Aeg lendab linnutiivul ja on vaid kuu jäänud kahe järjestikuse maratonini Berliinis. Homme alustan taas treeneri poolt koostatud kava järgi ja see saab olema päris tihe, kuid eesmärgini viiv.
Pikk püha möödus mul maakodus ja oli siiski sportik töistele päevadele vaatamata. Enamasti jooksin koeraga ja keskmiselt tempokamalt, kuid ka pikk jalutuskäik sai tehtud. Rulluisutamist ilmad ei lubanud, kuigi varustus on mul alati kaasas, olgu ma millises Eestimaa otsas tahes. Jooksuriided samuti standardvarustuses.
Eile õhtuspoolikul otsustasin aga batuudil hüpata. Tegin kõiksuguseid ilu- ja valuvõtteid nii, et keel oli vestil. Üks hetk tundsin mõõdukat valu õlas ja mõtlesin, et ehk läks vähe paigast. Seda enam, et massööri juures pole häbiväärselt kaua käinud. Hüppasin, kuniks võhma oli ja alles maha astudes sain aru, et õlg on ikka päris valus. Vanaemal lasin vähe mudida ja uskusin, et sellega asi piirdubki, aga ei, magama minnes ei leidnud asendit, sest kõikjalt oli valus. Ööselgi ärkasin korduvalt, et paremat asendit leida. Trapetsivigastusi, lihaspõletikke on mul ennegi ette tulnud ja ilmselt see külma lihasega trikitamise tagajärg oli. Jooksmist see ei sega, kuid kindlas suunas liigutamist ikka.
Hiljem leidsin vanaema poolt Venemaalt toodud kreemi 911 ja lasin seda peale määrida - läks kohe palju paremaks. Hilisõhtul linna jõudes otsustasin rulluisutamagi veel minna. 13 kraadi näitas kraadiklaas ja ma kahetsesin, et mütsi pähe ei pannud. Ja kindaid kätte. Samas, selle võrra liigutasin end rohkem, et soe sees püsiks.
No comments:
Post a Comment