõusu Tartu kesklinnas ja keda pole, on elukunstnikud ise. Õnneks halastab galeristi viimaks ja annab end näole. Surmauurija, kes kõneleb mälestuste loomise vajalikkusest ja kõigi võimaluste kasutamisest, näib tänasel päeval ennekõike hea teoreetik.

Teel Otepääle saavad väljavaated selgemaks. Maratonirada on täis väljakutseid ja ööst leitud kaaslane suusatas viimati üheksakümnendatel. Härra Rimm on loovutanud võõrale oma numbri ja see peab õnne tooma. Naer saadab kogu teekonda ja ma tean, et pill tuleb pika ilu peale.

 Pärale jõudes on esimene ülesanne leida oma suusad, mis meistri käes määrimisel. Keegi Martin on kadunud kui nõel heinakuhjas ja start läheb kohe. Käin putkast putkasse ja uurin, kas keegi tunneb tagaotsitavat. Tema asemel leian eest oma ekspeika. Nostalgiaküllane kohtumine viib hetkeks mõtted mujale. Alles päris viimasest putkast viidatakse Martinile, kes teatab, et täna ta oma telefonile ei vasta. Kui sa oled suusamäärdemeister, siis just Tartu maratoni päeval on paslik unustada oma sidevahend. Vähemalt on mul uued moodsad suusad – skinnid. Tänastes oludes absoluutselt vale valik, aga seda ei tea ma veel ja ilu maksab ka midagi.

Veel enne starti leiab aset minu esimene kukkumine. Kohe Tehvandi ees lendan jala pealt – suusad, kepid ja prillid kus see ning teine. Pea saab korraliku põntsu ja ranne on valus. Pole just paljutõotav algus, aga galerist näib veel täbaramas olukorras ja teadmine, et asi võib olla hullemgi, lohutab alati. Stardi magame maha aga tõelised tipud tulevadki lõpust. Kohtumine Jarek Jõeperaga rõõmustab alati, ent kuna tema on täna siin matkaseltskonna juht, siis mulle tundub, et nüüd tuleks sõidule hoogu lisada.

Muidugi pole mul aimu, kus täpselt on järsud laskumised ja ohtlikud kurvid. Olgugi, et käesolev on mu kolmas suusamaraton, ma suusatada ka endiselt ei oska. Öine teooria "jalg jala ette ja suusatamine kui osa loomulikust intelligentsist, mis emapiimaga kaasa antud" ei näi kehtivat.

Umbes esimese kilomeetri lõpuks on laenatud suuskadel Rimmi numbriga galerist kadunud silmist. Olen kindel, et kohtume peagi, ent etteruttavalt olgu öeldud: kergelt tulnud, kiirelt läinud. Nüüd on kõrval koha sisse võtnud maratoonar-Rein Visu suuskadel. See poiss räägib kolm korda rohkem kui mina ja ma pole vähejutukas tüüp. Ühiseid maratone on me kontol mitmeid.

Juba esimene suurem laskumine ja mu jalad värisevad kurjakuulutavalt. Radade vahetamine ei tule alati välja ja kiiruse tõustes kipun end juba enne saatuslikke hetki vabatahtlikult pikali viskama. Aga hetkeks on julgust enam, püüan meenutada mu lemmiktreeneri Rehemaa sõnu ja kuidagi koba peale jään püsti. Kohe samas ootab järgmine laskumine ees – nüüd juba kurviga ja rada kaob järsku jalge alt. Pagan, ma pole selleks valmis! Panen sahka – paar korda olen sel hooajal seda harjutanud. Ja saate aru – ma jään püsti! Olen enda üle nii uhke, et väärin juba medalit. Aga 58 kilomeetrit on veel minna.

Järgmise jõhkra laskumise eel olen julgem ja lähen täispangale. Ei mingit sahatamist, kui olen tulnud suusatama! Hädaabipaketis on Mirjamilt saadud vile - kui keegi peaks ette hüppama. Reaalsus on, et seda ei jõua ma haarata, kui näen koba olemisega meessuusatajat oma rajal ees ja pauhti kukub ta veel enne laskumist. Reaktsioonikiirus pole täna kiita ja võõra inimesega kokku kukkumise hirmus laskun parem kohe maadligi. Saan haiget muidugi ka – hingele peamiselt.

 Rein ootab mu lojaalselt ära – pärides mitmes kukkumine see oli. Vist kolmas. Varsti tuleb neljaski ja ma ei tea millise ajal täpselt, aga üks neist saab saatuslikuks mu uutele liibuvatele pükstele. Paljud märkavad, aga keegi ei ütle, et auk kaunistab pükse.

Kilomeetrid lähevad aga kiiresti. Tartu maratoni rada on selles mõttes mu lemmik ja teeninduspunktid meeleolukad pealegi. Sangaste kirikuõpetaja Tanel Meiel isiklikult jagab traditsioonilist mustikakisselli ja ulatab maratoonarile banaanipalakese. Lubab, et taevane isa hoiab mind, suuski ja annab hea tulemuse pealegi. Ma pole usklik, aga täna olen isegi palju palvetanud – peamiselt palunud, et terveks jääksin. Kõik muu on küsimatagi imeline – rada, ilm, seltskond. Kiidan seda Reinule ja tänan õnne, et olen rajal.

Üks mees kõrvalt avaldab siis, et nii imeline see jäine ohtlik rada siiski pole. Olen viimasel ajal mõeldnud, et kui paljudel tuleb antidepressante neelata, et ajukeemiat positiivsemaks keerata, siis ehk peaksin mina depressandid välja nõudma, et ligimesega end sarnasele nivoole seada. Seniks naudin ebaadekvaases optimismikülluses iga sekundit rajal ja keskendun üksnes kilomeetriposti esimesele numbrile.

Rajal kohatud üks mu lemmikutest – Kairi avaldab, et temagi loeb üksnes esimest numbrit kilomeetripostilt ja need vahelduvad liiga kiiresti. Alles mõni aeg tagasi pidasime ühist plaani, et sulatada kõik see lumerada. Nüüd maratonirajal ei soovi me kumbki, et pidu nõnda kiiresti läbi saaks. Galeristi kadumine on ainus, mis muretsema paneb, aga loomulik kadu on maratoni paratamatu osa. Ja kukkumised – neid tuleb ette tõttöelda palju. Õnneks enam mitte mul. Äkki sain suusatamise selgeks?

Vedelikupuudus on pikale veninud õhtu tulemus ja nii kaanin mustikasuppi igas teeninduspunktis. Reinu sõnul laristan liiga palju aega, aga pidu kestab veel ja ma tahan sellest kõigest maksimaalselt osa saada. Kohalike püsti pandud teeninduspunkt laudlina ja konjakiga on ligitõmbav. Õnn, et konjakit ma ei joo. Varsti on mul siiski kaks võimalust, kas teha metsapeatus või kihutada lõpuni ja viimases hädas valin viimase. Finiš kõrgub liiga kiiresti ja see kurvastab meelt. Samal ajal on juba kahe nädala pärast uus juubelimaraton ees: Vasaloppet 100 aastat! See saab olema mu elu esimene Vasaloppet ja kohe hiigelpidu. 

Varsti selgub, et galerist sõitis 47.kilomeetrini! Surmauurija on teel Otepää poole, et meid finišist püüda. Mees on selgelt hiljaks jäänud aga võib-olla on parem, kui surmauurija jääbki kõikjale hiljaks.

Vahepeal teatab sõber Lennart: „Sul on suur auk pükstes!”. See pole nali. 

Galeristi kaotuste kõrval on see siiski olematu. Tema on lõhkunud laenatud suusakepid ja endki. „Põlv on paistes, küünarnukk marraskil, lumepimedus, tärkav depressioon...,” loetleb tema. Naeran nii, et pisarad voolavad mööda mu põski – ise pidevalt vabandades enesekontrolli puudumise pärast. „See kõik on hale ja kurb,” võtab ta maratoni kokku, ent kiidab medalit ja ma luban, et ühel päeval kingin oma medali talle. Mees, kes tuleb otse kunstsaalist laenatud suuskadega maratonile ja sõidab 47 kilomeetrit, vääriks tegelikult karikat.

Päris medalimees ootab lodjasaunas: Juhan Leenurm sõitis end poolmaratonil poodiumile. See endine väike poiss on mind rohkem motiveerinud kui ta arvata oskab. Ilu kestab veel kaua. Numbrid mind ei huvita, aga keegi statistikahuviline teatab, et mu maratoniaeg 5:48 on tunni võrra parem, kui eelmine aeg oli. 

Nüüd olen ma siis suusataja, jah?

PS! Jürgen Puistaja reportaaž maratonilt:
https://reporter.kanal2.ee/7963280/kukkumised-ja-verised-ninad-50-tartu-maraton-jaab-osalistele-kindlasti-meelde