Trenn varjupaiga koertega

Ühe trenni võrra tihedam nädal annab tunda! Lihastel on puhkamiseks aega vähem ning seda olulisemaks on kujunemas toitumine. Ise tunnen, et süsivesikute vajadus on suurem kui enne.

Laupäev möödus tegutsedes, muuhulgas käisin varjupaigas koertega jalutamas. Tegevus andis piisavalt motivatsiooni, et vastu astuda õhtusele trennile. Võtsime koos kaaslasega suuna Piritale, lootuses, et mere ääres pole liigselt tuuline. Alustuseks 15 minutit soojendusjooksu, venitusharjutused ja seejärel 3 x 1km tempojooksu (150-155) vaheldumisi kiirkõnniga. Lõpus lõdvestusjooks ja oligi tehtud! Põnev oli vahelduseks tunniajastele rahulikele jooksudele tempojooksuga trennid. Lisaks valmistas trenn mind ette pühapäevaseks trenniks.

Niisiis pühapäeval sõitsin taas loomade varjupaika, et 120-130ne pulsiga matk sealsete elanikega üheskoos läbi viia. Otsustasin kohe alguses, et kuna jalutussooviga tegelasi on palju, pühendan igale ühele keskmiselt 30 minutit. Nii läkski, et kokku sai jalutatud 6 koera, trenniajaks kujunes 3 tundi ja 30 minutit. Keskmine pulss: 121, kuigi kohati tõusis pulss ka 140ne peale. Eriti siis, kui kutsad teineteisega lähemalt kohtusid. Minule tähendas see sedagi, et ülakeha ja eriti käed said arvestatava koormuse. Emotsionaalselt parim selle aasta trenn!

Uus kava toob tihedamad treeningud

Uus kava on käes ja esimesed trennidki juba tehtud. Mis on kavas uut?

- nüüdsest toimuvad trennid viis korda nädalas senise nelja asemel
- osa tuleb võtta erinevatest võistlustest, mis siin-seal aset leiavad
- treeningu osaks on ka ühistreeningud üheskoos treeneri ja teiste sportlastega
- ees ootavad minus noskalgiat tekitavad kehalise kasvatuse tunni võtted

Eile toimus esimene uue kava trenn - tund jooksu madala pulsisagedusega. Pean tunnistama, et sellist motivatsiooni puudust, kui eile kogesin, pole mul ammu olnud. No ei viitsinud minna. Muutkui lükkasin trenni edasi, lootes, et hiljem on minek lihtsam. Treenerid soovitavad vastumeelsuse korral trenn lihtsalt vahele jätta, kuid minule see soovitus ei sobi. Kui jätan minemata, valdab mind meeletu süütunne ja veelgi keerulisem on trenni minna järgmine kord. Ilmselt tuleneb see piiritust kohusetundest. Asja positiivne külg on see, et kui viimaks end trenni vean, ei kahetse kunagi - vastupidi!

Täna oli ilmselt tänu päiksele ja sulailmale juba lihtsam välja minna ja nautida mõnusat jooksu. 40 minutit rahulikku jooksu tundub kui lõõgastus :)

Esimene kuu Margus Pirksaare käe all

Ain-Alar Juhanson iseloomustas Pirksaart kui väga põhjalikku ja professionaalset treenerit ja Aini on mul põhjust uskuda. Tänase seisuga on esimene kuu treener Pirksaare käe all möödas ja kuigi tibude lugemiseks on aeg varajane, on tulemus siiski tähelepanu väärt. Kuu treeningkava sai täidetud vajalikus mahus ja positiivse fiilinguga. Vaid üks trenn jäi vahele - laupäevane ja tunniajane. Olin Soomes ja polnud trenni tegemiseks lihtsalt võimalust, samas liikusin kogu päeva aktiivselt, et sellegagi vahele jäänud trenni kompenseerida. Tagantjärele aga ühtki trenni teha ei saa, rõhutas treener.

Eile oli kavas kirjas 3-4 tundi matka/jooksu. Võtsin ette 3 ja kui aus olla, siis pärast teist tundi oli jooksmine lihtsam kui kõndimine. Kiirkõnd on kuidagi valulik, eriti pikemaajaline ja nii jooksin, palju pulss lubas. Lõpus oli küll tunne, et kui koju jõuan, viskan pikali ja ei liiguta ka enam. Tegelikult kujunes õhtu veel suhteliselt tegusaks ja pikali ma niipea end ei visanud. Uni oli aga küll magusamast magusam.

Lisan täidetud treeningkava ja juhin tähelepanu sellele, et distansid on hinnangulised, samamoodi taastumise numbrid. Mu pulsikell neid olulisi asju lihtsalt ei näita :(

Toitumisest, alkoholist ja kaalulangusest

Kes hästi järge pidanud, see mäletab, et pool aastat tagasi tagasi sai alustatud suure hurraga uue toitumisprogrammiga. Ja see toimis, kaal langes, lihasmass jäi. Mingil hetkel aga väsisin pidevast toidu kaalumisest, kaasas tassimisest ja sõltumata ajast ning kohast pidevast mugimisest. Lisaks haigusperiood, kus tervis nõudis kogu mu tähelepanu. Nüüdseks olen enam kui kolm kuud toitunud teadlikult ja tervislikult, kuid endale sobiliku graafiku alusel ja pead vähem vaevates. Hoolimata sellest, et see pole enam mu eesmärk, on kaal jätkuvalt langenud - aeglaselt, kuid püsivalt.
Ehk vaid paar kilo võiks/saaks enne maratoni kaotada, kuid see oleks juba ka viimane piir, sest rasvaprotsent oleks minimaalne. Dr Muza käest saan ilmselt juba praeguse kaalu juures pragada, kuid siinjuures on oluliseim ikka minu enda enesetunne.

Kes veel mäletab, siis aasta tagasi oli mul päris raske end nädalavahetustel trenni vedada, sest veinitamine oli reeglipärane, reedel olin aga peol kui aamen kirikus ja tavaliselt veel laupäevakski jätkus võhma. Pidev unevõlg polnud võõras. Tänane seis on kardinaalselt teine. Ma ei tea, millest või miks, kuid viimase poole aasta jooksul olen veini tarbinud ehk vaid mõned korrad. Ma lihtsalt ei taha. Kui klaasi võtan, olgugi et õhtusöögi kõrvale, kaasneb sellega põrgulik peavalu, magamatus, iiveldus. Järjest enam olen tundnud, et elu alkoholita on kvaliteetsem, iseennast raiskan vähem ja tervist hoian rohkem. Üks tuttav naisterahvas, kes eelmisel aastal Berliini maratoniks treenis, rääkis sarnasest kogemusest - ta lihtsalt ei tahtnud alkoholi tarbida. Ehk tuleb see põhimõttelisest konfliktist - trenn terviseks ja alkohol tehtu nullimiseks?
On see siis alateadvus või muu, kuid lisaks alkoholile on minu laualt kadunud suhkur, valge jahu, kõikvõimalikud poolfrabikaadid ning E-dega küllastatud toidud. Kuulsin, et viimaste tõttu pidavat tänapäeval laibad kauem lagunema kui näiteks meie esivanemate puhul see oli. Lisaks määramatu hulk allergiaid, mis enamasti lastel välja löövad.

Lõpetuseks, kes nüüd arvab, et olen endale justkui kõik ära keelanud ja elu ei tundugi elamist väärt olevat, siis väike patustamine aeg-ajalt on ikka lubatud. Lihtsalt isu patustamise järele on harva, kui toitumine on tasakaalustatud.

Foto: mu lemmikfotograaf Marko Söönurm

Trenn pärast magamata ööd ja lumemöllu trotsides

Vahel on nii, et lihtsalt ei saa magada. Kas on põhjuseks mingisugune teatav ärevus, mõni alateadlik mure või midagi muud, kuid aeg-ajal tuleb mul ette magamatust. Sealjuures mingisuguseid medikamente ma põhimõtteliselt ei tarbi. Püüan üle elada ja vältida magamatust põhjustavaid faktoreid nii palju kui võimalik.
Tänane öö möödus ka magamatuse all kannatades ja nii ärkasin hommikul väsinuna. Lootsin, et pärast trenni on enesetunne juba parem. Õue jõudes oli aga alanud tõeline lumemöll, kohati saime üheskoos Kerliga ka rahet krae vahele. Tuul ulus ulmeliselt.
Umbes 20-ne minuti pärast oli möll möödas, päike tuli välja ja maha sadanud lumi sulas kui võluväel. Hetkega läks ka mõned kraadid soojemaks.
Ainus, millega täna hiilata ei saanud, oli pulss. Pärast magamata ööd on pulss mul alati laes, kuid vähemasti sai ring tehtud ja tänane ööuni tuleb sellevõrra parem :)

Tänu lastele olen sportlikum

Sain täna terve päeva pooleteistaastast õelast hoida ja kui väike lõunauinak välja arvata, käis üheskoos temaga pidev trennitamine - jooksin järgi, võtsin sülle, tassisin süles, koristasin asju eest ja tagant, jalutasime õues, mängisime siin ja seal. Kahju, et kohe ei taibanud pulsikella vööle panna, oleks arvestatavad numbrid kirja saanud. Päev tipnes Skypark`is, mis on ka mu enda üks lemmikpaikadest, mis lastele mõeldes loodud. Ronisime, roomasime, sõitsime, jooksime ja peamiselt hüppasime. Nii pea, kui palusin lapselt väikest pausi, öeldi: "tät keku üpa!". Nii me hüppasime, vahepeal küsisin, kas hing ikka veel sees. Ühesõnaga võtsin tänastest sulghüpetest, mis kavas kirjas, vabastuse, õigemini tegin kõik kavas olnud vajalikud harjutused mitmekordselt üle. Ning mis kõige olulisem, taoline trenn annab emotsionaalselt palju. Üleüldse olen lastest ümbritsetuna õnnelikum inimene.

Jooksma läksin aga siiski, kuigi Kerli, kes lubas kaaslaseks tulla, väsis Skypargis möllamisest enamgi ära kui laps. Ette võtsime tunni ja väga rahuliku tempo, et pulss ikka vajalikul 130-nesel tasemel hoida. Väike venitus lõppu ja sai taas päeva peale risti teha :)

Ilusat sportlikku kevade algust!

Nädal on järjekordselt lennanud kui linnutiivul, niisiis on aeg kokkuvõteteks.
Teisipäevane 40-minutiline trenn möödus kui muuseas, tõenäoliselt tänu päiksele. Püüangi kõik oma trennid päevasele ajale kavandada, et D-vitamiini päikeselt ammutada. Pealegi ma kardan pimedas jooksmist, pätte on palju ja libe on kohati ka veel. Jooksutrenni järel tegin oma lemmikuid sulghüppeid kodurõdul ja nii mõnigi sai selle tunnistajaks. Ilmselgelt peeti mind vähe segaseks, kuid ma ei teinud väljagi.

Neljapäevane päev oli üleüldiselt jube kiire ja nii ehk ei saanud trennile piisavalt pühenduda, kuid oma ette antud aja täitsin siiski ära ning keskkohaharjutusedki said tehtud. Üldiselt võib aga öelda, et igatsen lume sulamise järele, et saaks ometi mere äärde jooksma.

Laupäeva õhtul jõudsin maale ja nagu juba harjumuseks saanud, haarasin koera ja ühe teisegi trennikaaslase, sest ka metsas ei armasta ma pimeda saabudes üksi käia. No on kõhe! Pealegi on mul elav fantaasiameel, mil piirid puuduvad. Mitte, et ma alati selline jänes oleks olnud, kuid ikka - parem karta kui kahetseda!

Pühapäev oli tõeline trennipäev. Kavas seisis: 2-3 tundi jooks/matk. Kaalusin pikalt, et kas minna matkale kohalike prouadega ja koeraga jälle nagu eelmisel nädalavahetusel või pigem üksi. Viimaks selgus, et prouad ei tulekski enam minuga, sest lihased tegid pärast eelmist korda pikalt veel haiget. Olles äsja läbi lugenud Fred Jüssi raamatu, kus ta elavalt oma armastust metsa vastu kirjeldab, püüdsin ette kujutada, et olen tema ja võtan matka metsas kui elu seda osa, milleta elu poleks elamisväärne. Päris tore oli, seda enam, et rändasin mööda metsarada, kus kunagi varem ma käinud polnud. Trenni tempo kujunes pigem kiirkõnniks, kui jooksuks, sest pulsil tuli silm peal hoida, mille keskmiseks kujunes taotuslikult 128.
Pean tunnistama, et kahe tunni möödudes kartsin, et tõenäoliselt ootab ees mindki lihasvalu järgneval päeval, kuid õnneks nii ei läinud. Täna väike puhkepäev ja juba homme rajal tagasi :)