See
pole mingisugune saladus, et minevikus polnud kehalise kasvatuse tund just mu
lemmiktund. Pigem nägin vaeva, et sellest hoiduda ja uskuge mind, kui ma
millegagi üldse silma paistsin, siis fenomenaalse ärarääkimisoskusega.
Ainus erand puudutas uisutamist – see mulle meeldis ja talvistel aegadel,
mil liuväli avatud oli, käisin heal meelel ja vabatahtlikult tunnis. Isegi
vabal ajal mäletan, et ikka ja jälle
tiigipealse lumest puhtaks lükkasime ja jääle libisesime. Tagurpidisõit,
pääsuke ja kõik muu tuli vahel nii hästigi välja, et õpetaja palus teistele
ette näidata. Tõsi, et need olid ka ainsad hetked, kus mind esile toodi.
Nüüd
oli aga möödunud meeletu palju aega. Kümme aastat küll, ehk enamgi. Seda enam
on mul
heameel tagasi jääl olla ja juhendajaks saada üks endistest
tippuisutajatest – Margus Hernits. Ja muidugi
uisud, mille taolisi mul kunagi varem olnud pole. Tol ajal saime ehk mõned
kasutatud käkerdised Soomest, kuid ei enamat. Nüüd on mul päris omad uisud, mis
harjutamise veelgi lihtsamaks teevad. Margus on aga see, kes ei lase mul jääl
mitte liuelda nii, et oleks lihtsalt tore, vaid annab endast parima, et
igasugused ristsammud ja pöördedki selgeks saaksid. Eile, oma kolmandas trennis
oli tunne juba kindlam, kuid no tagurpidisõit ega ka ristsamm ilma toetuseta
välja ei tule. Pääsukesest rääkimata.Olen
võtnud eesmärgiks uisutrenni ilmuda vähemalt kolmel korral nädalas ja jõuda
vähemalt ühe sellise šedöövrini, mille võimalikkuses ma esiti kindel polnud.
Abiks on ka teine uisuhuviline – sõbranna Grity. Tema on selleks, et kui ma
jälle oma mõnusas kodus aega veetes mõtlen, et trenn pole mu jaoks, siis
lubadus Grity ees veab ka kõige laisemal hetkel mu vastavalt
siis kas Škoda jäähalli või Harjumäe
Uisuplatsile ringlema.
Libisemiseni!
Kertu
No comments:
Post a Comment