Kolmas päev mäel - aklimatiseerumine

Mäel on tõepoolest imeline vägi, mõistsin hommikul taas naerusui ärgates ja Kilimanjaro tippu telgi ukse vahelt silmates. Ehk on sel imelisel loodusel, mida sõnad ja pildidki edasi anda ei suuda, oma osa.

Kolmas päev mäel nägi ette senise pikima matka ehk ligi 10 kilomeetrise teekonna tõustes 4200 meetri kõrgusele keskpäevaks ning seejärel taas laskumist 3900 meetri peale. Läbi külmkõrbe vältanud teekond oli oluline ettevalmistumiseks eesseisvaks mäetipu vallutamiseks ja aklimatiseerumiseks. Igahommikune pakkimine tehtud, hommikusöök söödud, ei raisanud ma rohkem aega, vaid asusin teele.
Kuna arvestuse järgi jõudnuks ma aeglasemate
grupis laagrisse alles hilisõhtuks kui mitte ööks, siis otsustasin sel päeval riskida ja matkata suurema grupiga üheskoos. Enamasti koosnes grupp ameeriklastest kelle lärmakas vadistamine küll polnud päris see, mida nautinuks ma looduses, kuid tundus olevat paratamatu nähtus. Maastikud ja taimed aina vaheldusid ja tundsin, et mul jagub häbiväärselt vähe aega selle kõige hoomamiseks. Minu õnneks oli valitud grupis aga ka eestlanna Merle, kellega nüüdsest ühte hoidsin.

Lõunaks saavutasime 4200 meetri kõrguse ja seal oli ette nähtud lõunasöök, mis igaühel karbiga hommikul oli kätte jagatud. Lõunasöök koosnes banaanidest, võileivast, muffinist, kanakoivast, keedetud munast, šokolaadist ja joogiks oli mahlakarbike. Taimetoitlastele oli ette nähtud neile meelepärane.

Just lõunasöögi ajal kohtusid minu silmis kaks äärmuslikku maailma - ühel pool külluses elavad ameeriklased, kes aina virisevad lõunakarbis leiduva üle ja teisel pool tansaanlased,
kellele lõunasööki ette pole nähtud. Neile valmistati laagris vaid hommiku- ja õhtusöök ning seegi oli kohalik maisijahust ja kartulist kokku keedetud puder ehk ugali, ei muud. Niisiis need igati abistavad, toetavad ja meid teenivad tansaanlased vaatavad pealt naiste kamba virisemist ühe ja teise toidumoonas leiduva pärast. Toimuv puudutas mind isiklikult ja ma pidin sekkuma. Läksin ja ütlesin ameeriklastele, et teate, et need samad mehed siin - neile pole lõunat ette nähtud ja nad vaid unistavad toidust. Et kui juhuslikult kellelegi midagi ei maitse või saab isu täis, siis "sharing is caring" ja mõistlikum, kui seal looduse rüppes ülejääv prügikasti visata. Eestlane saab ehk mu mõttekäigust aru, kuid ameeriklane mitte. Ta küll räägib igal sammul, kuidas riik ja temagi Aafrikat igakülgse heategevusega abistab ja pääsab, kuid seal samas ta ei hooli või lihtsalt ei mõista inimest ega olukorda. Seal mäel päevi koos olles mõistsin, et see suur heategevus on ühtpidi moesuund ning tegelikku toimimist varjutab korruptsioon, mis tähendab, et suur osa abist jõuab igal juhul riigiisade taskutesse. Lihtinimest ennast saab aidata vaid salaja, sest sel juhul on võimalus, et keegi talle antut käest ei korja. Kokkuvõttes ei lootnudki ma, et muudan ameeriklast, kelle elu ja kogemus on eestlasest liiga erinev, kuid selle lõunasöögi ajal sai iga mees midagi hamba alla siiski.

Enne päikeseloojangut olime üheskoos Merlega laagris. Kõik taas meile valmis seatud. Ometi oli mu söögiisu kadunud ja kuigi teadsin, et pean end sundima, ei suutnud ma rohkem, kui vaid kuuma jooki juua. Söögitelgis eestlastega jutustades hakkas peagi nii külm, et mulle tundus see jõudvat kontideni välja ja nii olin sunnitud telki minema. Magamiskotti pugedes, energiast tühi ei taastunud keha enne, kui naisgiid kuuma veega täidetud pudeli mulle tõi. See päästis õhtu, kuigi õhtusöögile ma ei jõudnudki. Teadsin küll, et keha vajab energia tootmiseks korralikku ja kaloriikast toitu, kuid sel õhtul ma enam ei suutnud ja keerasin end varakult magama, taas kuumavee pudel kaisus.