Niisiis, julge hunt hüppab kaugele? Ma ei luba midagi, kuid annan endale võimaluse saada nii paljugi sellest alast aimu, et anda hinnanguid. Püüan kogeda midagi selle sarnast, mida võib nimetada suusahüppeks või lähedaseks tegevuseks.
Eile toimus esimene trenn. Treeneriks noor ja andekas Rauno Loit. Trenn ise toimumas muidugi Nõmme suushüppemäel ja selle läheduses.
Tundub uskumatu, kuid lumepuudus ei takista ja selle alaga tegeldakse ka Eestis aastaringselt.
Esiteks ootas ees soojendusjooks, see tuli hästi välja. Ka venitamise osa meeldib mulle väga, kuid siis olime sunnitud vihmasaju tõttu siseoludesse kolima ja ma saan aru, miks suusahüppealal meil erilisi tegijaid pole, sest need tingimused tundusid nõukogude pärandina veel püsti seisvat ja isegi Ago Markvardti pilt, küll kulunud ja luitunud, kaunistas selle garaaži laigulist seina. Olen üsna kindel, et need mõned treeningvahendid, mis hetkel leidumas, kannavad endas Ago endagi mälestusi.

Esimene nn mägi polnud mõistagi mägi, vaid pigem selline lühike libisemisrada, kus nagu aru sain, harjutavad kolme-aastased. Aga parem tasa ja targu, mõtlesin. Pealegi, on seal hea tehnikat harjutada ja selles on suurem osa suusahüppe õnnestumisest kinni. Õnneks kiitis Rauno mind painduvuse ja hea tasakaalu eest. Lootust olla.
Ja kui aus olla, siis hoolimata hirmudest, oli liuglemine mööda harjutusterada päris lahe. Juba tahtnuks pikema raja peale saada - seal kus kümne-aastased harjutavad. Aga seda siis järgmises trennis. Täna ravin lihaseid, valutavad needki, millest aimu polnud.
No comments:
Post a Comment