Süngetel sügispäevadel, mil kallab kui oavarrest, olen istunud tossud jalas ja jooksuriidedki seljas - tunde jutti. Mitte miski ei sunni mind uksest väljuma ja jooksuga algust tegema.
Neil hetkedel on abiks lubadus, mille olen jooksukaaslastele andnud ja ma lähen, sest nad ju ootavad. Kambavaimul on suur jõud - tänu sellele on viimase kahe nädala jooksul kõik trennid eeskujulikult tehtud.
Eile õhtul toimunud Neptunas Eesti Ööjooks Rakveres oli kavaväline ettevõtmine, millel osalemine oli treeneri sõnul lubatud üksnes tingimusel, et läbin kümnekilomeetrise teekonna rahulikult.
Muidugi, see pole mingi probleem! Start käis ja olin rahulik. Kulgesime tempos, mis võimaldas jutustadagi. Aga üks hetk - nagu ei piisanud või hakkas igav ja ma tõstsin tempot. Õige pisut, aga siiski. Ja siis tuli finiš. Aeg 53:23.
Loodan, et treener mind ei karista. Keelab näiteks trennid ära või muud hirmsat!
Kokkuvõttes on kuu aega treeninguid tähendanud, et keha on treeningutega harjunud ja vajab liikumist aina enam. Regulaarne toitumine lisaks trennile on viinud kehalt mõne kilogrammi.
Üks dieedidoktor rääkis kord, et tema liigitab inimesi koeratõugude järgi - vastavalt nende kehaehitusele. Ta pakkus toona, et ma olen nagu pikkade jalgadega Chihuahua. See tähendab, et iga kilo paistab kohe välja ja kaalulangus samamoodi. Maratoni joostes loeb aga iga gramm - eriti pärast kolmekümnendat kilomeetrit.
Aga mul on veel üks üllatus varuks! Kõik on uus septembrikuus. Juba varsti, lähemalt.
No comments:
Post a Comment