on kättesaadav siit.
Aga järjekorras kolmandast trennist, mis täna aset leidis. Alustasime ikka õigetest sammudes, platsi ühte ja
teise serva. Õige jalg ees, õige samm, reket juba valmis ja õiges asendis. See pole üldse nii lihtne, kui esialgu tundub. Ja ma tegelikult olen kunagi isegi lauatennist mänginud. Kusagil mingis Jõgeva koolis oli laud olemas ja samal ajal, kui emmed-issid võrkpallis võistlesid, mäletan, et meie kogunesime teiste lastega lauatennist mängima. Ilmselt ei saavutanud me keegi seal arvestatavat taset, kuid reketit hoidsime käes ja vähemalt püüdsime. Lolluste vahepeale, mida korraldasime niikuinii. Sulgpalli mängisime ka vahel. Enamasti suvel, maja ees, rohuplatsil, kaksikõega. Mu emal, nõukogudeaegsel kekaõpsil olid ju kõik spordivahendid kodust võtta - Marati dressidest kuni igas suuruses suusasaabasteni välja. Mitte, et ma tol ajal oleks spordist huvitatu olnud, kuid ilmselt moe pärast aeg-ajalt püüdsin sulgpalligi püüda mängida või et lihtsalt sportlikule kaksikõele konkurentsi pakkuda. Niisiis tänases trennis (ma ei tahaks liigselt enesekindlaks minna), kuid tuli tõesti hästi välja. Kuidagi õige oli enesetunne ja ka Priit ütles, et tal hakkas palav. See on märk arenevast mängust. Vägev, alles kolmas trenn. Usun, et ennekõike on see hea treeneri töö tulemus. Ja mõistan, et tehnikast olen alles omandanud võibolla 10%, teooriast ehk sama palju ning päris õigest mängust olen kaugel, kuid mulle olulisemgi on teel olemise kunst. Kuidagi põnev on ja ma ootan oma järgmist trenni pikisilmi.
No comments:
Post a Comment