Thursday, December 16, 2010

Kohtumine maratoonlasega

Pärast mõningaid tõrkeid, olen Eestimaa pinnal tagasi. Nagu eeldasin, ma Lissabonis jooksmisega tegelda ei jõudnud, kuid liikumises olin kõik need päevad. Lisaks, kuigi sealne toidukultuur on vähe teistsugune ja tihti sattus käeulatusse pigem ebatervislikum toidupoolis, järgisin kolme tunni reeglit. Õigemini olen jõudnud nii kaugele, et ei pea seda kella järgi enam järgima, vaid see tuleb loomulikult. Ja kui kolme tunni möödudes süüa ei saa, manaldub silme ette pilt organitest, mis iseend söövad.

Nii läks, et ammutasin reisilt hoopistükis teoreetilist baas. Nimelt sattusin Lissabonis palju aega veetma tüdrukuga, kes sellel aastal Berliini maratoni läbis! Otsustas, et peab maratoni ära jooksma enne oma 30. eluaastat ja võttis jooksu ette. Muuseas, esimeses trennis suutis ta joosta vaid 6 minutit ühtejärge! Ja pool aastat hiljem jooksis maratoni läbi! Koos kahe sõbrannaga. Tegemist on muuhulgas inimesega, kes vähe töönarkomaan ja pereinimene, kuid kui soov on, leiab ju iga inimene aega trenni tegemiseks. Lisaks maratoni läbimisele, kaotasid kõik naised ligi 8 kilogrammi oma kehakaalust. Nüüdseks on nad ühe suurepärase kogemuse võrra õnnelikumad. Minule on nad eeskujuks ja vähe sellest, infot mida reisikaaslaselt ammutasin, kasutan nüüdsest kuni maratonipäevani. Aitäh!

Pühade eel aga püüan 2-3 korda nädalas joosta. Rahulikus tempos ja nii kaua, kui ilmaolud seda lubavad. See pole uusaastalubadus, vaid plaan - uuel aastal tõepoolest uue hooga! Tõsisema hooga!





Talv Lissabonis

No comments:

Post a Comment