Ussid Pirita metsas

Esiteks pole uudis, et kannatan ussifoobia all ja teiseks ei üllata ilmselt seegi, et muidu imeliste radade poolest tuntud Pirita mets kubiseb jõledatest ussidest. Esimest korda nägingi ussi seal metsas ja paar aastat tagasi. Eelmisel aastal nägin mitut ussi korraga ja seda Saaremaal Sõrve sääres, mis on lausa ussiparadiis. Ühesõnaga elan taolisi kohtumisi raskelt üle ja üldiselt kummitavad need veel pikalt mu unenägudes. Ja ma ei kirjuta neist niisama, täna oli kolmas kord üht jõledust metsas kohata. Olime Kerliga rajal, nagu ikka keskendunud mitte ainult jooksule vaid ka põnevale infovahetusele, kui meie eest lipsas üllatavalt rahulikus tempos üle uss - mulle tundus, et vaskuss. Karjusime koos kui suuremat sorti kisakoor. Seejärel küsis Kerli, mis uss on ja kas salvab ka. Mind väga ei huvita, kas salvab või mitte, igal juhul on nad jõledad ja kohtudes karjun kui viimne hädaline. Igaks juhuks.

Kui see välja jätta, siis tänane 1h ja 45 minutit kestnud trenn oli igati tore. Sai palju rääkida ja arutleda olulistel teemadel.

PS! Kas Ain-Alar nüüd usub, et Pirita metsas on ussid???

Kreisi nädal ja uus kava

Olen nüüdseks kätte saanud treeningkava, mis sedapuhku tähistab viimaseid pingutusi enne maratoni. Kiire arvutus näitab, et 5 nädalat on vaid jäänud suursündmuseni. Olen põnevil, kui aus olla ja seniajani pingutan kuis jõuan. Kaks nädalat on treeningkava järgi nüüd raskemad. Käesoleva nädala teeb veelgi raskemaks tihe töögraafik, mille järgi olen igal varahommikul ise linnas. Lisaks tudengipäevad Tartus, mis tähendab, et nädalavahetus tuleb seal veeta. Kuid jooksuga on see tore asi, et seda saab harrastada kõikjal, kui tossud ja dress vaid kaasas.

Kui meenutada veel Kõrvemaa jooksu, siis taastumine sellest oli pisut pikemaajalisem, kuid nüüdseks möödanik. Pühapäeval sundisin end poole-tunnisele jooksule, mille järel oli kangus küll veel kontides, kuid aina vähenemas. Eile oli kava järgi tunniajane jooks ja kuna unevõlg oli juba tekkimas, tuli päeval magada, et õhtul jõuaks joosta. Sain taas koera kõrvale võtta ja Jõgevamaa imelises metsas joosta. Linnas unustad ära, mil sinililled ja ülased tärkavad! Mets oli sini-valge neist lilledest ja lisaks kevadine hõng.
Uue kava lisan ka lõppu!

Kõrvemaa 16 km TEHTUD!

Alustan neljapäevast, mil tunniajane jooks kulges üle kivide ja kändude. Kohati oli nii nõrk veel olla, et tahtsin lühema jooksuga piirduda, kuid piinlesin lõpuni. Pärast jooksul oli sarnaselt sant tunne, justkui ei suudaks püsti olla ja tahaks vaid pikutada. Usun, et see tunne oli kõhugripi tagajärg ja ehk mõjutas ka tõsiasi, et pärast grippi pole korralikku isu olnud. Siiski panin panused reedele, et siis toidu ja joogiga energiavarusid täita ja laupäeval kasvõi pool jooksu ära teha, sest kui tervet ei jõua, tuleb püüda poolgi teha.

Täna, laupäeval, ärkasin tundega, et minna tuleb kindlasti ja anda endast parim! Nagu mulle omaseks on saamas, jõudsin Kõrvemaale siis, kuid suur osa jooksjatest juba stardipositsiooni oli võtmas. Mul polnud veel numbritki ja WC-sse pidin ka tingimata jõudma. Kaks minutit enne avapauku olin siiski rajal ja ikka veel mõeldes, kas valitud riietus on ilmale vastav. Jooksu alustasin tempokalt ja püsisin arvestatavas grupis, jõudu oli uskumatult palju ning enesetunne ideaalne. Juba esimese kilomeetri jooksul olin ka jalad nii märjaks saanud, et vähemasti üks lirtsus, kuid see käis täna asja juurde, hoolimata sellest, et päike siras kõrgel ning kraadiklaas näitas 15 soojakraadi. See tähendas ka, et joogipunktides tuli juua, palju jõudsin. Tempo püsis ja ma otsustasin, et kui esimese ringi ehk 8 kilomeetrit tempokalt jooksen, saan vastavalt enesetundele, teise sörkida. Hasart aga aina kasvas, sest minust mööda naljalt keegi ei jooksnud. Pulss püsis 187 peal, eriti suuremaid-väiksemaid künkaid, mägesid vallutades. Ainus, mis ikka ja jälle imestama paneb, on korraldajameeskond - te mehepojad ja maarjatütrekesed, kes olete suunajaks postidena raja äärde seisma pandud, elage jooksjatele kaasa! Mis te passite niisama? Ehk te ei aima, kuid väikenegi kaasa elamine annab igale rajal koha eest võitlevale jooksjale meeletult palju. Soovitan Pühajärvel toimuval TriStar111 võistlusel ära käia, sealne meeskond on kaasa elamas igale võistlejale, justkui oleks omad sõbrad rajal. Südamelt ära öeldud! Õnneks on see ka ainus suur miinus enamike Eestis toimuvate võistluste juures.
Esimene ring tehtud, polnud alla andmine mõtteski. Tempo püsis, sportlased - teiste seas Priit Ailt, olid jooksu lõpetamas. Viimane 3 kilomeetrit minna ja rajal olid ka 6-kilomeetri läbijad. Päris uhke tunne oli nii mõnestki neist mööda joosta. Pulss aga ka hea enesetunne püsisid. Viimased kilomeetrid minna ja otsustasin katsetada ühe jooksusõbra soovitust, lugeda selgasid, millest mööda panen. Üks, kaks, kolm... veel enne, kui algas lõpuspurt, olin möödunud 13-nest seljast. Mööda ei lasknud enam ühtki. Lõpp oli raske, kuid võidukas. Vähemasti minu jaoks. Aeg: 1h 37minutit minu plaanitud 2h asemel. Ilmselgelt ei olnud see harjutusjooks maratoniks, vaid motivatsioonisüst, mida vajasin nii treeninguteks, kuid ees ootavaks suureks katsumuseks.

Õhtul on tunne veel vähe räbal, kuid söögiisu viimaste aegade parim. Kohapeal ära söödud seljanka järel haarasin koorejäätise ja kuivatatud puuviljad. Õhtuks kanapasta ja jälle koorejäätis, eriti rammus sedapuhku. Ilma igasuguste süümepiinadeta! Ahjaa, shokolaadikommid ka. Ja Borjom, nagu treener soovitas!

Võistluse eel

Pidasin treeneriga nõu, et trenni ajastus pärast väikest kõhugrippi õige ja tervislik oleks. Üleüldse on ajastamine ja planeerimine mu üks nõrgemaid kohti. Pärast väiksemat või suuremat pausi tahaks ikka kohe rajale tormata ja endast kõik anda, et vahepealne tasa teha. Suur viga!!! Organism vajab taastumiseks aega ja võitleb tervise ja keha heaolu eest niigi, lisapingutusega valmistan organismile piina juurde. Nii tuligi veel eile taastuda ja täna lubas treener mind rajale tingimusega, et trenn kestab 40 minutit 130nese pulsiga ning enesetunne dikteerib. Läksin Pirita metsa jooksma, kus muuseas on rada veel päris lumine, kuid muidu talutav. Tunne aga oli alguses ikka päris raske, väike nõrkus ja väsimus oleks justkui kehas olnud, mis õnneks peagi möödusid. Umbes jooksu keskpaigas oli juba olemine hea ning lõpetades päris hea. See tähendab omakorda, et tõenäoliselt võin homme tunniajase trenni teha ning etteruttavalt võin isegi öelda, et kui kõik plaanipäraselt läheb, olen laupäeval Kõrvemaal stardis. 16 km tingimusega, et lähen seda vaid läbima ja tempo on ülirahulik. Sellise kokkuleppe me Margusega tegime. Ühesõnaga, kõik, kes tahavad mind kindla peale võita, saavad Kõrvemaal võidu joosta.

Päikesest ja kõhugripist

Imeline kevailm, mis viimaks Eestimaal võimust on võtnud, annab enam energiat kui mistahes muu. Nii möödus eelmine nädal energiast pakatuvana ning enamus trenne sai tehtud justkui muuseas. Teisipäeval lihtsalt unustasime end Kerliga jooksma ja nii tundus, et võiks jäädagi sörkima. Aeg kokku: 1h ja 45 minutit.
Kolmapäeval läks ka kuidagi kiirelt ning neljapäeval Pirital mere ääres joostes tuli lihtsalt nautida iga hetke, sest vaade oli vastav. Laupäeval seevastu asjatasin vanemate kodus, et oma sealne tuba viimaks valmis saada. Ilmselt poleks jooksmine meeldegi tulnud, kui koer poleks ennast pidevalt meelde tuletanud. Õhtupoolikul sai viimaks jooks ette võetud ja seda porises metsas. Hoolimata porist, oli udusse mattunud ja veevulinast ümbritsetud metsarada ilmselt parim, kus joosta. Kiirendused olid kergemad taluda tänu koerale, sest need tegime võidu joostes. Tema võitis mind järjepidevalt, kuid sihikindluse eest tundsin siiski medalit väärivat.

Elus tundub aga kõik tasakaalus olema ja nii järgnes imelisele nädalale kõhugripiga kaasnevad vaevused. Pühapäeval oli enesetunne halb ja olemine nõrk, nii veetsin suurema osa ajast voodis. Täna esmaspäevalgi käisin vaid korraks kodust väljas, et reportaaž ära teha ja siis kohe voodisse. Enamasti olen vaid maganud, sest see tundub alati aitavat. Julgen aga uskuda, et juba homme on parem!

Esimene selle hooaja võistlus seljataga

Laupäeval leidis aset järjekordne Nõmme maanteejooks. Distantsiks 5000 m. Ilmaga vedas ja rahvast oli taolise ürituse tarvis kokku tulnud arvestatavalt. Jõudsin kohale mõni aeg enne starti, et vähe asjasse sulanduda. Jälgisin pingsalt sportlasi, et nende järgi soojendust teha. Sörk, venitused erinevatele lihasgruppidele, lõdvestus. Nii mõnigi tegi veel ka kiirendusjookse, kuid need jätsin vahele, et jõudu hoida.
Ja start läks käima. Esimese kilomeetri püsisin keskmises grupis, kuni teisel kilomeetril algas ropp tõus kohati veel päris libedal rajal. Kui siiani olen ulmelisi tõuse võtnud kõndides, siis sel korral jooksin. Jõuvarud polnud mäkke jõudes kiita. Pulss püsis pidevalt 170-180 vahel. Ühtäkki olin viimaste seas grupis ja lugemas kilomeetriposte. Tõuse oli veel mitu ja nii jäi mulje, et 5km kulgeski aina mööda üles mäkke rada. Viimane kilomeeter ees ja siis tundus mulle, et ma jõuaks veel. Samas tegi rõõmu silmapiirile kerkiv finishijoon. Aeg: 28 minutit. Mu meelest ikka päris nõrk, kuid treener Pirksaare seisukoht on hoopis teine. Ehk siis et esiteks on eesmärgist tulenevalt treenitud pikki distantse ja madalal pulsisagedusel ning teiseks, oluline on saada taolistelt väikestelt võistlustelt võistluskogemus, mitte suurepärane aeg. Ma pean uskuma, et ta teab, millest räägib.

Pühapäeval tegin rahuliku poole-tunnise sörkjooksu koeraga ja esmaspäeval puhkasin nagu ikka. Täna kahjuks Pirksaare trenni ei jõua, kuid 1,20 h jooksu teen ikka + sulghüpped ja staatiline hoid nagu kavas kirjas on.

Allergiahooaeg algas!

Jah, ka mina olen allergik. Ma pole küll teste teinud, kuid ilmselgelt pole ka sel vahet - olen allergiline õietolmu ja lisaks maapähklite vastu. Viimastega on lihtne, ma neid lihtsal ei söö, kuid õhku pean ikka hingama. Täna ärkasin non-stop aevastamishoo peale. Silmad kipitavad, nina tilgub ja kurk kipitab. Statistikale tuginedes on see tunne tuttav paljudele. Eelmine kevad oli mul eriti raske, sest rohud mida seniajani tarvitasin ja mis toimisid hästi, olid müügilt kadunud ja lausa tootmiselt maas. See tähendas uute ravimite otsimist, testimist ja katsetamist ning samal ajal asjaga leppimist. Tänane seis on üsna sarnane, kuid siiani pole vähemasti trennituju see vähendanud.

Väike vihm oli täna lausa leevenduseks, teatavasti vähendab see õietolmu levikut. Nii jooksime taas Kerliga väikse ringi ja jutustasime nagu meil kombeks - elust ja olust. Nii vist ongi viimasel ajal, et mõnegi sõbrannaga kohtun tänu ühisele hobile tihti. 50 minutit rahulikus tempos ja ongi linnuke kirjas.

Lõpetuseks vastan nii mõnegi teist küsimustele. Ehk siis mitmed on kirjutanud, et millest alustada, kui soov midagi suurt spordirindel ette võtta. Ja mu vastus on järgmine:
1. Kontrolli tervist ja tee koormustest. Julgen kindlalt soovitada Spordimeditsiini SA ja Dr Muza-t.
2. Pea nõu spetsialistiga. Kui oled ülekaalus, ära mine kohe jooksma ja üleüldse on oht end üle treenida, kui siht ees virvendamas. Lase teha kava nt e-treening.ee Eesti tippudel.
3. Pea nõu toitumisalaselt. Trenn on kõigest 20% ja toitumine 80% eelduseks keha vormimisel. Lisaks on õige toitumine aluseks energiavarude ja lihaste taastamisel. Iga arvestatav treener saab hakkama üldpõhimõtete selgeks tegemisega.

Pirksaare ühistreeningus

Kavas seisis:
Jooks 40 min pulss 130 +
ÜHISTRENN või
Jooks 1:00 pulss 130 +
sulgh 3x2min + staat. hoid 3x2 min

Otsustasin loomulikult ühistreeningu kasuks. Niisiis väike soojendusjooks alustuseks. Ühtäkki avastasin aga, et soojendusjooks Kerliga hakkab läbi saama, mina ikka veel teises linnaosas. Aega polnud raisata, 130nesest pulsist sai ühtäkki 160 ja võtsin suuna Audentese poole, et otse trenni jõuda. Astusin väikese hilinemisega majja sisse ja olles esimest korda Audentese sisehallis, ei saanud ma päris hästi aru, millised need seal virr-varris jooksu treenivad. Viimaks tundsin Pirksaare ära ja kohe olin rajal ka. Põlvetõsted 70% võimsusega, sääretõsted 80% võimsusega jne. Oli ka mõni selline harjutus, mis kohe hästi välja ei tulnud, kuid õnneks tundsin taseme poolest end selles grupis keskmiselt, mis tähendab, et oli nii algajaid kui tegijaid ümber. Vahepeal läksid harjutused nii raskeks, et pidin viilima. Iga kord, kui Pirksaar mind viilimas märkas, ütlesin: "tehtud juba". Ainsad korrad, mil viilida ei saanud, olid hetked, kui treeneri endaga paaris olin. Igal juhul meenusid kehalise kasvatuse tunnid. Trenn ise oli aina intensiivsem ja mina vaatasin kella, sest poolteist tundi hakkas mööda saama. Siis selgus, et trenni tehakse kuni kõik planeeritud harjutused on tehtud, mitte siis, kui kellaaeg hakkab täis saama. Sisehall oli vahepeal inimtühjaks jäänud, meie ikka harjutasime. Lõpuks veel jooksime ka - päris mitu ringi! Tundsin end kui kangelane, sest olin ju veel 50 minutit kõrge pulsiga ette jooksnud. Viimaks ootasid ees venitused - mu lemmik osa. Kokku sai 2 tundi ja 40 minutit. Keskmine pulss 140.

Ja muuseas täna, päev hiljem polegi lihased haiged :)

Trenn varjupaiga koertega

Ühe trenni võrra tihedam nädal annab tunda! Lihastel on puhkamiseks aega vähem ning seda olulisemaks on kujunemas toitumine. Ise tunnen, et süsivesikute vajadus on suurem kui enne.

Laupäev möödus tegutsedes, muuhulgas käisin varjupaigas koertega jalutamas. Tegevus andis piisavalt motivatsiooni, et vastu astuda õhtusele trennile. Võtsime koos kaaslasega suuna Piritale, lootuses, et mere ääres pole liigselt tuuline. Alustuseks 15 minutit soojendusjooksu, venitusharjutused ja seejärel 3 x 1km tempojooksu (150-155) vaheldumisi kiirkõnniga. Lõpus lõdvestusjooks ja oligi tehtud! Põnev oli vahelduseks tunniajastele rahulikele jooksudele tempojooksuga trennid. Lisaks valmistas trenn mind ette pühapäevaseks trenniks.

Niisiis pühapäeval sõitsin taas loomade varjupaika, et 120-130ne pulsiga matk sealsete elanikega üheskoos läbi viia. Otsustasin kohe alguses, et kuna jalutussooviga tegelasi on palju, pühendan igale ühele keskmiselt 30 minutit. Nii läkski, et kokku sai jalutatud 6 koera, trenniajaks kujunes 3 tundi ja 30 minutit. Keskmine pulss: 121, kuigi kohati tõusis pulss ka 140ne peale. Eriti siis, kui kutsad teineteisega lähemalt kohtusid. Minule tähendas see sedagi, et ülakeha ja eriti käed said arvestatava koormuse. Emotsionaalselt parim selle aasta trenn!