Monday, January 17, 2022

Taliharja Vanakuri ehk 101 km matka talvises metsas? Titekas, mida suudab igaüks!


Viimase teema lõpetuseks - ma sain rauda verre, aga mitte legaalsel viisil, seega vaikin kui haud. Tuleviku osas on ootel järjekordsed uuringud ja näib, et lõputu anomaalia. Normaalne enesetunne, hea terviseseisund andis aga võimaluse elada ehk muuhulgas võtta vastu väljakutse, mille sarnast pole ma varem kogenud - Taliharja Vanakuri. Geniaalne ürituse pealkiri peab tähendama üksnes head. 

Pikemalt süvenemata - ma olen siiski 800 km palverännanud, mis see 101 siis ära pole! Pealegi annab see hea võimaluse eksamisessist puhata ning vaimule täielik restart kindlustada. Panin end kirja ja kutsusin sõbrantsi kaasa. Lubasin, et tuleb lustlik päev keset Eestimaa looduse ilu. Ettevalmistust pole vaja. 

Madli võttis asja muidugi liiga tõsiselt ja luges läbi ka võistlusjuhendi. Jagas murelikult, et kaasas peab olema termokile, magamiskott ja palju toitu, kui peaks hätta jääma. "Eesti metsas - hätta? Unusta ära, keegi ei jää hätta ja see on vaid matk!," lubasin talle. 

Hommikul maakodust startides silmasin saapaid, mida Kaitseväes töötav kaksikõde parasjagu jalga tõmbas. "Kuule, anna need mulle parem!" lunisin õde ja tema, lahkuse kehastus, loovutas oma kenasti viksitud saapad mulle. Need sulasid mu kenade matkapükstega hästi kokku ja ma olin kindel, et olen teinud endast oleneva, et tuleks imeline päev. 

Taliharja Vanakuri üritus on aina populaarsemaks muutunud. Ala Põhikooli oli kohale tulnud ligi 300 inimest. Enamus neist, et läbida 101 kilomeetrit kas rattaga, suuskadel või joostes/kõndides. Osa ootas ees Pehmo distants, mis on 55 km ning päris pööraseid Sõge Sõõr - 125 km. Kuna ma olen 100 km juba jooksnud, siis kõndida see sama tundus kenake väljakutse. 

Madli oli endiselt mures, et meil GPS seadet pole. Aga ma rahustasin ta maha, et viga nähakse laita, küllap tullakse ja aidatakse. Poisid olidki abivalmid kuniks selgus, et selle kaubamärgi kell, mis mul on, ei kõlba kuhugi. Vaid üks mees teadis aidata, kuid aega nappis ja nii sain oma kella sisse vaid pool rajast. Pool on parem, kui mitte midagi. 

Kohe stardis võtsime sappa poisile, kellel oli nii GPS, kaart telefonis, kui kompass. Rihard, eestipäraselt. Kaitseliitlane pealegi. Orienteerumisega seotud probleem sai lahendatud ja matk kenas meeleolus alguse. Kuniks, juba esimesel kilomeetril eksisime teelt. Kohe ikka suuremas kambas. Seadmega või ilma - eksiteest ei pääse keegi. 

Rada ise pole kergete killast. Peamiselt on kaks varianti: kas väga libe või tuleb sumbata lumes. Kena kulgemist ootame pikisilmi, kuid see õigeid matkahunte juba ei morjenda. Võib-olla 14 tundi kena kõndi ootab ees ning usun, et kella 2-3 ajal öösel me juba saunatame. Põhjendamatu optimism ja tubli annus naiivsust hoidsid meele rõõmsa.

Üsna pea hakkab kõht tühjaks minema ja ma unistan Ala kooli memmede valmistatud mulgipudrust, mis teeninduspunktis ootamas. Päike on juba loojunud, kui me esimesse punkti jõuame ja avastan enda kurvastuseks, et seal pakutakse vaid juua. Kommid on otsas. Ega mul joogipoolist ka liiga palju kaasas ei ole ja saan nüüd isu täis juua. Söön pähkleid, mis kaasa võetud. 

Pimedus võtab kiirelt maad ja üsna pea hakkab päris külm. Õnneks on mul varuriideid kaasas ja panen kihi kohe juurde. Sooja jooki tahaks, aga vesi jäätub pudelis kiiresti. Kuigi vaid 4 miinuskraadi näitab kraadiklaas, aga aeg siin teel olles kulgeb aeglasemalt ning kilomeetrid näivad pikemad, kui muidu. Pimedas on õige raja leidmine muidugi keerulisem, aga meil on Rihard ja ma püüan teda veenda, et olgu, mis on, aga ta peab meiega jääma ja lõpuni välja. Rihard arvab, et see on pigem koorem kanda, kuid me ei lase end häirida. 

Pealamp on mul parim, mis võimalik. Isalt laenasin - neil on see koeraga jalutamise tarvis. Lisaks on mul kaasas vilkuvad tuled, mis kohustuslikud - panen alustuseks punase vilkuma. 

Kolmkümmend kilomeetrit tehtud ja mul on nii külm, et värisen. Talisuplejana pole ma seda tunnet ammu kogenud. Ilmselt on keha defitsiidis ja tundub, et ka joonud olen vähe. Luban endale, et kui poolel teel olevasse toidupunkti jõuame, söön palju jaksan ja vahetan sokid ära. Need on muidugi märjad - korrast, mil läbi lume kraavi vajusin. Üldiselt saan aga juba praegu kinnitada, et Eesti Kaitseväe saapad on parimad! 

Ca 45ndal kilomeetril Rutu raketibaasi valvuritornis on järjekordne kontrollpunkt ja selgub, et Rihard on kohalik poiss. Tema teab paiga kohta veidi ka pajatada. Öine raketibaasi külastus on omaette seiklus igal juhul. Tee läbi metsa viib edasi Rutu RMK lõkkepaika ja see on kui paradiis. Mulgipuder aurab ja see pole iial varem paremini maitsenud. Küpsetan leiba lõkkel kõrvale ja soojendan oma kohutavalt paistes käsi, mis rohkem nagu lehmanisad. Siis uurib üks tädi, kas soovin törtsu kangemat oma tee sisse ja täna ei ütle ma mitte millestki ära. See hetk siin praksuva lõkke ääres võiks kesta igavesti või veidi kauem veel. 

Kui 56 kilomeetrit poleks veel minna. See valus tõehetk, mis sunnib teekonda jätkama. Õnneks on peagi uus üllatus ees ootamas, kui Rihardi sõprade auto peatub. Selgub, et poisil oli äsja sünnipäev ja sõbrad tulid üllatama. Veidike elevust öös ei tee paha. 

Nüüd on juba nii pime, et peaaegu täiskuu sirab taevas ja valgustab teed. Otsustame pealambid välja lülitada ja kuuvalgel kõndida. See on erakordselt maagiline ja ma mõtlen, et miks ma muul ajal ei võta ette, et minna öisesse metsa maagiat kogema? Öö enne olla virmalisi kohatud ja lootust on tänagi.

Sillerdava lume saatel jalutades mõistan, et kilomeetreid tagasi tabanud külmatunne on tagasi ja nüüd juba talumatu. Totaalne energiadefitsiit ja söök ei lähe alla. Jooksin vaid sooja midagi, aga seda metsast ei saa. Teen tempot, kuigi ma tean, et kaugele ette ei saa ma minna - teadmised marsruudi osas on endiselt vaid Rihardil. Tema teab ka rääkida, et Taliharja Vanakuri 101 km distantsi kalorikulu on ligi 8000 kcal. Kõlab, kui imeline kaalualandusmeetod.

Ma luban, et kui järgmises joogipunktis ei suuda ma oma jõuvarusid taastada ja talumatu külmatunne püsib, siis lõpetan retke tänaseks. Ükski medal pole väärt tervisega riskimist. 

Karumatsi tugipunktis 57 kilomeetril ootav lõke on jälle mu lemmik ja poiss selles on lihtsalt võrratu! Istume lõkke äärde ja ta tassib meile ette - kuuma jooki, kommi igasugust. Mina siin oma suhkrust loobumisega seoses ei suuda ka mitte sel ränkraskel rajal liiga palju kommi süüa - iiveldama ajab. Nii ma panustan Rihardi kaasa võetud pannkookidele. Teeninduspunkti poiss räägib, et on mitmeid katkestajaid, kuid tegelikult on edasine lihtsam. Samuti kiidab ta meie reipust ja ma usun teda. Otsustan sooja lõkke ääres istudes, et minu olukord on paranenud ja jätkan igal juhul teekonda. 

Mis see järgmised 44 kilomeetrit siis ära ei ole? Aga ma panen selle must-valgelt kirja, et iial meelest ei läheks: 101 KM TALVISES METSAS POLE KERGE MATK, VAID VÄGA RASKE VÄLJAKUTSE! Nüüd on juba uneaeg ja ma pole iial varem päev otsa matkanud ning hetkegi magamata veel öö peale. Praeguseks on selge, et kell kaks öösel, mil pidime saunas juba olema, oleme alles poolel teel. 

Ja mul on põrgukülm! Tempot teen, aga teisi järgi oodates hakkab viimaks veel külmem. Järjekordsesse kontrollpunkti Tuhalaane Jumalaema Uinumise kiriku varemeisse jõudes ma vapun ja see pole pühadusest, vaid külmast. Loon endale illusiooni, et ses maagilises kohas võib soovida. Altari ees seistes soovin ma meile jõudu, ma soovin energiat ja et kannatusi oleks vähem. Kartes, et ise panustades midagi ei muutu, palun Madlilt abi ja ta mässib mind termokilesse. Sellesse samasse, mille vajalikkuses ma sügavalt kahtlesin. 

Pikad sirged metsateed annavad võimaluse kiiremat tempot teha ja teised jäävad veidi maha. Ma leian end ikka ja jälle unistamast. Enamasti oma kodusest voodist. Unistan nii, et unustan sootuks, kus kannatusterajal ma tegelikult olen. Varsti juhtub see, mille eest mind hoiatati: hallutsinatsioonid. Mõnd tumedamat kohta silmates näib, et see liigub ja ma tean kaljukindlalt, et tegemist on loomaga. Kohtan oma teel kitsi, mäkru ja isegi karu. Korduvalt muide. Jah, ma tean, et karud on talveunes, aga oma silm on kuningas.

Kell on 6 hommikul, kui jõuan halastamatute tõusude kiuste viimasesse Ennuksemäe tugipunkti. Seal ees ootav vabatahtlik on hea tuju maaletooja, kes räägib rohkem kui mina. Olen teda kohates rõõmus, kuni ta hakkab mingist maa alla ronimisest rääkima ja ma olen kindel, et tegemist on veidra rollimänguga, millest ma osa saada ei taha. Aga ta veenmiskunst on kõrgetasemeline ja siis, kui Madli ja Rihard järgi jõuavad, lähme me koos. Metsavendade punker, millest vägevamat pole ma näinud. Seal on soe ja hubane ning selgub, et nii mõnigi matkaja on kasutanud võimalust täna ning põõnanud seal hetke. 

Välja ronides teatavad Rihard ja Madli, et on oma tulemusega rahul ega jätka teekonnaga. Õudselt lihtne oleks olla solidaarne. Pealegi ma värisen endiselt, mille osas avaldab hea tuju maaletooja arvamust: "See on hea, et värised. Kui enam ei värise ka, on sinuga kõik!". See mees ja kõik teised teeninduspunkti inimesed on umbes sama kaua platsil püsinud, kui meie matkanud. Mees, kes kell 6 hommikul rõõmu jagab ja nalja teeb, on medalit väärt. Sügav kummardus ka kõigi teiste tugipunkti inimeste ees. 

Küllap optimism nakkas ja pealegi see teadmine, et olen juba 82 kilomeetrit valu ning külma kannatanud ja nüüd katkestades on see kõik olnud asjata. Ma luban siin samas, metsavendade punkris, et mitte kunagi enam ei võta ma mitte ühtki ultrat ega sõgedate inimeste üritust ette, kuid täna püüan lõpuni minna. 

Üleväsinuna orienteerumisvõimetuna metsas on päriselt ohtlik. Nii ma palun alandlikult kahelt naiselt, kes lõkkeplatsil, kas võin nendega liituda. Nad ei tundu ülemäära rõõmsad, aga nõustuvad.

Teadnuks ma, et Sakala kõrgustik ja Loodi põrgu ees ootavad, läinuks ma Madli ja Rihardiga ning juba oleks saunaski käidud. Aga ei, tõusu järel ootab libe laskumine. Laskumise järel järjekordne tõus. Mu tallaalused valutavad - juba ammu tegelikult. Kõnnin naiste ees ja ühel hetkel pole mul teist võimalust, kui lülitada sisse oma GPS seade ja mis ma näen: olengi rajal! Päris mitme pöördega saan täitsa ise hakkama. Mõnes kohas läheb valesti ka ja siis kõnnin tühja maad, kuni avastan, et naised on läinud teist teed. Lagedad põllud annavad õnneks võimaluse teisi silmast mitte lasta. 

Ja päike tõuseb. Ootasin seda hetke alates päikeseloojangust, aga olen liiga väsinud, et vaimustuda. 

Päikesega tõuseb ka tuul ja üldine külmatunne on endiselt alles. Ebamugavus sunnib kiiremini liikuma, kuni avastan end taas eksiteelt. Ka naised on eksinud. Koos on igal juhul parem eksida, kui omapäi. Jalutan nendeni ja me kõnnime kusagilt juhuslikult põllult üle ja viimaks leiame õige raja.

Ma tean, et minna on veel umbes kümme kilomeetrit. Maailma kõige pikemad kümme kilomeetrit, kui üks naistest pakub, et jäänud on veel vähemalt 15. Ma ei hakka vaidlema, aga tean, et ta eksib. Mu pähe ei mahu mitte üks lisakilomeeter. Lähen mööda kolgata teed, kus ilu enam ei märka ja lootused kõik on luhtumas. Talla all on mitu villi ja need annavad endast valusalt tunda. 

Järjekordsed tõusud on halastamatud ja ma löön finišipaiga telefonisse, mis näitab: Holstre-Polli vabaajakeskuseni on veel mitu kilomeetrit. Jalad viiks edasi, aga vaim tõrgub. Jõuame suusaradadeni, kui laia naeratusega umbes 80-aastane suusataja peatub, et kiita. Tänan ja rõõmustan, kui ta ütleb, et vaid 3 tõusu ja 4 laskumist on veel minna. Hakkan lugema ja 16nda juures lõpetan tobedate tõusude, laskumiste ülesloetlemise. Ja siis kõrgub viimaks finiš. Olen kõndinud kokku 109 kilomeetrit. Täiesti apaatne ja mul on ükspuha, et olen finišisse jõudnud. Kuidagi vaarun trepist üles ja mõtlen: millal pingutus rõõmuks muutub? 

Sel korral läheb aega. Magamine, joomine ning söömine enne ja siis olen vaikselt juba õnnelik. 

Täna ei anna ma ühtki uut lubadust ega pane end kuhugi kirja, aga kui kellelgi peaks huvi leiduma, siis maailmatasemel üritused nagu Taliharja Vanakuri, leiad: https://wilderness.ee/et/

6 comments:

  1. Vau! Tubli! Selline positiivsus ja visadus valust ja külmast hoolimata lõpuni minna!

    ReplyDelete
  2. Super tubli Kerttu, et jätkus visadust ja valust ning väsimusest hoolimata pooleli ei jätnud! Kuna heale sõbrale Tauno Riibakule pöialt hoidsin ja rajal kulgemist arvuti taga jälgisin, siis jätkus tähelepanu Sinu visale edenemisele Taliharja Vanakurja kurjal rajal. Ära ütle kunagi "ei iial enam" ja usun, et elu pakub uusi väljakutseid, mis täit pingutust nõuavad. Edu uuteks väljakutseteks!

    ReplyDelete
  3. Super Kertu!
    Head taastumist !🥰

    ReplyDelete
  4. No mina tuleksin küll Sinuga järgmisele katsumusele - Sa oskad lõpuni alati nii optimistlik olla, aga samas tõelist valu tundes :) kummardan ja soovin, et me ükskord läbime midagi põnevat ;)

    ReplyDelete
  5. Super! pole lihtsalt sõnu, loen ja pisar voolab, nii võimas naine :)

    ReplyDelete