Thursday, November 24, 2011

Kuidas ma alguses kõik õigesti tegin ja siis jälle valesti

Vähem kui nädal tagasi ärkasin hommikul üles ja ei tundnud end absoluutselt hästi. Ennekõike väsimus, kuid ka kurk ja tatine nina andsid endast märku. Niisiis otsustasin mina, et üks kordki reageerin sellele tundele õigesti ja ma mitte ei lähe ja tee oma argiseid tegevusi, kuni haigus päris murrab, vaid otsemaid voodisse, kuni enesetunne on parem. Läks nii, et magasin kogu päev, alles õhtul hilja ärkasin ja veetsin paar tundi ärkvel, kuni taas voodisse maandusin.

Järgmisel hommikul ärgates oli tunne palju parem ja ma alustasin kõiksuguste toredate laupäevaste tegevustega. Õhtul oli küll tunda väikest rammestust, kuid sel korral ma ignoreerisin seda ja võtsin veel korralikest kohalikest pidustustest ka osa. Sealt maalt tundus, et olen terve, kuid trenni ma loomulikult veel ei läinud. Kuldreegel ütleb, et vähemalt 3 päeva peaks olema vahet trennil ja terveks saamisel.

Niisiis alles eile võtsin ette jooksu. Otsustasin 30 minutit ja siseoludes, sest väljas näitas kraadiklaas 6 kraadi, pluss vihm. Kuidagi jube raske oli, kuid panin selle pausi arvele ja jooksin ette võetud 30 minutit ära. Treener Margus poleks eluilmas lubanud juba jooksma minna, vaid esimene trenn oleks kindlasti kõndimine olnud. Kannatamatus on selle nimi ja rumalus ka. Igal juhul ärkasin ma täna öösel kümneid kordi üleni higisena ja mitte kõige parema enesetundega. Täna on Thanksgiving - suur Ameerika püha, mida traditsiooniliselt tähistatakse pereringis kalkunit süües. Aga pole ju halba heata? Ilmselt söön poole vähem maitsvat pühatoitu, kui tervena oleks.

1 comment:

  1. Oi seda ma olen palju kordi tundnud kuidas peale füüsilist aktiivsust kehva tervisega on selle järgne öö nagu Getsemani Öö - magada ei saa, rahutus on sees, higistamine, halvematel juhtudel tekib mul peavalu ja paar sellist ööd on ka olnud kus oksendan terve öö. Nüüdseks olen ma juba nii tark (ja nii vana), et tõesti enam mingit füüsilist aktiivsust kehva tervise korral ei ilmuta, ei suudakski.
    Kuigi noorest peast tean juhuseid, kus ropu trenniga on saanud poolpiduse olemise jälle normaalseks keerata.....

    ReplyDelete