Friday, March 14, 2014

Viimane päev - läbi raskuste tähtede poole

Olin mitu tundi juba ärkvel olnud ja ootusärevuses, et saaks ometi tipu poole liikuma hakata. Enne südaööd sai veel kuuma jooki manustatud ja pop corni süüa. Viimane oli veider, sest lubatud oli tegelikult puder, mida aga ei tulnud ega tulnud.
Selga panin päris mitu kihti riideid - ülevalpool soe pesu, vest, fliis, sulejope ja veel eraldi kaasa võetud soe ja veekindel talvejope. Allpool oli samuti soe pesu, puuvillased suusapüksid ning nende peal veel omakorda veekindlad suusapüksid. Käisin ringi kui pamp, liikumine raskendatud. Samas, hingematvalt külm tuul vastu nägu peksmas tundus soe rõivastus hädavajalik. Ilmaennustust mäel ei ole ja iga järgnev tund võis tuua muutusi, justnagu merel. Selge taevas ja säravad tähed taevas andsid aga põhjust uskumaks, et paari järgneva tunni jooksul sadu pole oodata.

Pisut pärast kella 12 öösel algas matk Kilimanjaro tippu - 5895 meetri kõrgusele. Jäin suure grupi seltskonda, keda vedas giid William, mina kohe tema taga ja ülejäänud umbes 15 inimest. Rada kulges liustike vahel, maapind oli kohati kaetud raske kiviklibuga, kohati libe ning mõnes kohas tuli kaljuronimistki ette. Seda kõike läbi pimeda öö, pealambid vaid valgustamas teed. Umbes tunni möödudes, räigelt külm tuul vastu nägu peksmas tundsin, et hoolimata liikumises püsimisest, hakkab külm nahavahele pugema. Läks veel pisut aega, kui avastasin, et kaasa võetud vesi pudelites on külmunud. Snäkid samuti. Uskusin, et suudan hakkama saada, meel püsis, kuigi seltkond oli vaikne ja vaid giidid laulsid meie rõõmuks.

Nüüd otsustati väike paus liikumise vahele teha. Siis avastasin ka, et eestlased polnudki meie kambas. Suure kamba peale oli vaid paar giidi ja see tähendas, et abilisi, kes vajadusel võiksid seljakotti vedada, pole. Üldine soovitus on tipuööl seljakoti kandmisel abilist kasutada, minul seda võimalust polnud. Paus venis ja mul hakkas aina külmem. Püüdsin giidi mõjutada, et ometi liikuma hakkaks, kuid tulutult, sest suure seltskonna liikuma saamine võttis rohkem aega.

Nüüd oli mul juba väga külm. Külm tuul endiselt vastu nägu peksmas. Ida suunas vaadates tundus küll, et päike justkui hakkaks peagi tõusma ja keha soojendama, kuid tunnid läksid ja päikest ei olnud veel kusagil. Olime mitu tundi liikumises püsinud, sõrmi ja varbaid ma enam ei tundnud ja giid teatas, et mitu tundi on veel tipuni minna. Motivatsioon langes sügavikku, külm oli haaranud kogu mu keha ja ma ei salga, et kaalusin alla andmist. Kiire rehkendus näitas aga, et alla on veel pikem maa ja nii ei saanud allagi anda enam! Maratoni joostes on lihtne neil hetkedel - kõnnid või vajadusel kasvõi istud maha, et kehale puhkust anda ja end koguda. Mäel seda võimalust ole - seisma jäädes külmud surnuks, ainus valik on püsida liikumises tahad või ei. Õhutemperatuur oli -10C, kuid tuule tõttu
räägiti tegelikust temperatuurist -30 kraadi kanti. Mitte, et see temperatuur oleks mulle uus, kuid 7 tundi järjest külma trotsides, ilma, et oleks võimalust korrakski kuhugi sooja pugeda, ma ei mäleta, et oleks elus ette tulnud. Pealegi mängis olulist rolli pidevalt vähenev hapniku kogus. See just oligi külmetavate varvaste ja sõrmede põhjuseks - keha ei suutnud vähest hapnikku varvaste ja sõrmedeni välja transportida. Nii kõrgel mäel on see paratamatus.
Janu oli nüüdseks suur, energiapuudus samuti, kuid püüdsin tipule keskenduda. Kohati tundus, et külm röövib teadvuse, pisaradki külmusid silmanurka sekunditega. Ometi valikut polnud, püsisin liikumises.

Kell oli umbes kuue paiku, kui jõudsime esimese olulise kontrollpunktini - 5670 meetri kõrgusel asuva Stella Pointi, otse kraatri serval. Mulle tundus, et meeltesegadus valdas mitmeid ja nii arvati, et juba olemegi tipus. Õnnitleti teineteist, pettumus oli seda suurem, kui selgus, et tipuni on veel tund minna ja loodetavasti oleme seal sihitud päikesetõusuks. Järgmisi hetki ma hästi enam ei mäleta, kuid kuidagimoodi olin tipus. Kaamera tõrkus hetki jäädvustamast, valus tuul peksis vastu üles paistetanud nägu. Aga ma olin seal! Aafrika kõrgeimas tipus ja õnnelik silmates seda lubatud maailma ilusaimat päikesetõusu. Seal samas mõistsin, et see vaade, see päikesetõus oli väärt iga sammu, kuigi valu kehast polnud kuhugi kadunud. Hapnikku nii kõrgel on vaid kolmandik meile harjumuspärasest, kuid see ei tundunud mulle probleemiks olevat.
Õnnejoovastununa tuli peagi alla ronima hakata ja mina otsustasin, et teen seda kiiresti. Paari tunniga olin päeva alguspunktis tagasi, et keha taas üles soojendada. Paistes ja sinised käed taastusid tundidega. Esimesena laagrisse tagasi jõudes, valdas kohapeal vaikus, mis andis võimaluse tunniajaseks magamiseks enne, kui tuli laager lõplikult kokku panna ja poolele mäe kõrgusele nüüd juba allapoole matkata. Umbes poolteist päeva oli ette nähtud, et taas alguspunktis tagasi olla. See kõik oli juba muretu jalutuskäik.

2 comments:

  1. nii tubli oled!!!

    ReplyDelete
  2. Väga tubli!!! Äärmiselt põnev oli lugeda ka ja tundsin, kuidas sulle lugedes kaasa elasin :)

    ReplyDelete